Pühapäev, 28. juuli 2013

Saarel


Eile olime pika päeva Vormsil. Eelviimane laulusaate salvestus oli seal ja minu kord minna. Võtsime Karliga rattad kaasa ja sõitsime tasasel kiirusel niisama ringi, muud suurt teha polnud ka.
Karl sai paar sädet juurde suvesse - on nüüd Gerliga vorstisabas seisnud ja kõrval kõõlunud, kui Otiga väikest intervjuud salvestasin. Kahjuks ei tee ta popmuusikast ega popmuusikutest vähimatki välja ega pea seda eriti suureks numbriks. 

Ausalt öeldes, jagan ta arvamust ja olin rõõmus, et päev läbi sai, kuigi jah. Saartel on ikka kena olla ja seal rattaga vändata ka tore. Lõpus üks viikingipilt ka, kellel tundub adrenaliinirohke hetk käes olevat.




Esmaspäev, 22. juuli 2013

Harrastajad

Harrastusfotograaf paneb kaamera üles teiste selja taha ja vihastab, et inimesed selle eest mööda käivad ja kaadrisse satuvad.
Harrastusfotograafil on ülikallis kaamera, hulk torusid, filtreid ja vilesid, nende kõigi abil teeb ta pilte, millega pole midagi peale hakata, sest need on liiga üldised, inimesed pildistatud imelikes poosides või kaugelt.
Harrastusfotograaf õpetab teistele meelsasti, kuidas pildistamine tegelikult käib.
Eriti porfessionaalsel harrastajal on täielik kogu päikeseloojangutest, merest ja täiskuust.
Kui harrastajale külla lähed, siis pead mitu tundi kõiki ta pilte vaatama ja sellest ei vabasta miski.
Moodne harrastaja teeb ka videosid. Tal on head programmid videotöötluseks, enamasti kasutab ta subtiitreid.
Muidu on harrastajad armsad.

Pühapäev, 21. juuli 2013

Vahepeal

Suurem osa puhkusest on läbitud, olen ilusti jõudnud Eestile Setumaast Saaremaani ringi peale ning käinud ka Ida-Virumaal ära. Ühesõnaga - sõitnud ringi nagu maniakk.

Olen oma autoga läbinud 14 000km, aga alles nüüd peatas Viljandi lähedal politsei mu kinni. esimesed küljeklaasid on lubatust tumedamad, sinna on mingi tooniv kile peale kleebitud.

Politseinik ohkis ja puhkis, et kuidas see võimalik on, et keegi pole Tallinnas mind varem rajalt maha võtnud sellega. Mina ei tea, Pirita teel on enamikul sellised klaasid, ma olen ummikus ikka imestanud, et kuidas nad üldse välja näevad. Võib-olla ei näe ka.

No arutasime ja imestasime seal kuni mu andmeid kontrolliti. Siis tuli politseinik tagasi ja teatas:"Proua! Ma usun, et te pole mingi rullnokk! Mul on teile ettepanek!"

Täitsa põnevaks läks. Kuulasin nagu suur kõrv. Politseinik tõmbas taskust erakordselt suure taskunoa, avas tera ja astus, nuga peos püsti, sammu lähemale. Ma ei osanud aad ega ood öelda.

"Ühesõnaga, nüüd kraabite selle kile lahti, nii-et oleks näha," teatas ta. Ah nii!

Kilet selle vaalatapmisnoaga kraapida ei saanud ja kui ma küüne olin ka ära murdnud, siis loeti asi lõppenuks ja lubati mind edasi sõita.

Kahju, et sellest noahetkest pilti ei saanud teha. See oleks olnud jäädvustamist väärt.