Vahepeal

Istusin mere ääres ja olin väga rahul. Vaat selline peabki elu olema!
Linnud sõitsid sinna-tänna, päike loojus, vaikus ja rahu, imelised värvid.
Tegin endast kohe mõned pildid, et meelde jätta, kuidas ma näen välja, kui täisesti rahul olen millegagi, aga neid ma siia ei lisa.
Muidugi, osalt olin seal enda pärast, aga samas soovisin näha ka 92aastast härrat, kes on tuntud erakordse vitaalsuse poolest. Olin leppinud kokku, et kohtume ja poleks pidanud üllatuma, aga tegin seda ikkagi.
Nimelt ronis ta paadist välja ning tõmbas taskust neljaks volditud paberi.
"Siin mõned veel teadmata seigad minu elust! Palun!"
"Ee... aitäh!"
Seniteadmata seigad rääkisid kohtumisest Hjalmar Mäega. On  mõnel alles ajalugu!
Mõtlen nüüd, kuidas seda nii välja tuua, et ka teistel oleks huvitav. Mõnel inimesel on annet sattuda sündmuste keerisesse. See mees oli Lõuna-Eestis sõjaväes, kui ta Tallinnasse saadeti. Arvake, kas see oli just Tallinna pommitamise päev?
On selline tarmukas härra, kes nüüdki jookseb mitu korda päevas oma neljadna korruse korteri treppidest üles-alla.
Oli väga soe kuulda, kuidas ta räägib ühtviisi vabalt suurtest sündmustest, teeb komplimente ja siis küsib: "Armas laps, kas saaksid leida mulle klaasi, kuhu ööseks hambad panna?"

Kuu.

Mõnus õhtu.

Särjepunane.