Pühapäev, 28. september 2014

"Ma pole teie juures ammu käinud," ütlesin reipalt perearstile.
"Täpselt kaks aastat, just vaatasin," teatas tema.

Kolmapäev, 24. september 2014

Olen tagasi. Oli just nii hull nagu arvasin, siiani pole unevõlga tagasi magada jõudnud. Aga juhtus ka üks naljakas asi, mis oli eriline ainult minu enda jaoks.

Pean nendel reisidel ikka tegema ühispilte, kus kogu grupp kaamerasse vaatab. Tavaliselt olen tähelepanu hoidmiseks lugenud paar rida mõnest tuntud luuletusest või laulust, eriti meeldivad inimestele kõiksugu isamaalised reakesed. Näiteks Pompeis lugesin viimase salmi mesipuu poole lendamise laulust, noh, et puhugu vastu surmatuul jne, et ikka lendan isamaa poole.

Aga siis tegime väga naljakaid pilte ühe kuulsa kiriku mademel, kus kõik istusid ühes reas.
"Luuletus nüüd ka, palun," hõikas üks mees ja teised ka tema sabas. Olin just päeval endamisi meenutanud üht kentsakat luuletust, mida kunagi ühel võistlusel lugesin. See on minu enda tehtud ja koosneb neljat reast, millest ühega ma pole eriti rahul ja mis mulle ilmselt seetõttu ka meelde ei tulnud. Lugesin väikse improvisatsiooni abil read siiski ette, jättes targu täpsustamata, mis asi see õieti on või kelle tehtud. Enda jaoks olin siiski väga vapper, sest ma pole mingi luuletaja. Õnneks neile meeldis.

Praegu kodus sealt toodud juustu süües on seda päris kena meenutada. Kui selle ühe rea paika saan, siis loen teile ka luuletuse ette, aga pilti ei tee.

Pühapäev, 14. september 2014

Pakkimise venitamiseks

Kes hakkab varakult pakkima, sellel tuleb varem meelde, et ah sa tont, viimati läks ju kohvril lukk katki! Kes hakkab pakkima hiljem, sellele tuleb see üllatusena.

Nõukogude ajast tulnud inimene siiski suudab selle käepäraste vahenditega parandada ja läheb hingevärinal, kuid lootusrikkalt oma katkise kohvriga siiski reisile. Õhtul ootab mind lend Lõuna-Itaaliasse, Napoli, Sorrento, Capri saar jms.

 Aga elevil ma ei ole mitte üks põrm, sooviksin jääda koju ja veeta aega siin. Ei ole kuidagi nagu sellist tunnet, et peaks kuhugi minema. Lugesin küll juba ka üle Tuglase ja Laikmaa mälestusi, samuti Prometi "Primaverat" ja "San Michele raamatut" (see oli murdeeas eriti raske ja tüütu, kuid oli aja jooksul õnneks pisut paranenud). Meeleolu siiski eriti ei ole, arvan, et tuleb pingutav reis. 

Olengi pakkimist aina edasi lükanud, nüüd vähemalt sain nii kaugele, et kohvri otsa on enam-vähem kuhjatud need asjad, mis peaksid kaasa saama.

Mul on halb komme viimasel minutil ikka haarata midagi, mida ehk võiks võtta igaks-juhuks. Ehk läheb vaja? Muidugi ei lähe. Siis ma võtan veel asju, millest mõtlen, et ah need võin sinna jätta, kui tagasi tulles ruumi pole enam kohvris. Kunagi ei jää aga midagi maha, ikka saavad ära topitud need vanad plätud ja muu.

Noh, mis siin ikka venitada. Kuulan natuke Itaalia folki ja katsun hoo sisse saada.