Neljapäev, 26. mai 2011

Saarel




Oi taevas.
Käisin Vaindloo saarel täna. Olin ammu tahtnud minna ja nüüd kontakt helistas (kohalik piirikas) ja ütles, et NÜÜD!
Minna oli OK, kahetunnine sõit läks ladusalt ja saar oli uskumatult hubane ja nunnu.
Ronisin enda kohta ebatavalise tarmukusega isegi radaritorni ja kolistan kõik kohad ilusti läbi.
Aga.
Siis tuli teine vaatus nimega tagasisõit. Ma muidu täiesti kannatan merd, aga vahepeal oli tuul tõusnud üle 20 m/s ja madalikel tekkis vastik murdlainetus. Vesi tuiskas üle kaatrikatuse, kolm inimest oksendas ja teised olid lõbusad täpselt esimese tunni.
Siis viis laine päästerõnga ära ja kõikumine läks niisuguseks, et laevakell hakkas omapäi lööma. Siis oli veel vaikust ja mehed hakkasid meenutama millal ja kuidas kellelgi lapsena süda pahaks läks ja kuidas nad tegelikult oma lastega ei kannata karusselliga sõitagi.
Buuuu.
Ma ütlen, oleks see sõit kestnud veel kolmanda tunni, siis me oleks seal kõik reelingul rippunud.
Seda võis näha sellest, kuidas enamik sõitjaid vedela muna reipusega kaile valgus.
Pole midagi. Ja alati on hea olla see, kellel tegelikult ei ole nii halb, kui teistel.
Aga kui ma praegu silmad kinni panen, siis põrand kõigub.

Kommentaare ei ole: