Kolmapäev, 23. detsember 2015

Uus mood

Sel aastal ei kavatsenud ma mingeid kinke teha, aga jäin lappama saksa amazoni. Lõppes nii, et tellisin sealt sületäie asju, mis on nüüd tilkunud ja põhjustanud mulle palju muret. Kas see pakk on nüüd see või võib laps selle ise kullerilt vastu võtta jms.
Ühel ajal kasvab ta muidugi välja vajadusest olla alailma üllatatud ja siis läheb natuke rahulikumalt edasi. Üldse on arenguid - sel aastal ta tegeles oma loosipakiga ise, me arutasime seda minimaalselt, sest kui ta selle avastas, siis oli seda vist juba järgmisel päeval vaja. Traditsiooniliselt ei olnud nad võtnud õpetajat loosipakiringi.
"Nii et ta ei saanudki jälle midagi," täpsustasin üle.
"Ei, kuidas," üllatus laps. "Algul kõik muidugi ütlesid, et oh, ei jõua enam midagi teha, aga ma ostsin talle ilusa suure Rafaello karbi, kirjutasime peale klassi numbri ja peitsime talle tooli peale."
"Et sina maksid selle kinni ja siis kirjutasite kogu klassiga peale?"
"No... jah."
Mis seal ikka siis. Ilmselgelt puudub klassil organiseeriv lapsevanem, kes õpetaja kingi pärast muretseks. Ja lapsed siis lahendavad asja käigult või ei tee seda üldse. Vähemalt on mu lapsel otsustusvõimet. Ehk on pea ees rattaga mäest allasõitmine aidanud seda arendada.
Uued ajad, uued tegutsemisviisid.
Loodetavasti tulevad teil toredad jõulud ja kõik kingid laekuvad õigeaegselt.


Neljapäev, 17. detsember 2015

Ajahüpe

Alles see oli, kui laps sai oma viiendaks sünnipäevaks väikese sinise ratta. Nüüd ta istub vaibal ja vahetab suvel saadud suurel rattal lenksu laiema vastu, mille tellis omateenitud raha eest netist. Juba eelmise lenksuga oli raske ustest läbi tarida ratast (see on meil endiselt toas aukohal), see uus ei mahu kindlasti.
Laps aga ütleb, et tal on seda vahetust kindlasti vaja, sest tal on pikad käed ja hirmus kitsas on sõita muidu. Ma vaatasin eemalt ta käsi, minu meelest täitsa normaalsed. Mul pole ilmaski endal ka pähe tulnud, et peaks hakkama rattal mingeid selliseid juppe vahetama.

Te vahetate rattal lenkse või?

Kolmapäev, 16. detsember 2015

Vahel on nii, et teed töö ära ja saadad inimesele näha. Kui asi pole päris selline, millega võiks ise väga rahul olla, ootad tusaselt, et mis saab - kas tuleb teade, et täielik kräpp, see ei saa ilmuda või on OK. Seda esimest pole mul küll juhtunud, kuid teistel inimestel on, seega võimalus on ülal.
Hiljaaegu aga üks inimene ütles, et ei noh, pole viga, täitsa hästi, ma parandan nüüd vead ära ja saadan tagasi... vaat see on ohtlik. See tähendab reeglina, et saad tagasi millegi, kuhu on täitsa suvaliselt ja grammatikat eirates vahele kirjutatud üksikutesse kohtadesse.
Tänad abi eest, silud asjad normaalseks ja oled rõõmus, et niigi läks.

Sel nädalal aga olin väga uhke - kirjutasin ühte lausesse hästi lihtsalt tehnilise kokkuvõtte keerukast leiutisest. Kustutasin selle ära ja panin siis jälle tagasi. "Las parandavad ja arvavad, et ma ei saanud millestki aru," mõtlesin vihaselt, sest ega ma päris kindel polnud, seda asja seletati mulle kohapeal ikkagi pool tundi. Aga see oli üks neid kohti tekstis, kus polnud silpigi muudetud. Vaat see on äge.

Kahjuks ei saa ma mõelda, et nüüd võiks mu füüsika- või matemaatikaõpetaja alles imestada, sest nad kindlasti ei pannud mind tunnis tähelegi ja arvatavasti lehti ka ei loe.

Ma kirjutan varsti natuke Iisraelis käigust ka, mul on mustand alustatud, aga aega ei ole. Ja kui on, siis ei jaksa kirjutada.
Muidu oli väga lahe reis, aga kahjuks näib, et Palestiina postiteenistuse kaudu saadetud jõulukaardid küll kellegini seekord ei jõua. Kas nad sealt postimajast väljagi läksid, seegi on küsitav. Noh, mis parata. Teinekord saadan uuesti.