Pühapäev, 24. september 2017

Kuidas asjad vahel liikuma hakkavad

Umbes kuu aega tagasi käisin Obinitsas paasapäeval. See on siis see päev ja hetk aastas, kus rahvas hauad hea-paremaga katab, viinapudelid hauakividele sätib ja pidu käima läheb.

Sündmus oli äärmiselt äge, hea vaibiga nagu praegusel ajal öeldakse. Paar pilti siin:





Sealt ei saanud me Vahemerega muidugi otse koju sõita ning läksime sõbra juurde edasi, kes mu üldse kohale oli keelitanud ja meelitanud.

Sõber oli juba mõnda aega rääkinud, et tal on vend, kellega juhtus uskumatu lugu, nimelt oli ta perele 14 aastat kadunud, elas mitte kõige paremat elu ja siis ilmus äkki välja tip-top korras. Asi oli tegelikult veel pöörasem, kui algul tundus.

Reede, 22. september 2017

Kahju on mul...

... teist, minu kodukopli kased!

See laul tuli meelde, kui täna ühest talust minema sõitsin ja suur must karvane koer niutsus väravas nagu titt. Paar tundi varem ei saanud aiastki sisse, sest ta oli nii võimatult tige, urises ja lõrises ning laksutas hambaid.

Laupäev, 9. september 2017

Teisel katsel

Läksin kooli.

Mul jäi kunagi kool mitte pooleli, vaid lõpetamata, sest vanakreeka keele õppejõud ootas rohkem, kui tööl käiv ja last kasvatav inimene suutis endast välja panna. Mul lihtsalt polnud aega käia üha uuesti asju ümber tegemas ja viimased punktid jäidki puudu.

Odessa

Mõnedmuljed Odessast, kust mõistagi oleme juba ammu tagasi, sest laps pidi minema kooli ja mina tööle. Noh, kõik oli nii odav, et me tulime tagasi suht rahatuna.