Pühapäev, 26. mai 2013

Saia ja liha

Sellel nädalal sattusin tuttava saarerahva juurde ajal, kui meil oli kõigil väga kiire. Millegipärast tundus, et me peame tingimata kohtuma, tagantjärgi ma pole selles enam nii kindel.
Naistel olid käed tööd täis, tükeldada tuli viis lammast ja üks eluskaalus tonni kaalunud veis.
Nad tahtsid sellist liha, et kui see vorstiks teha, siis ei satu hamba alla ühtegi kõõlust ega kõhre ega soont.




Seda nad siis tegid ka poole ööni. Mina kirjutasin kiiruga samas lihavaagnate keskel lugu, mis pidanuks juba valmis olema. Omamoodi sürr. Lugu oli taimetoitlastest.

Elus peab olema tasakaal.

Ilmselt käib tasakaalu juurde ka see, et saan skeptikute käest ühe äärmuslikuma kõrresööja filosoofiliste veendumuste avaldamise eest kõvasti vastu nuppu. Samas, inimesed loevad neid lugusid suure huviga, mis näitab minu jaoks seda, et lisaks veidrustele tahetakse rohkem teada kõigest naturaalsest, mis samas võiks olla ka tervislik.

Ma ise sõin siin ka paar nädalat ainult juurikaid, väga hea tunne oli. Aga siis algas Suur Jalutuskäik - sõit žüriiga mööda Eesti külasid ja suurejooneline pirukate, kringlite, kookide jms paraad.
Pidev uute ja uute inimestega kohtumine on paraku väga energiamahukas ja ma söön neid pirukaid meelsasti.
Taimesöömise kiiret kasu tunnen aga sellest, et saan jälle ilma piimata kohvi juua ja ennast veel paremini jalule upitada. Ma ei tea, kas see on asi, mille üle rõõmustada.

Aga midagi kentsakat ka. Ühes Võrumaa külakõrtsis, kui teised lauas veel juttu rääkisid, asusin ringi vaatama. Seinalt, mis on kohe välisukse vastas, leidsin raamitud käsitsi kirjutatud kirja kuskil neljakümnendatest. Läksin uurima, mis tähtis dokument see on ja avastasin, et see on kellegi kunagise majaomaniku viimne läkitus palavalt armastatud neiule ööst enne enesetappu!

"Jaa, tõesti, see mees ELAS ju selles majas, see on ajalooline dokument!" rõõmustasid kohalikud mu tähelepanu üle. "Tema voodi oli SIIN!" - ehk siis kohe välisukse kõrval oli see voodi olnud.

Muuseumiinimesed, kellele ma sellest rääkisin ja kes on ise palju välitöid teinud ja inimesi intervjueerinud, olid suht jahmunud. Eksponeeritakse ju paljut, aga enesetapja kiri kõrtsiseinal oli neilegi midagi uut.

Homme lähen uuesti küladesse. Pigem tahaksin olla see, kes seal elab, kui see, kes ühest kohast teise tormab.

Esmaspäev, 20. mai 2013

Ee...

Sattusin ühele üritusele, kus kurt mees kõneles, kuidas oli läinud tema aasta Hiinas.
Kuulajaskond olid ka kurdid. Kuna korraldajad olid arvanud, et tuleb ka teisi inimesi, siis oli kohal noorte andekate muusikute tiim ja viipekeele tõlk.
Mina olin kutsutud üritust juhatama, kuid seda sain teada toimuva käigus. Noh, mõtlesin, tühja kah. Mulle oli unustatud rääkida veel muidki asju, aga mis peamine, mingit juhtimist polnud eriti vaja, sest kurdid mind ju ei kuulnud nagunii.

Aga ma vähemalt teatasin, millal muusika läbi saab ja plaksutasin maruliselt... üksinda. Muusikud olid päris jahmunud. Ega seda sageli ei juhtu ka, et kutsutakse kurtidele kontserti andma.

Esineja rääkis muuseas ka sellest, kuidas ta õppis nii hiina keelt kui ka hiina viipekeelt, mis on meie omast erinev. See kõik osutus tühiseks, kui selgus, et ta on kutsutud külla pimedate juurde. Nii-et ta siis laulis neile hiina keeles ja põristas trummi kah.

Ma olin väga lummatud selle mehe kehakeelest. See oli nii ilmekas ja elegantne ja kiire, kuidas ta kogu kehaga näitas, mis oli juhtunud. Kuidas pimedad kohale komberdasid ja kuidas nad laulsid ja.
Tõepoolest.

Aga jah, muidu oli ikka natsa imelik ka. Eriti see muusikaosa.

Pühapäev, 5. mai 2013

Kõige märjem meresõit elus

Isegi kanuumatkal ei saanud ma nii märjaks, kuigi läksime ümber ja puha!

Tulime täna Hanikatsi laiult. Eile oli ilm nagu kuld, inimesed hakkasid näost õhetama ja päevitusid. Kui öösel kempsus käisin, siis oli tuul tõusnud ja meri kohises. Hommikul oli väike jänes peal ja kohises juba ikka väga.

Paat rühkis ikka kohale kuidagi. Sisse ronides vihastasin elupõlise rannakaluri peale, kes rahvast laidudele vedades mustalt parasjagu raha teenib. Tal on selline suur puupaat, maha ja peale sai ninast, mis on suht kõrge, pead seal kõhuli roomama ja vänderdama ja vastikult rippuma. No miks ei võiks inimene visata paati väikest redelit, mida mööda rahvas mugavalt paati saaks? Eestlane ei ole teenindaja, no ei ole. Olge õnnelikud, et mu paadiga sõita saate ja nii on, eks ole.

No aga ei olnud õnnelikud. Sülitasime kuivadele jalgadele, läksime sügavamale ja ronisime pardale paadi keskelt, kus oli madalam. Tundus suht vapper tegu, et niimoodi märgade kummikutega siis asume koduteele ja puha.

"Pane vähemalt kuivad sokid," halas üks ema oma täiskasvanud poja suunas, kuni see täiesti närvid kaotas ja väga kategooriliselt tal vaikida palus.

Tagasitee kestis kuskil tunni. Lained olid keskmised, aga sellise suunaga, et kord lõi üle ühest, kord teisest pardast. Poole sõidu pealt olime juba ikka üsna märjad ja toppisime kotte turvalisematesse kohtadesse.

Kas see paadimees poleks võinud öelda, et nii hullult hakkab sisse lööma, mõtlesin juba päris kurjalt. Tema ju teab, kus tal kuivemad kohad on seal.

Igatahes. Ainsana suutis rõõmsat nägu suurte lainete peale teha Karl. Täiskasvanud olid ikka väga vingus. Lõpuks plaanisid ju kõik otse laevale minna ja olid linnariided selga pannud...
Mina ka.
Nendega me seal siis tilkusime.

Kui ma olin juba väga märg, siis popsutasime Saarnaki varjust välja ja ma sain täiega vett selga, pähe ja kuklasse. Olin arvanud, et pesu jääb kuivaks, aga ei, ei jäänud!

Lõdisesime ja panime tuule käes vanad koledad tööriided jälle siis selga ja läksime nagu kamp hulkureid praamisappa.

Ma pole iial varem nii märga meresõitu teinud. Panen siia mõned pildid, mille nimi võiks olla: lained, laps ja vihased suured.







Reede, 3. mai 2013