Nagu nööbid reas

Mind püüti jutuga jalust lüüa. Päriselt. Mind hoiatati, aga ma ei võtnud seda tõsiselt.
Niisiis helistasin ja küsisin, et pidime kohtuma, mis seis on?
"Halb! Olen väga haige," kurtis vanem maanaine. "Pole elus nii haige olnudki!"
"Siis ehk... hmm... teine kord... järgmisel aastal?"
"Ei! Ma juba hakkasin oma elulugu kirja panema! Ja mees saab ka rääkida! Ta juba valmistub!"

Mõni sai jälle tunnistuse. Seal on neljad ja viied ning käitumine muidugi eeskujulik.
On ka selles pundis, kellele direktor hea ja väga hea õppeedukuse eest kiitust avaldab.
Isegi veskikivina kaelas olev vene keel on neli.
Väga meeldiv! Maadlemine on vist ajule hästi mõjunud!

"Ups!" ütles väike vanaproua

"Vaatame selle elektrikapi üle, siis ma lähen!"
"Jah, tulge aga ukse taha...oiiii!...ärge!...ahhhh..."
Ja snepris see uks ongi!
Mina lukus ukse taga koridoris sokkides, fotoka ja 83aastase ähmis vanaprouaga.
Samal ajal hüppab vastaskorterist välja naine.
"Hoidke ust lahti," kamandab ta ühisesiku uksele näidates. "Kohe tuleb kiirabi ema juurde!"