Laupäev, 26. jaanuar 2013

Aastad pole meile armulised

Leiba käisin tegemas reklaamkampaania piltide jaoks seekord.


Üsna veider.

Tegime, mis suutsime, aga...
Pealegi ma ei tea kust leiti see rohekaskuldne türp mulle selga. Estonia garderoobi jäänud Voitese ajast?
Ma olen vastu sellele, kui inimesed lihtsalt plõksivad ja keelduvad ühisasjadest, seepärast lasin end ka kohale meelitada. Kuid... see ei meeldinud mulle.
Pealegi heitis perekond ette "seda imeliku näo" tegemist igal pildil. Ei saanud nad aru, et isikupära on see, mis loeb!

Ootan suure huviga, mida kontseptsiooni autor sellest printmeediasse teeb.
Leib oli muide väga maitsev.

Ema juures







Vahelduse mõttes andsime asju kohe läbi akna!

Pühapäev, 20. jaanuar 2013

Veidraid sisustusideid

Mängisin lapsega malet, mõtted uitasid oma rada ja äkki tuli meelde üks veider asi.
Kui me omal  ajal kolisime perega maamajja, kuskil kaheksakümnendate keskel, siis tõi see kaasa mitmeid muudatusi.

Olime elanud senimaani keskküttega korteris, vaibad siin, linikud seal. Siis oli meil äkki maja, kus näiteks köögis oli tsementpõrand. Heake küll, põrand kaeti puitkarkassi ja linoleumiga, sisse tassiti kapid, veepanged ja muu selline.

Lisaks tassiti sisse... bussiiste!

Ma ei tea, kust me neid saime, aga majapidamises olid mitmed koledad pruunid bussiistmed, mis olid pärit sellest nn lassbussist, millega me kõik rajoonikeskuste vahet sõitsime toona.

Mõned bussiistmed jäid maja välisseina äärde istumiseks ja üks veeti kööki. Ei no päriselt ka, ma ei kujuta ette, see on ikka nii naljakas! See bussiiste oli seal aastaid! Ta ei seisnud ju ise püsti oma metalljalgadel ega midagi, pidi alati kuhugi vastu toetuma ja see oli veel üks popimaid istumiskohti köögis.

Selle vahetas lõpuks välja üks isetehtud puukast. Ma ei tea, kas seal üldse kunagi puid hoiti, aga mingeid vaibakesi, susse ja kilekotte küll.

Kui bussiiste oli madal, siis puukast kõrge. Tegelikult oli seal hea istuda nii, et jalg toetas omakorda pisikesele lüpsipingile, mis peale lehmade kadumist tuppa oli edutatud. 

 Enamasti istusid seal otsas kõiksugu külalised, omainimesed kõõlusid siis pööningult leitud Lutheri vabriku toolidel, mis olid märksa ebamugavamad. Ega me ei teadnud muidugi, et need on Lutheri toolid, need oli lihtsalt vanaaegsed talutoolid. Õnn, et me neid kõiki bussiistmetega ei asendanud!

Neljapäev, 17. jaanuar 2013

Eideke

Raamatukoguga samas majas asub hooldekodu. Alati, kui ilm on eriti jube, siis üritab sealt üks eideke jalutama startida.
Kui ta käimisraamiga paksus lumes tõngus, siis ütlesin möödaminnes, et kuulge, teil oleks suuski vaja!
Tema vastu, et suusad olemas, poleks probleem. Siis nägin teda päeval, kui oli kiilasjää. Selline köökus ja vinnas ennast edasi küll ilma suuskadeta, kuid suusakeppidega, mis ulatusid tal üle pea.

Ütlesin, et ta on ikka väga visa jalutaja, ma istuks sellise jääga võimalusel kodus. Rääkisime seepeale natuke juttu, mille käigus ilmnes, et proua on pärit Mulgimaalt ja 90 aastat vana ja katsub iga ilmaga välja minna, sest muidu on "nii võimatult tüütu ja igav".

"Poeg on mul pillimees, ei sellel aega ole. H.R. - ehk olete kuulnud? Mängib akordioni?"

Tjah. Näed siis.

Laupäev, 12. jaanuar 2013

Ootamatu laupäev

Aasta alguses inimesi tabav rahapuudus on isegi hea. Firmad ei võta reklaami ja lehed on õhukesed.
Neile, kes ei tea - korralik ajaleht hoiab kindlat suhet ja kui reklaami tuleb üle teatud piiri, siis tehakse lehte paksemaks, mitte ei öelda kliendile, vabandust, ei mahu!
Õhukesed lehed tähendavad hingetõmmet ja see on tore. Pisiasju ju ikka koguneb, on vaja vastata kirjadele, üht-teist uurida, sorteerida ja kõnesid võtta. Nojah.

Laps on täna sünnipäeval poisi juures, kes on ilmselt klassis kõige vaesem, vähemalt nii Karl ütles. Erandlikult ei viibi seltskond ka kuskil bowlingus ega mängukoopas või suusabaasis, vaid sünnipäevalapse juures kodus.

"Selline väike lihtne kodune sünnipäev," teatas laps ise. See on muide esimene kord, kus midagi säärast toimub. Karli klassis saavad mõned lapsed arvatavasti rohkem taskuraha, kui Maxima müüja palka.

Ka selle nn vaese klassivenna vanemad on jaksanud osta korteri uude kortermajja, milles vaesus ise väljendub, seda ma ei teagi.

Igatahes sinna ta rõõmsalt lippas, rahaümbrik taskus. Kuna ma tundsin lihtsa koduse sünnipäeva osas sümpaatiat, siis surusin kaasa ka kommikarbi.

Üldiselt on tore teinekord üksi kodus olla. Õnneks kestab kodune sünnipäev pikemalt, kui need teised.

Kui kass ei prooviks endale pappkastist pesa teha, oleks maja täitsa vaikne. See on kena. Hakkan raamatut lugema.


Neljapäev, 10. jaanuar 2013

Tsitaat

"Kui su ümber on inimesi, keda paluda – palun jää mu juurde – ja ta jääbki, on see puhas emotsionaalne luksus."

Iibis 


Kuusk

Mõtlesin, et võtan ehted ära. Et ilus küll, aga kevadeninei saa ka jõulukuuske jätta. Noh, koos esimese ehtega tuli sirinal ära ka enamik okkaid.

Minu kogemus on see, et sealt toast, kus niisugune okkapuistur on olnud, saab neid koristada suveni välja.

Ehk oleks ikka pidanud niisama jätma?

Pühapäev, 6. jaanuar 2013

Kolmekuninga

Et uus aasta siis.

Mis seal ikka, eks ole neid ennegi nähtud.

Selline tunne on, et tuleb kuidagi terav aasta. Algusest juba õhkab nurki ja konarusi, tühjagi see paremaks läheb. Samas, teravus võib tähendada ka muud - et lähed asjadest läbi nagu nõel siidist.

Loodame, et just nii see juhtubki.

Lugesin siin kähku natuke raamatuid läbi. Mõtlesin, et ma pole üldse lugenud Uustuldi asju. Noh, võtsin siis ette, endal kõrvus üks arhiivikatke, kus ta rääkis oma esimesest näidendist.
Oli saatnud selle Hindile lugeda, aga Hint oli väga Saaremaa-meelne ja alati seda meelt, et saarlasi igal võimalusel upitada ja edasi aidata. Nii-et sai näidendi kätte ja helistas mingil öisel ajal Uustuldile ja teatas õhinal: "Kuule, pole see sitem midagi, kui teised enne on teind! Saada aga ära!"

Üldiselt on ta natuke nagu oma aja Tohvri, kirjutab kah lihtsate inimeste elust ja mõni asi juhtub raamatus nii kähku ära, et sündmus ei arene üldse, teine liin aga ei jõuagi lõpuni. Aga see-eest on olustik kõigile (vähemalt rannarahvale) tuttav ja tuttav asi on ikka sümpaatne.

Selgus, et meie korrektor on pidanud lugema "Tuulte tallermaa" viimast osa ning oli sellega hirmsasti hädas. Tema jutust sain ka teada, et Uustuld ei sallinud mingit toimetamist. See heitis valgust ka sellele, miks minu loetud raamatus oli sõnu nagu pravuur või dotseerima (õpetlikult kõnelema).

Veel lugesin Hille Karmi elulooraamatut. See oli üsna igav. Kui Margit Kilumets temaga saate tegi peale raamatu ilmumist, siis tundus väga huvitav, aga nüüd sain selle raamatukogust kätte ja sirvisin läbi. Aga nalja sai sealgi - ma ei teadnud varem, et naiskosmonaut Valentina auks on omal ajal loodud suisa laul Valentina tvist!

Hea kolleeg J.A. suutis kohe öelda ka originaalesitaja (Filipinki vist) ja seda ümiseda.