Pööripäev

Tegime lastega pannkooke õues, sest matkale vettima ma vihmaga nendega minna ei tahtnud.
Seega panime telgi õue üles ja et oleks rohkem nii nagu päris, tuli ka süüa teha.

Siin näete, kuidas Karl täitsa ise õhus kooki ümber viskab.

Elus läheb selliseid oskusi vaja.







Siin aga võite näha, kuidas nahka ja tanksaabastesse ryytatud kuju käepäraste vahenditega jaanituld aina suuremaks ja suuremaks kuhjata pyyab.

Kuigi on valge, toimub tegevus öösel.

Üldiselt oli päris tore jaanipäev, eriti head olid need järjestikused puhkepäevad.

Kuna näib, et sadu ei vähene, siis lähen ikkagi metsa ja püüan sealt leida hariliku silmarohu nimelise taime, mis ravib allergilist nohu ja silmapõletikku.

Kuidas peita surnud hiirt

Vana lae lammutamisel pudenes sealt välja mitu roti skeletti, enamasti mumifitseerunud, aint ühel olid veel karvad seljas.
Nii et kumbki laps sai kaks tykki ja Aira sai selle karvase, sest ta on väiksem ja pealegi tydruk.

Mina sain jagamisest teada siis kui see laps tuli minu juurde ja ütles õrna peene häälega: Vaata, mis minul on!
No, mis sul siin..., tegin mina sama häält vastu kuni nägin mulle näkku susatud surnud rotti, mida laps õrnalt paitas.
Siis tegin üleminekuta aarghhhh!!!!

Ja teises toas naerdi.

Meelituste ja valede (paneme nad kõik ritta, siis on neil hoopis rõõmsam koos olla!) abil saime elukad lastel käest ära ja saatsime nad käsi pesema.

Algis valvas, et seda tehtaks SEEBIGA.
Meie ema nimelt kasvatas meid nii, et me ei võtnud kunagi surnud hiiri, vareseid, rebaseid jms kätte, teisisõnu paljasse pihku.

Vahetult enne lahkumist avastas Algis, et üks hiir, see karvane, on reast puudu. Hirmsa kahtluse ajel läks ta auto läbi otsima, kuid ei leidnud midagi.

"Kui kodus selgub, et hiir on autos, siis tuleb see kohe ära visata," kuulsin hirmsat ähvardust.

Pisut hiljem oli väike lokkispäine laps armsalt tema juures, hoidis karvast hiirt selja taga ja teatas, et pani selle juba kuhugi kivi alla ära...

Lõpuks sai see va karvane teiste juurde ritta tagasi (oh vaata, kui hea meel tal on nüüd jälle siin kõigiga koos...) ja hiljem esitles Karl neid uhkusega külla saabunud sõpradele.

Nautige teiegi!

Aa, see keskmine on muide nahkhiir. Ta oli enne niii üksi...

Insener Garini hüperboloid (video punklaulupeolt)

punk

Käisin punklaulupeol.
Hiljem olen teada saanud, et suur osa mu kenasid sõpru oli ka seal ja ma ei kohanud neist ühtegi ei mäenõlval ega lavaaugus.
Ju siis oli rahvast ikka tõesti väga palju või ei tundnud me punkivate sõpradega üksteist lihtsalt ära.
Ma ei hakka sellest peost rohkem rääkima, kes käis, see teab isegi, kes ei käinud ... noh sel jääb vaid pöidlaid hoides loota, et tehakse tulevikus veel kasvõi üks säärane.
Aga ühest asjast ma pean rääkima ikka.
Tegin seal lava ees pilti nagu paljud teised ja siis tuli minu juurde väike dressipluusiga naine, sakutas käisest ja ütles väääga kenasti ja tasaselt: Vabandage, kas te saaksite pisut eemale minna, te varjate presidendil vaate ära...

Hetk hiljem koliti kogu VIPrida paremale ära.

Täna panin üles uudist ja otsisin sinna juurde pilti. See oli juba väga-väga mitmes kord päeva jooksul ja kuna pea alati mingil tööpäeva hetkel kipub ajus tekkima must auk, siis see tabaski mind just selle pildiotsimise ajal.
Millise loo juurde see läheb, mõtlesin pilti salvestades.
Ka pilt ei andnud vihjet.
Aga ma ei muretsenud - teadsin, et lõpuks saan asjale jälile.

Veidi hiljem ütles kolleeg mulle MSNis ühe üldise kommentaari piltide kohta, noh, et seal ei tohiks praegusel ajal lund peal olla ja nii ja siis ma küsisin natukese aja pärast, et millist (pilti) ta mõtles.
Mida ma ütlesin? Ma ei mäleta enam, vastas ta seepeale.

tornide linn

Noh, siin ma siis nüüd olen.
Viimsis. Kangesti tundub, et tunneli lõpus paistab teine rong.

ETVst tuleb Eesti film "Vallatud kurvid". Kui ma kunagi esimest korda Hiiumaale läksin, siis näitas bussi telekas filmi "Siin me oleme" (hiljem ei näidatud enam kordagi bussis telekat) nii et võtkem seda sümboolselt.

Kui natuke ennast kogun, siis lähen teen aiast ka pilti.
Esialgu imetlege õue.