Laupäev, 28. november 2009

Ja läheb paremaks!

Hullem näib üle olevat.

Aasta üks mustemaid nädalaid on lõpukorral ja loodetavasti hakkab ka lapse haigus järgi andma.
Praegused märgid on head igatahes.
Sõbrad, kui võimalik, siis ärge jääge sellesse viirusse!
Leidke mingit muud ajaviidet.

Reede, 27. november 2009

Reede juba

Algas köha.

Unetul öötunnil mõtlesin, millised head võimalused oleks vastu saada kurikaga ja hullunud tüübile. Mõtlesin nii ja naa. (Olgu, tunnistan, et osa ajast läks arupidamiseks, kas säärase rüseluse ajal on võimalik kasutada mobiili a) helistamiseks ja b) pildistamiseks. Järeldus: variant b on reaalsemalt teostatav.)
Aga ilmselt on mingi iva selles Venna tõdemuses, et hea oleks kurikas enda kätte saada, siis on küsimus juba uues hullunult kurikaga vehkivas isikus ja edasine on juba esimese tüübi mure.
Ma ei ole neid uudiseid põhjalikult lugenud, aga ma mõtlen - misasi on üldse pesukurikas ja kust seda praegusel ajal saadakse?
Omal ajal olin rehaga päris osav, samuti ka vee vinnamises kaevust. Tulen toime ka hangu ja kapsariiviga, võin väiksematel vahemaadel edukalt kasutada aere, samuti liikuda kiiresti edasi kõplaga. Küllap saab siis ka pesukurikaga toime.

Neljapäev, 26. november 2009

Arengud

Üldiselt laps paraneb, aga kogu järgmise nädala peaks ta olema veel kodus.
Pessimistlik perearst märkis, et ilmselt on oodata epideemia väljakuulutamist ning selles on oma osa neil, kes lapse kohe kooli saadavad, kui palavik on ühel päeval kadunud.
Hea uudis on see, et arst ütles, et kui laps oma haigusega nakatab mõnd pereliiget, kes jääb haigeks, siis see enam last omakorda sama viirusega ei nakata - kui te aru saate, mida ma mõtlen.

Kuna tundub, et vastikuid asju juhtub viimasel ajal murdu, siis täna panen õue ühe küünla tuntud sünoptiku mälestuseks, keda ma küll ei tundnud isiklikult, kuid kellega juhtunu on häiriv ja jällegi ... kurb.

Kolmapäev, 25. november 2009

Hmm

Gripi tundemärgid:

  • kiire enesetunde halvenemine
  • kõrge palavik
  • peavalu
  • lihase- ja liigesevalu
  • kuiv köha ja/või nohu
  • väsimus ja nõrkus
Allikas: www.gripivastu.ee

Ja veel:
Gripp on eriti ohtlik väikestele lastele ja vanematele inimestele, kuna võib kergesti põhjustada tõsiseid tüsistusi, näiteks eluohtlikku kopsupõletikku.

Kogu ülemisele nimekirjale võime alla kirjutada lapse poolest - need asjad on meil olnud ja mõned kestavad.

Aga ma küsin, mis riik see on, kus tehakse selline kena ja selge veebileht ja siis lastakse kohe ühel poisil sellesse eluohtlikku kopsupõletikku ära surra?

Kui ma kuulan praegu Karli kuiva köha, siis on mul lihtsalt halb.
Homme lähme õnneks arsti juurde. Imekombel õnnestus mul ta täna tabada telefonitsi ja esmaspäevase konveieriga võrreldes oli ta suhtumine hoopis teine.

Minu kogemus on praegu see, et arstid ei olnud selleks gripilaineks valmis. Kool oli, vähemalt mingis mõttes: algklasside maja taibati kohe kinni panna, kui märgati, et 300st lapsest puudub nii 150 ja praegu tehakse majale põhjalik tuulutus-puhastus.

Arstid pidid alles kohanema, kui hullumaja lahti läks.

Mul on kurb meel ka selle poisi pärast, kellelt gripiproov alles lahkamisel võeti. Veidral kombel sattusin eelmisel kuul tema kooli ja klassi koos kolleegiga, kes pidi seal tunni andma.
"Kas see oli tõesti kõik juhus," küsis kolleeg, kes on umbes sama vana poja isa, mulle otsa vaadates täna.

"Kas see on juhus, et ma läksin kooli, millega mul pole mingit seost, sellesse klassi ja et fotole jäi ainult üks luuletus - selle poisi oma?"

Noh, mina tegin selle foto. Ja teate mis on eriti hull - see poiss oli kõige sümpaatsem tüüp selles klassis. Terane ja vilgas ja särvate silmadega.

Et e-riik võib Eesti ju tahta olla, aga palja gripivastu.ee-ga ei ravi. Isegi meedikud ei loe seda.

Ikka haige

Kolmas päev läheb täistuuridel. Ööd on rahutud ja palavik kõrge, lisaks köha ja nohu. Laps ei söö suurt midagi peale apelsinide ja Actimeli, enamik aega läheb lesides ja aknast välja vaadates.
Aias lendab õnneks üks vares aeg-ajalt.
Kuna kool on kinni, saadab õpetaja entusiastlikult üha uusi õppimisülesandeid sh pikk õpetus, kuidas valmistada sokihiirt.
Lisaks arvas ta, et oleks nii tore, kui teeks esmaspäeval kohe ühise kinokülastuse, kuna koolis näidatakse üht PÖFFi filmi.
Peavalu ja kõrge palavikuga last ma pole esialgu laua taha õppima kamandanud. Ka ei arva ma, et oleks hea mõte gripilaine harjal mingeid suuri ühisüritusi korraldada.
Esialgu lähevad päevad ja õhtud nii, et räägime tasapisi juttu ja vahepeal ma loen raamatuid ette.
See paistab olevat tervendavam, kui multikad.
Täna ongi palavikku juba natuke vähem ja homme ehk võime juba seda sokihiire asja vaadata.

Teisipäev, 24. november 2009

Soh. Ongi kool kinni.

Gripi pärast lapse kool suletud ja teade tuligi sinna listi nagu karta võiski.
Kõrge palavik võib kesta 3 - 4 päeva ja kuna seda on raske maha võtta, soovitavad arstid vana head rahvameditsiini - hõõruda haige ülakeha leige viina ja vee seguga.
Paratsetamooli võib vahetada aspiriiniga.
Lähengi nüüd seda ostma. Viina ka.

Esmaspäev, 23. november 2009

Nüüd jäi Karl siis päris haigeks :(
Hommik algas üle 38 palavikuga ja üritusega kuidagi perearst kätte saada. Telefon oli aina kinni ja nii läksin ise kohale - uksetagune oli köhivaid inimesi täis ja kui kabinetti pääsesin, siis rääkis arst ühe ja õde teise telefoniga, vastuvõtuvihik oli nimesid täis ja osalt vahele kirjutatud.
Pidin lapsega tagasi minema, talle tehti kiire vereproov, otsustati kiiresti, et viirus ja siis vaarusid sisse juba uued ja uued haiged. Läkastavaid lapsi oli ooteruumis veelgi juurde tulnud ja köhavastane Ventolin apteegist ära ostetud. Teine arst tiirutas hommikust saadik koos autojuhiga koduvisiite teha ja tema jaoks kirjutati üles üha uusi hädalisi.
Küll on vilets.
Kui Karli palavik tõusis õhtul kõrgelt üle 39, läksin närvi ja helistasin lastearsti numbrile. Seal oli keegi rahulik vanem inimene, kes ei imestanud millegi üle.
Asi seegi.

Oh vedas! Kirkus ei tulegi usuga seotud jõuluteenistus!

Kiri lapsevanematele:

XX dets toimub Jaani kirikus meie kooli pidulik
jõulujumalateenistus.
See on mõeldud kogu
perele. Kes kardab, et
kirikus toimuv üritus
on väga usu keskne, siis pole vaja,

sest see on ikkagi meie kooli üritus ja
oma laulude ja muuga esinevad meie kooli lapsed.

Kolmapäev, 18. november 2009

Jama jätkub!
Täna tuleb mu postkasti koguaeg kirju: tere! kirjutan! ja lollid! ärge kirjutage enam!
Vahepeal saatis kooli kommunikatsioonijuht selgitava kirja, kus selgitas listide loomise mõtet ja seda, et teavitavale listimeilile EI OLE VAJA VASTU KIRJUTADA!
Sellest hoolimata spämmisid ogarad vanemad edasi ja viimane kiri saabus äsja - see on väga kuri teade, et kui see jama kohe ei lõpe, siis lõpetab listi adminn ise halvasti!
Tegelikult saatsin ka ise adminnile päeval vihase kirja.
Aga kasu on sellest nii palju, et kirjade sisu järgi on aru saada, kes kui palju taipab:

Tere

Saadeti listiga liitumiskutse. Liitun.

ja

Millega liitumine käib? Äkki oskab mõni listiga tegeleja asja selgitada, kas tõesti on vaja uuesti liituda selle listiga, mille kirju pidevalt saame, st oleme ju liitunud? Või on tegu mingi muu liitumisega?

Ühes esimestest kirjadest oli tõesti kirjas, et on saata kiri, kui on soov liituda. Kahjuks kustutasin selle ära ja nüüd ongi küsimus õhus. Liitun.


ja

Tere, saadan selle meili liitumiseks, sest karta on, et äkki muidu ei liitu. Ja vabandan postkastide ummistamise pärast.

ja

Lugupeetud lapsevanemad, kes te selle kirja saate. Õnnitlen teid, te olete kõik liitunud.
Selle kirjale vastata EI TOHI!.

ja

Palun ärge saatke neid meile, muudkui tuleb ja tuleb...


Nali on selles, et ma kahtlustan, et mu lapse ülisuur kool lõi need kiired ja mugavad listid juhuks, kui on vaja kiiresti suurele hulgale vanematele teatada midagi sellist, et: OHT SÜGAVIKUST! SEAGRIPP! KOOL KINNI!

Ilmselt tuleb ka sellele vastuseks teade: liitun!

Teisipäev, 17. november 2009

Loogika

Oodates, millal laps oma koduste töödega lõpetab, pikutasin sängis ja mõtlesin asju a la jabur teelaudkond.
Näiteks, et näe inimesel on kaks jalga, aga hobusel neli... ja kas hobusel suurel kiirusel kapates on vahel ka kõik jalad ülal... ja kui palju jalgu ta saaks korraga õhus hoida, ilma, et kukuks.
Lõpuks hüüdsin last ja küsisin, kas inimene saab korraga mõlemad jalad üles tõsta.
"Oot," küsis ta kohemaid minu juurde tulles. "Sa mõtled nagu nii..." ja heitis kähku selili ja tõstis mõlemad jalad üles.
Geniaalne! Ta isegi ei püüdnud seistes neid tõsta, nii nagu mina ette kujutanud olin ja kui ma sellest rääkisin, naeris natuke andestavalt ja läks oma laua juurde tagasi.

Kahjuks täiskasvanud kaotavad (ilmselt töö tõttu) kiiresti lapsena omatud terve loogika. Seda näitab juba see, et täna sain teate algklasside listi loomisest, kus öeldi, et neil, kes soovivad listi kirjutada, tuleb seda antud aadressil teha.
Lapsevanemad said aga aru, et kui nad tahavad üldse, kas nüüd või edaspidi kirjutada, siis peavad nad sellel aadressil seda teatama ja ülilühikese ajaga oli postkast täis nappe teateid: tere! kirjutan!
Seejärel hakkasid tulema sama lühikesed, aga palju emotsionaalsemad röögatused, kus paluti lollus lõpetada ja postkasti saastaga mitte ummistada listi aadressil jama postitades.
Hirmus mõelda, mis oleks saanud, kui esimesel osal inimestest oleks palutud korraga mõlemad jalad tõsta...

Pühapäev, 15. november 2009

Ja nii nad murdsidki vaoshoitud rahva

Vaatasin just "Sind otsides" kommentaare Delfist.
No tõesti!
Kas need on siis eestlased?

*
Vaatasime saadet sõpradega... kõik nutsid.
*
Kui nii edasi läheb, siis läheb mu diivan hallitama.
*
Kuidas te kõik kirjutada saate, ma ikka veel nutan.
*
ka nutsime, mees küll mängis kanget aga lõug värises ja kui ei salaja pühkis prilli alt pisaraid. Kui see isa nüüd ikka tubliks osutuks

JNE
***
Saate tugevus on minu meelest selle lühiduses: poole tunniga peab ära rääkima kahe inimese loo, nad ära kuulama ja kokku ka veel viima.
Ei ole aega põnevust üles kruvida ja jokutada ning iga minut tuleb läbi mõelda. Väga tugev tiim näib olevat ja raha on ka antud.
See kruvib ETV vaatajanumbreid kenasti üles ja avalik-õiguslik on oma vajalikkust kohe hopsti tõestanud.
Lisaks massteraapia, kus kogu vabariik telerite ees nutta lahistab ja kaugelviibivatele pereliikmetele mõtleb.
Vot sulle siis põhjamaa kinnist natuuri! Anna vaid põhjust ja tundeid tuleb nagu jube. Huvitav, kas tasakaalustamiseks oli enne pandud kavva huumorikuld, mida ju ka Kersna toimetab?
Et esmalt väike muhelus ja siis, kui inimesed juba lõõgastunud ja avatud on - põmm!
Esimese saate liigutuspunkt oli kindlasti ka kahes nutvas mehes, nutvaid naisi näeb teatavasti hoopis sagedamini.
Ei tea, kas see teema just intergatsioonina töötas - kommentaarides oli palju pahameelt venelannast ema käitumise üle ja arvmusi, et Eestis oleks poisil ikka kohe palju parem elu olnud.
Aga siis me poleks sellist südamlikku saadet muidugi näinud, mille ajel rahvas nädala pärast taskurättidega varustatult taas teleri ees koguneb.
Väike rõõmuhetk oli ka - kuulda, kuidas Kersna vene keelt räägib. Hehee, ilmselt ei saa ka tema Venemaal omainimest teeseldes odavamaid omadele mõeldud muuseumipääsmeid soetada - kange kõne annab kaugelt Baltikumi ära.

Laupäev, 14. november 2009

Käisin vaatamas katastrooffilmi "2012", selline nimi ongi.
Kinos oli jube palju venelasi, mulle tundus, et ma eesti keelt ei kuulnud üldse, üks neeger rääkis ainult inglise keeles midagi vahepeal.
FIlmis on selline koht, kus keset kaost leitakse viiamsel minutil põgenemiseks lennuk, mis on hiiglaslik vene transpordilennuk.
"Nii suur," ahhetab üks põgenejatest ja vene oligarh ütleb sellepeale vastu, et muidugi, see on ju VENE OMA!
No ja vot selle koha peal hakkas saal plaksutama ja huilgama. Päriselt!
Ja siis veel ühes kohas, kus oligarh väärikalt olukorra päästab ja auto käima saab. Siis nad ka plaksutasid, kuigi mitte enam nii kõvasti.
Kuna filmis oli hulgaliselt ettearvatava lahendusega stseene, siis oli mul aega mõelda ja mõtlesin selle üle, et kuidas oleks, kui eestlasi oleks palju rohkem. Milline oleks Ameerika, kui selle põhielanikkonna moodustaksid eestlased?
Täitsa kujuteldamatu. Ma mõtlesingi välja, et see ei ole võimalik.
Aga film tasub minu meelest vaatamist, seal on uhked kaadrid maalõhedest ja sellest, kuidas kõik kokku variseb, aga filmi enda käigus on palju loogikavigu.
Siiski on kena, et rahvas ei ürita üldises hävingus planeedilt putket teha ja näeb palju vaeva, et päästa Mona Lisa portree. Ega siit polegi kuhugi minna ja ilmselt see Mona Lisa jälitab inimkonda irvikkassina veel igaviku.
Vene oligarhi käsi käib muuseas kehvasti, aga Inglise kuninganna oma koertega pääseb.
Ma seda ei tea kahjuks, kas selline asjade käik on ka sellest müstilisest maiade kalendrist maha kirjutatud, kust filmi idee on võetud, aga noh, eks see ole jälle tõlgendamise küsimus.

Pühapäev, 8. november 2009

Delfi ja Postimehe esikad samal ajal.


Mingi luuletus on, kus looming on vardas ja väntab härg. PM selles mõttes eriti tagasi ei hoia, kas pole?
Aunaste saates nad võivad öelda, et ei ostaks lehte, kus on kaanel kollane uudis, aga tegelikult on tõde see, et kõik te klikite neid asju.
Va ehk ... ajakirjanikud.
Mul on meeles kolleegi jahmatus, kes tahtis vaadata tõsist uudist, vist Gruusia sõja kohta ja leidis selle asemel PMi esiküljel laiutamas suure uudise a la Selgeltnägijate tuleproovi Nastja kohta.
Mis me teeme, sõbrad?
Omalt poolt pakun homme ehk paari teraviljakasvatusuudist. Südamerahustuseks.
Võtke või jätke siis.

Laupäev, 7. november 2009

Otsisin eile välja talvejopi. Taskust leitud paberipahn meenutas, et viimati kandsin seda juuni algul Vargamäe suveetendusel.
Eesti kliima.

Neljapäev, 5. november 2009

Perekond Ablas lõunal

Et perearsti soovil käisin last ultrahelis näitamas. Pidin selle eest maksma 150 krooni ja kulutama hulga aega, aga tasuks on meeldiv teadmine, et tal on ilusad neerud ja üldse on kõik korras ja nii nagu peab. Mida oligi arvata, aga olgu.
Pärast läksime ilusate neerude omaniku tungival soovil ühest pitsakohast läbi. Telefoniga rääkides ja asjasse süvenemata tellisin soodsa päevapakkumise ja istusime seda ootama.
Karl läks juba kärsituks ja mina jõudsin teepoest läbi lipsata, kui hei hoo! - seal see oli - hiigelsuur pannipitsa, suurem kui laud! No ja mina lapsega seda jahmunult vahtimas.
Laps kihistas vaimustusest, plaksutas käsi ja ütles, et see on parim koht, kus me käinud oleme.
Põrnitsesin pitsalarakat ja küsisin, kas neil on ikka nii suurt karpi, et saame ülejäägi kaasa võtta.
Ja siis istusime nagu mingid õgardid, pitsa ühel laual, taldrikud teisel ja jahvatasime seda nii, et puru tuiskas.
Nüüd oleme kodus ja puhkame.
Poodi pole ka vaja minna - toiduvarud on ju olemas.