Reede, 24. veebruar 2017

Varane hommik Toompeal

Tänavu sättisin kõik oma asjad nii, et jõuaksime lapsega 24. hommikul Toompeale lipu heiskamisele. Oli selline tunne, et just tänavu on aeg minna. Seetõttu tõusime väga vähese nurinaga ja asusime teele.
Ega lapsel mingit ettekujutust polnud, mis õieti sellest saab või ei saa ning mis üritus see üldse on, aga võttis lipukese heatujuliselt autost näppu ja Toompeale me rühkima hakkasime.

Selle, et midagi tõelist on käimas, avastas ta siis, kui nägi mööda tänavaid hämarusest tulevaid korpide kolonne suurte lippudega ja seda, kuidas igalt tänavalt tilgub rahvast Pika Hermanni poole, samasugused lipukesed käes.

Talle, nii  nagu tema põlvkonnale valdavalt, meeldivad suured ja uhked ettevõtmised. Ja kui selgus, et antakse kuuma teed, et jagatakse laulusõnu ja lippe, et kõik aina noogutavad ja naeratavad lahkelt, siis hakkas asi talle üha enam meeldima. Seda oli tore vaadata.

Kui siis kõik mehed mütsid peast ära võtsid ja mürinal hümni kaasa laulsid ja väikesed lapsed oma vanemaid sakutasid ja hüüdsid, et vaadake-vaadake seda suurt lippu torni otsas! läks veel paremaks.

Aga autos oli meil veel märgiline vestlus. Nimelt jäi mulle nii Nestori kui Viilma kõnedest kõrva sõna "igavesti". Nii kauaks peaks jääma lehvima Eesti lipp ja püsima riik.

Kuna olen just värskelt lugenud, kuidas hiilivalt, jõuliselt ja salakavalalt iseseisvus 1940. a.rööviti, siis see natuke kriipis mul kõrva. Nii-et ma veidi arutasin selle üle, et kui lihtsalt tookord riik ära võeti ja et kui jällle...

Lapsele see jutt ei  meeldinud. "Siis võtame oma riigi jälle tagasi," teatas ta kindlameelselt.

Sellega pidin ma muidugi nõus olema.

Nii-et tulime väga rõõmsameelselt jälle koju, laps sõi tohutu hunniku praeliha ja torti ja magab nüüd und täis. Hea on olla 15, seda ma ütlen. Ja muidugi on eriti hea seda olla vabas Eestis, kus on kõiksugu maitsvaid ja kõhtutäitvaid asju laialt saada.







Pühapäev, 19. veebruar 2017

Huvitav leid

Haarasin ühe tööasja pärast raamatukogust kaasa pinu ajalooraamatuid vabariigi algusaastatest ning tegin ootamatu avastuse teose "FAATUM. Eesti tee hävingule" näol. Täpsemalt on see riigikontrolör Karl Soonpää päevik Eesti Vabariigi saatuseaastatest 1939–1940, koostanud ja  kommenteerinud Küllo Arjakas.

 Nüüd, kui Pätsi jälle agaralt sarjatakse nagu oleks tema ihuüksi baaside lepingu korraldanud, on see eriti huvitav lugemine. Soonpää on üles kirjutanud teateid ja emotsioone, samuti kõrgemate riigitegelasteni jõudnud kuulujutte. Saab ka lugeda, kuidas kogu riigimeeste punt baaside üle arutab ja hilisem ning selle ajastu viimane välisminister Ants Piip ka siiralt kinnitab end Stalini juttu uskuvat. Kui ta hiljem vangilaagris sureb, siis on tal ikka veel taskus Stalini pühendusega foto, mille see talle toonastel läbirääkimistel andis.

Kõhe on lugeda, et veel 1940.a. kevadel ei paista keegi neist uskuvat, et Eesti kaotab lähiajal iseseisvuse. Aeg on ärev igal pool, venelased trügivad jõuliselt sisse, aga et lõpp on nii lähedal, seda tunnet päevikust ei paista.

Huvitav on märkus lahkuvate baltisakslaste kohta - et 700 aastat oleme me seda oodanud ja nüüd nad lõpuks lähevad! Ise viletsad ja väetid! Ja juures on foto, kuidas ühte vanameest kanderaamiga laevale veetakse. Meie põlvkond täna ei taju enam seda, et vaat kus sakslased ja see, et nendest lahti saime, oli üks maailmatuma õnn. Sellised asjad ununevad kiiresti.

Muidu on ka elu suure kapakuga edenenud - ntks on mure, kui õhtul hilja veel peaministri juurde tullakse kiiruga kutsuma, kuid riigikontrolör on juba saunas käinud ja tal on krae kaelast ära!

Kui raamat ilmus, siis on Argo Ideon kirjutanud sellest Postimehes, mõned väljavõtted on ka juures, lugeda saab seda SIIT.

Pühapäev, 5. veebruar 2017

Millist Eesti autorit...?

Laps sai koolist ülesande: lugeda läbi Eesti autori kirjutatud raamat, mis on ilmunud peale aastat 2000.
Lähimal vaatlusel osutus, et sellist raamatut meil majas pole!
Ilukirjandusest oleks võtta Hargla Melchiori-lood, aga ülejäänu on kõik kas elulood, reisikirjeldused või mingid spetsiifilisemad raamatud nagu näiteks lahingud Velikije Lukis või eestlaste elu tööpataljonis.
Aa, Õnnepalut on ka ja Kivirähki, kuid "Rehepappi" laps alles luges.
Loomulikult ma hindan kõrgelt Timo Palo ägedat raamatut tema polaarmatkast, aga see pole see.
Kui soovida ikkagi, et loetaks midagi sellist, mille on kirjutanud Kirjanik ja mis on ilukirjandus (seega Leelo Tungla "Seltsimees laps" ka ei sobi ja Mihkel Muti "Eesti ümberlõikamine" ka mitte), siis polegi midagi.

Avastades, et valik on nii kesine, sattusin hämmingusse ja hakkasin vaatama aasta lõpus ilmunud raamatusoovitusi, noh, et mida siis välja on toodud meie kirjanikelt. Mitte midagi sobivat ei olnud. Ometi meil on ju vastav erialaliit ja inimesed, kes saavad riigilt palka ja muudkui kirjutavad.

Jaa, raamatuid ilmub, aga need on sellised ... poolprofessionaalsed. Mina tahaksin rikkalikku sõnavara, head dialoogi, ladusat ülesehitust. Seepärast ei sobi ka "Minu..." sari, sest seal tegutsevad ikkagi asjaarmastajad ja kirjutavad nii nagu keegi oskab.

Lapse raamatuvajadus kahvatus lõpuks täitsa minu enda küsimuse kõrval - kas ma ei loe piisavalt või polegi midagi lugeda?

Ja tulemus: ütlesin, et võtku siis Mikita. Et kui mitte muud, siis meeldib see valik ta emakeele õpetajale. Laps asus telefonis guugeldama, kui jõudis sinnani, et Mikita armastab rattaga sõita, oli valik tehtud. Igaks-juhuks küsis õpetajalt üle, kas sobib ja ettearvatult oli reaktsioon tohutu vaimustusepalang. Pole ju paha lõpuks.

Eile ta võttis siis raamatu lahti ja tekkis segadus.

"Et siis nagu mingi konkreetset lugu polegi?"
"Ei."
"Aga ... mida ma siis siit teada saan? Õpetaja alati ju küsib, mida autor teosega mõtles...?"
"Noh... Teoreetiliselt avardab see su mõtlemist."

Ja seda ma ei öelnud, aga kui lugema hakkab, siis räägime ka allikakriitikast.

Teemapüstitusest veel niipalju, et ma olen jõudnud nii kaugele, et mul on ühe raamatu idee peaaegu küps. Nüüd ma mõtisklen veel selle üle, kas ühiskond vajab sellist raamatut. Sest nagu näha, raamatupoed on täis, aina tuleb juurde, aga valik on ikka väike.