Teisipäev, 30. detsember 2008

Teisipäev, 23. detsember 2008

Teatud sündmusest

Kuna läheneb iga-aastane tähtpäev, siis palun anda teada endast neil, kes tahavad sel puhul läbi astuda ja kui tänavu midagi ei juhtu (loe: keegi ei sure), ootab teid külalislahke vastuvõtt.
Ülejäänud võivad tasapisi hakata õnnitluskaarte saatma ja vatist peaga isikud nagu ntx Merepiilu võiksid selle kohe pärast sissekande lugemist ette võtta, hilisemad vabandused nagu "oh, unustasin selle kohe pärast blogist lahkumist" tänavu arvesse ei lähe.

Esmaspäev, 22. detsember 2008

Kuidas piparkookidest sai päts leiba

Oli selline asi, et üks naine ostis poest leiba, mille põhi koosnes põhust. Saatsin avalikele suhetele pildi ja päringu. Avalikud suhted saatsid pildi laiali kõigile oma tootjatele.
Esimesena helistas suure ja tuntud tööstuse suurkliendihaldur.
"Ei no milleks seda pilti kuhugi panema hakata, ei ole vaja, kõigil ju juhtub, esimene kord ja oh ärme rutta, millal teil aega on? ... saame linnas kokku ja räägime ja...teate ma tulen ise teie juurde kontorisse, võtan piparkooke kaasa ja arutame...ah, see leib on teil ka seal? no väga hea, ma siis tulen..."
Aeg läks, päev veeres, ei olnud kuskilt kippu ega kõppu ega piparkooke kah.
Helistasin avalikesse suhetesse. Närvis mees oli muutunud rahulikuks ja pisut pilklikuks, sest sai teada, et nende poes müüakse säärast eksklusiivset toodet, kus PEAVADKI õled sees olema.
"Võite ju pildi panna... kui tahate meile reklaami teha!"
Ja suurkliendihaldur: "Teate see polnudki meie toode! Meil kaks tehast kõik tagajalgadel, kõik juhtkond jooksis ja ... vaadake ega see pole mingi nali praegusel ajal, kui tootega midagi... aga eks meil on ka asju, mis maainimestele korda lähevad, praegu on suur teema ju vabariigi leib, mis varsti müügile tuleb ja ... vot, kui meil veebruaris see leivakampaania on, siis ma kohe tulen ja toon teile pätsi leiba!"

Tänud ette!

Pühapäev, 21. detsember 2008

Kuidas sundida last sööma rasvast kiirtoitu

Mu laps ei söö viinereid.
Ega hamburgereid.
Ega ka pitsat.
Sest Saabastega Kass ütles, et need pole kasulikud. Nii et kuigi viinerid talle maitsevad väga, valib ta parem porgandi. Ja pitsa asemel õuna. Ja kui on valida hamburgeri ja mitte millegi vahel, siis viimase.
Saabastega Kass elab leheküljel www.toitumine.ee ja tema lemmiktegevus on lesida ja lugeda ning samal ajal süüa porgandit, mis teritab nägemist.
Temaga samal muinasjutumaal elab nõid Protosiilus, kes on paha ja sööb burgereid...
Nii et kui täna Vahemeri ostis pitsat heas usus, et see sobib kõigile, siis see sobiski, kui ta oli lapsele selgitanud, et kohtas poes Saabastega Kassi, kes palus edasi öelda, et jõulude ajal tohib pisut pitsat süüa ikka küll.
Laps sõi kahtlustavalt esmalt siiski ära suure õuna ja siis soostus neelama maitsvat, kuid kahjulikku toiduainet.
Hiljem selgitas ta mulle, et tegelikult pole see siiski hea ja ta sõi ainult sellpärast, et see va kass lubas.
Tore, kui majas on tervislikult toituv laps, kuid pikapeale tekib soov, et peale kassi võiks ka emal olla küllalt aru peas, et teada, mida laps võib süüa.
Aitasin tassida asju Vahemere uude elamisse, see meenutas mulle kõiki neid lagunevaid maju, kus ma elanud olen, eriti tossav pliit ja puust põrandad ja vanad krägisevad mööblitükid.
Kui Vahemerel on toas kirjutuslaud, mis teiselt poolt on puhvet, siis minul oli ühes majas Hiiumaal üha jala peal seisev laud, mille otstarvet ei arvanudki keegi ära. Samas majas oli ka maja sisse ehitatud krägisev rõdu, kus ma puht kangekaelsusest kord kohvi jõin, kuigi kartsin kogu selle koitand kaadervärgiga alla prantsatada.
Heheheee, ja all korrusel poleks ma kukkudes veel ilmselt pidama jäänud, sest seal ühes toas oli põrand nii pude, et inimesed vajusid tugitoolijalgu pidi istudes läbi ja ühes toas oli põranda asemel vesi. Oh, kuidas sai oodatud külma, et ometi oleks majas peale siserõdu ka sisemine jääväli!
Noh olgu, rohkem pole aega, keegi kolistab väljas, ma loodan, et see pole Saabastega Kass.

Esmaspäev, 15. detsember 2008

olgu, olgu...


Palun - punane, sinine ja ooker. Nagu näete on mul peale sisemise välisseina ka sisemine aken.
Jätsin selle esialgu alles, et oleks soojem, kui keegi teist soovib mu magamistoa akna all laulda.
Laulmisega seoses - kolleeg J.A. (eelnevalt pääsenud blokki täispuhutud veinipaki sisuga) käis vestlemas ja kuidagi läks jutt vanadele vahvatele lauludele. Ma ei mäletanud tema soovitud lugu kooli laulikust, küll aga meenutasin laulu, kus olid sõnad, et mööda mägiteid Primorjest viis diviisi sõjatee...
Tema mäletas ka ja hüüdis kohe reipalt, et kas ma viisi mäletan. Edasi läks nii:
Mina: Muidugi! See oli nii ... mööda määäägiteid...
Tema: (Kummardub lähemale) Stopp! Kas sa viisi pead?
Mina: Ei!
Tema: (Ahastuse ja ärritusega) No mida sa siis laulad!!!
Mina: (Vaikin segaduses.)
Sekkub boss, kes leiab, et ei maksa inimest keelata, kui ta siiski soovib laulda, ka ilma viisita.
Mina jätkan pausi välja kandmist.
J.A. laulab seepeale ise kenasti modelleerides salmikese diviisist sõjateel ja jätkab mõne aja pärast ridadega teisest laulust, kus eemal käib plahvatusmürin, karm sõdur taas, sul valvsam samm jne.
Siis karjub meie peale, et tulime lõunalt ilma veini toomata. Teatab, et rahas pole küsimus, pole küsimus.
Nüüd kanname bossiga mõlemad pausi.
J.A. lahkub, kuulen teda veel eemal ümisemas valjuhäälselt sedasama sõjalaulu.

Küllap saate siis isegi aru, et punane sein kodus on tegelikult isegi rahustav. Ja kes tahab midagi muud väita, pidagu suu või ma ... laulan midagi!

Pühapäev, 14. detsember 2008

Ei värvi hetkel

Reedel oli ka veel lapsel jõulupidu, kus osalesid kooli kõik seitse esimest klassi. Esiteks ühisnäidendi ja siis igaüks väikse etteastega jõuluvanale.
Läks pikale.
Oma klaasistunud silmad ja tardunud naeratusega näo sain aga liikvele siis, kui ülivitaalne jõuluvana haaras vöö vahelt miski puukulbi ja kutsus lapsi endaga vägikaikaveole.
Kuna lapsed hullusid jalamaid ja tahtsid muidugi kõik jõuluvana juurde lavale, siis kutsuti lõpetuseks vastaseks hoopis üks õpetaja.
Ma polnudki väga üllatunud, kui see oli Karli kraps klassijuhataja, kes laste vaimustusetormi saatel üles hüppas.
"M! M! M!" skandeeris pöördes esimene klass täeist kõrist neiule kaasa.
No ma ei harju sellega kuidagi, et õpetajat esinimega kõnetatakse. Minu ajal, kõlagu see väljend nii jubedalt, kui ta kõlab, olid õpetajad nagu õpetaja Saar, õpetaja Jõgi jne.
Et me oleks julgenud öelda kellelegi Silvi või Sirje - never!
Mäletan eriti ühte pedagoogi, kes pruun klassipäevik kaenlas, pruun seelik seljas ja volangkraega pluus üll kõminal mööda koridori trampis. Hirm oli teda vaadatagi!
Siis oli veel õpetaja T. Ma ei usu, et tal üldse eesnime oligi.
Ta õpetas matemaatikat kõige sadistlikumal viisil, mida võib ette kujutada - viskas laste vihikuid prügikasti, kiskus neid puruks või lasi lapsel endal kiskuda. Tema leiutas ka uudse märkustekirjutamise viisi: Ema! Sinu lapsel polnud täna jälle joonlauda kaasas! - kirjutas poiss või tüdruk värisevi käsi tema etteütlemise järgi. Või ka: Ema! Sinu laps on laisk ja lohakas!
Brrr! Õnneks ei andnud ta mulle ühtegi tundi, ilmselt oleks ma hirmust aru kaotanud. Kunagi hiljem, abituuriumis oli meil temaga kokkupuude, kui olin pidanud ta klassile õpetajate päeval tundi andma vms. (Selleks ajaks oli ta loobunud kombest visata klassi võti maha, eelistatult kuhugi radika alla või nurka, kust kõige tragim selle talle tagasi kätte tõi ja tohtis ukse lukust lahti keerata.)
Igatahes jättis õpetaja T. mulle üksildase inimese mulje ja mul oleks hakanud peaaegu kurb... kui mitte mu head sõbrad poleks pidanud omal ajal tema käe all õppima.
Hiljem lõid kaks narkouimas noormeest ta kirvega surnuks, kui ta üritas end nende peal kehtestada ja viisakat käitumist õpetada.
Noh, siia jõudsin siis jõulupeo juurest. Aga ilmselt ei saanud õpetaja T. kunagi ka ühtegi kinkekaarti nagu Karli õpetaja, kes tulnuks paari lapsevanema meelest saata jõulude puhul spaasse (oh, on ju nii pime ja sünge aeg), kuid enamiku otsusel leiti, et 1000-kroonine raamatupoe kinkekaart on piisav.

Aga Andry viimase märkuse kohta - päriselt, ma ei ole söönud mingeid herneid, mida keegi teine juba enne söönud on!

Laupäev, 13. detsember 2008

Jaa, ma ikka värvin veel

Sinipunane sein on enamvähem valmis. Nüüd paistavad muud tegemist tahtvad asjad veel rohkem välja. Ma arvan, et ma radikad jätan teiseks korraks. Kui suudan neile mingi värvi valida välja. Oh.
Põrand siis veel.

Teisipäev, 9. detsember 2008

Julgelt ja vapralt

...ostsin täna purgi punast värvi ülejäänud seina jaoks.
Hommikul enne kukke saab sein punama kui koit või päike Jaapani lipul.
Ei mingeid pooltoone, hallust ja segaseid üleminekuid.
Parafraseerides Bertram Woosterit - vahel peab naine tegema seda, mida peab tegema!
Jah. Siin räägib isik, kes magab pintsel käeulatuses, näol lööve värviaurudest ja eel käimas nägemus endast kauni sinipunase seina äärde asetatud diivanil kirsina lebamas.

Esmaspäev, 8. detsember 2008

Uued teadmised

Täna astusin isiklikus plaanis olulise sammu ja soetasin arvutipoest USB-TV-kaardi, millega saab digikanaleid vaadata. Ma ei salli kuumakse ja kaablit pole. Nii et vaatasin juba kõik kanalid üle ja midagi huvitavat seal polnud va Justi tutvustus Kalevist.
Ja siis ostsin veel odava hinnaga kaalu, mis arvutab imetabasel kombel igasuguseid asju ja tõmbab osavalt tähelepanu kõrvale peamiselt.
Igatahes arvutas ta jalamaid välja, et mu kehas on 10 kilo konte ja 22% vett.
Hea on magada, kui oled enda kohta midagi õppinud.

Pühapäev, 7. detsember 2008

Väike must arhiiv

Puhastasin diktofoni. Seal oli veel üks üsna vana salvestus, mida ma polnud siiani tahtnud kustutada. Asi puudutab üht maakondlikku naljapäeva, kuhu tullakse seitsme maa ja mere tagant, mehed riietuvad naisteks, naised neiudeks, vahepeal pannakse selga lasteriided ja kilgatakse.
Kuidagi olin sel korral saanud hoiduda sinna minekust, aga fotograaf käis ja loo pidin tegema. Ürituse organisaator otsis tulemusi, peast oskas öelda ainult publiku lemmiku. Aja kokkuhoiu mõttes otsustasin talle ära helistada ja küsida muljeid ja seda, millest seekordne omakirjutatud tükk ka rääkis (tegemist on väga produktiivse vanaprouaga). Noh nii lõigu ulatuses infot.
Jutu jooksul jookseb mul mõte kokku, higi tuleb laubale ja tekib tunne, et see kõik ei lõpe iial. Tema läheb reipamaks ja reipamaks, tõmbab endale midagi kaela ja räägib, kuidas teha head naljanäidendit. Lõpuks küsib, miks ma küsin ... kas tahan midagi kirjutada.
(Mitte-ajakirjanikele: See on klassikaline küsimus, enamasti inimesed millegipärast arvavadki, et ajakirjanik helistab isikliku põletava uudishimu tõttu. Lõigust on kustutatud helistaja nimi ja tutvustus, aga alguses ma selgitasin talle aeglaselt ja põhjalikult, kes ma olen, kust ma olen ja mida ma tahan. A jõuab siis inimene kõike meeles pidada!)


Kolmapäev, 3. detsember 2008

Sinine

Mõningate ehituslike laienduste tõttu on juhtunud nii, et mul on üks tuba, mille sein on laotud silikaadist ja mis varem oli üldse maja välissein.
Olen olnud seda vaadates murest murtud ja täielikus ideedekriisis. Nüüd mõtlesin, et värvin seina alustuseks üle ja siis mõtlen edasi.
Värvid on koht, kus ma tunnen end kohutavalt ebakindlalt. Kunagi ei või kindel olla, mis valitud värv purgist pääsedes teeb, kas paneb kapates minema ja mõjub jubedalt või on liiga laialivalguv ja ärritav.
Millegipärast näis mulle, et toa servadesse jääv silikaat võiks olla sinine ja tegin täna sellega ka algust.
Hirm ikka läbib noolena mu rinda, tuli meelde üks Betti Alveri rida, kui mittetilkuv värv mul käsi mööda alla sirises.
Noh, ma ei oska öelda. Suvepäeva mereline briis? Pigem midagi seoses tindipoti ja reeturlikult lahti läinud korgiga.
Ehk oleks pidanud valima alati klassikalise musta? Must lagi on meie toal jne.
Kavatsesin panna sinise kõrvale midagi oranži või kollast, aga praegu paistab, et sinna sobiks rohkem mingi terrakota hoopis.
Uff, masendav. Taaskord meenutan kunstnik Riho Hütti Rakverest, kes võõpas oma maja üle 17 erineva värviga ja see kõik näeb välja täiesti OK.
Tõesti, respect.