Neljapäev, 12. mai 2016

Vaatamas

Käisin kahel raamatuesitlusel järjestikustel päevadel.
Esimene oli ühe tähtsa ja tuntud inimese oma. Läksin veidi varem, et jõuaks teisi raamatuid ka vaadata. Inimene oli aga juba koos kaasautoriga kohal ja rõõmustas hirmsat moodi, kui mind nägi: "Oh, no üks inimene vähemalt on olemas!" Palus mu enda kõrvale istuma ja vestles innukalt. Tasapisi aga tuli veel tähtsaid ja tuntuid, kuni toolid olid täis ja raamatuostjaid pikk saba ja siis läks ta tuju veel paremaks.
Täna läksin järgmisele esitlusele. Jõukas ärimehest autor tuli parklas pika sammuga vastu, selline saagu-mis-saab nägu ees, et pidasin auto kinni ja hüüdsin tere ja et sinu pärast ma tulin! "Ma armastan sind," rõõmustas tema hirmsat moodi. "Sest et sa tulid minu pärast!" Ta edasi läks juba päris kepslevalt, ilmselt mõtles ka, et noh, igatahes üks inimene on olemas!
Tegelt tuli päris palju neid veel juurde.
Mõlemad autorid palusid edaspidi tulla endaga veini jooma, kuigi see võis olla ka esimene eufooria.
Ma mõtlesin siiski, et raamatuesitlus on üks mõtlemist vajav asi - esimene neist oli liiga lühike ja keskendus tegijateringile ja kõik nad siis kiitsid üksteist. Teine läks ehk pikale ja võib-olla mõne isiklikumat laadi küsimuse küsimise võiks enne omavahel kokku leppida ka.
Lisaks ma mõtlesin, et kui mina peaksin kunagi mõne raamatu kirjutama, siis ma ei tea, kas ma üldse tahaks seda esitleda ja kui, siis ma lepiks enne sõpradega kokku, et vähemalt nemad tulevad kohale ja sõidaks nendega hoopistükkis näiteks Koeru raamatukokku kõike seda tegema. Sinna tuleb kohalik leht ju ikka kohale, nii oleks väike kajastus ka naksti olemas.
Aga ma loengi nüüd oma uhiuusi raamatuid.


Esmaspäev, 2. mai 2016

Poisid autos rääkisid

Vedasin kahel õhtul poega ja tema sõpra rattavõistlustelt koju.
Väga huvitav oli. Selgus, et poisid räägivad omavahel palju liikumisest ja ettheitvalt nendest, kes ei viitsi üldse liigutada ja söövad pidevalt burkse.
Eile kritiseeris sõber mu last, sest see oli kananagitsaid ostnud. "Mina toitun igatahes tervislikult," tänitas ta. "Ma olin ju pika päeva juba kohal olnud, seal ei olnud muud, sa tulid hiljem," kaitses laps ennast. Seejärel keskendusid mõlemad suurhalli toitlustuse kritiseerimisele, kus lihtsalt ei olnud midagi normaalset süüa!
Siis rääkisid nad hinnetest.
"Mis sul see töö tuleb?"
"Ma ei tea, kolm-neli."
"Mis, mul tuleb neli-viis ma arvan."
"No, ma ei tea, tundus lihtne, aga kunagi ei oska arvata ju."
Jne.
No ma saan aru. Tundlik iga. Tervislik toitumine on meil tõesti pidevalt jutuks, aga noh kasvuhüppeid tegevad noorukid ikka enda vastu ei saa. Meil on hetkel laps otsustanud mitte süüa ja leiba või saia, mis tähendab, et ta sööb ainult kooki.
Väga populaarsed on smuutid ja puuviljad, aga... ega päev ilma kommide või šokolaadita siiski looja ei saa minna. Midagi magusat peab selles olema. Õnnis iga. Ma mäletan, kuidas mu vend sõi kottide kaupa komme ja mahtus veel viiendas klassis esimese klassi pükstesse, need olid lihtsalt hirmus lühikesed. See pikkusse kasvamine on lihtsalt kohutavalt energiatvõttev. Hull on ka see, et samal ajal peab hea välja nägema ja mahtuma kitsasse särki.
Suurhalli tuledepargivihus vaatasin, et mõlema poisi juustes on näha geeliläiget. Nunnud sihukesed.