Esmaspäev, 31. august 2009

Jutulinnud

Selline asi juhtus, et sattusin jube kidakeelse külamehe otsa. Kelle meedia tähelepanu on vaikseks õpetanud. Aga ta ei rääkinud kohe peaaegu üldse, ainult ühesõnalisi vastuseid andis kobavatele küsimustele.
Aga kiiret polnud, laps kiikus mingi köie otsas, mina istusin ja sõin lauale pandud magusaid õunu. Võtmeisik sügas end vastu posti, tema pea 90 aastane ema tõstis mulle taskust uusi õunu ette.
Vaikisime.
Krõuh-krõuh närisin õunu ja ikka ära ei läinud. Kiiret ikka veel polnud ja võin ka vait olla. Päriselt. Mammi võttis taskust veel õunu ja ohkas.
"Nii hea, kui ikka jutukaid inimesi satub käima, saab ka mõne sõna juttu ajada," ütles ta siis.
Pidin õuna kurku tõmbama. Siis olin vait edasi. Poeg ja ema aga hakkasid rääkima. Kuna nad alustasid ajast 68 a tagasi, mil ema sinna tallu abiellus, jõudsin veel kaua vaikida ja õunu süüa.

Aga nüüd olen linnas, siin on tempo teine ja valitseb üldine koolipaanika.
Ka mina jooksen sellega kaasa.
Teksad Karlile: 5 poodi, kaks kaubanduskeskust, 8 paari proovitud pükse - tulemus 0. Õnneks oli vajalik paar Palivere Marika kirbukas.
Viikarid: 7 poodi, kolm kaubanduskeskust, 9 paari proovitud pükse - tulemus paar parajaid Pirita Selverist ja lapse õud ja vastumeelsus veel millegi proovimise ees.

Ka mina ei soovi enam ühtegi poodi minna. Kahjuks sellest ei pääse - klassijuhataja saatis juba kirja, mille manuses hiiglaslik nimekiri vajalikest kunstitarvetest.
Samuti külastasime uhiuut koolimaja, mille vald ehitas teise ja kolmanda klassi lastele - kokku hakkab majas õppima 340 last.
Aga sellest kõigest ei soovi ma praegu rohkem rääkida.
Vahemeri meenutas, et nende Kasari põhikoolis rääkis direktor kooliaasta avaaktusel alati sellest, et 1. septembril algas II maailmasõda...
See polegi nii halb võrdlus.

Pühapäev, 30. august 2009

Seekord tegime Hiiumaal midagi sellist, mille kohta võiks öelda, et Gondoris süüdati märgutuli. Nüüd saab näha, kas Rohan vastab.

Maretil olid igatahes omad puud ka kaasas.

Kolmapäev, 19. august 2009


Videomeenutus Viru Folgilt: programmis oli ühislaulmine pulmavanem Tiia Paisti (akordionil) juhatusel.

Ma käisin ju ka Viru Folgil Käsmus, kuid pole jõudnud siin selle kohta midagi öelda.
Nägin üht meest seal, kes kõnetas mind, kui Põltsamaa tüdrukut. Ma arvan, et see oli Hannes näiteringist, kus me püüdsime lavastada pildikest hullumaja elust. Tema vist oli arst või hull, kes arvab, et on arst ja mina hull, kes peab end eesliks. Kahjuks ei jõudnus see masterpiece iial lavale. Ma arvan, et sel oleks olnud menu.
Siis nägin veel Tiiut, kes oli kunagi põhikoolis mu pinginaaber. Tema tavatses end alati ise tõenditega varustada a la: Minu tütar ei saa osaleda kehalises kasvatuses või Minu tütar puudus eile haiguse, perekondlike sündmuste v mille iganes pärast koolist.
Üheksandas klassis ei käinud ta üheski kehalises, kuid ületas kõiki teisi siiski kaunis otsustavalt elu endaga toime tulekus ning sai napilt peale 9-t klassi emaks.
Minu meelest on hirmus veider, et need inimesed mu ära tundsid. Hannest nägin viimati 13 aastat ja Tiiut 8 aastat tagasi.
Mina neid küll ära ei tundnud.
Muidu oli Viru Folk kaunis mõistlik üritus. Eelmise aasta lavade vahet tormamist meenutades taipasin kaasa võtta ratta, mis hoidis kõvasti jalavaeva kokku.
Aga ei tea teist sellist kohta, kus oleks kaelani meres võimalik kuulata kontserte ja last lasta vabalt uitama. Nii et ses osas max punktid, eriti sel hommikul, kui ujusin vaikses selges meres ja üle lahe tegid proovi Hanna-Liina Võsa ja poistekoor. Selline hõbehäälne muusikaelamus vähendas stressi ja lisas eluaastaid.
Kardetavasti on üritus järgmisel aastal saanud juba nii populaarseks, et pole enam mõtet minna. Siis plaanin Setu Folki.

Laupäev, 15. august 2009

Loomaaias





Toimetaja J muutis inimeste ülelugemise lausa spordiks ja täitis vastavat tabelit, mida peitis lauasahtlis. Märkused stiilis: hommikune koosolek, kohal 6. Lõunane arutelu, kohal 3. Kujundusarutelu, kohal 2, sisuline ärajäämine. Kes ikkagi lehte teeb? Veebiosakonnast oli vähemalt alati keegi kohal ja tegi midagi, kaunistades netikülge klikijanus lookestega. Ja paberleht ilmus ikka veel. Mis jõul, muutus üha ebaselgemaks.

Jakob Karu Ekspressis lehtede suremisest.

Mu tähelepnu tõmbas muidugi lasuse veebi kohta. Tean omast käest, et veebiosakonnast on ALATI keegi kohal. Kuigi "vähemalt" ja teeb "midagi".

Esmaspäev, 10. august 2009

Neljapäev, 6. august 2009

Madonnal



Eks ta üks vuhva ole. Pealegi veel selline kallimat sorti.

Teisipäev, 4. august 2009

Mul on pääse Madonnale. Sellest enam tahaksin minna Brasiilia mängule.
Seosed üritustega on sellised, et Madonnat kuulas kunagi Hiiumaal Merepiilu ja viisakusest me teised ei öelnud siis ka midagi. Aga ise sai seda kassetti kahe näpu vahel küll makist välja võetud, kui Merepiilu kaugel eemal tervisejooksu tegi.
Brasiilia mängu võib vaadata ka telekast, aga... ma tahaksin olla kohal.
Pärast seda, kui sattusin kord Egiptuses kokku sepaga, kes oli oma pere toonud soojale maale puhkama ja ise nuttis samas, et ei saa vaadata Eesti-Araabia sõpruskohtumist, tekkis mul jalkafännidest teine arvamus.
Nii armas ja kurb oli vaadata, kuidas see suur mees pani soojas õhtus kaela sinise fännisalli ja läks mudaosmikute vahele uurima, kas siis tõesti kuskil ühestki telekast seda mängu üle ei kanta.
Ei kantud. Pikkades rüüdes mehed imesid vesipiipu ja vahtisid kohalikke mänge.
Aga jah, praeguseks on elu.24 andnud edasi hirmutava teate, et Madonna saabus Eestisse kahe lennukiga ning Merepiilu nägi teda hulga autodega juba ka oma majast mööda Lauluväljakule tuiskamas.
Pole midagi teha. Tuleb minna ja seda mitmeosalist naist vaadata.

Esmaspäev, 3. august 2009

Teie lemmiknumber ja selle värv?

Karli lemmiknumbrid on 8, 5 ja 3.
8 on ta ise ja ta lemmik on see vanus, mis ta just on, ei taha suureks saada ega midagi. (Mina tahtsin jubedalt kunagi saada 12, siis tohtis tollase LE järgi juhi kõrval istuda.)
5 on sinine number ja sinine on Karli lemmikvärv.
3 jääb 8 ja 5 vahele.
Järgmise aasta lemmiknumbrid on siis mõistagi 9, 5 ja 4.

Kuna tarkust täis kolleeg M. ütles, et temale meeldivad numbrid väga, aga värve neil pole, siis rääkisime Karliga täna sellest veel pisut.
- "Ütle mulle üks roheline number," küsisin.
- "Mhmm..." jäi tema mõttesse.
- "Noh, olgu, ma ütlen ise: seitse," ei viitsinud ma kauem oodata.
- "Ei, see on nagu rohkem kollakas," väitis tema eriti vaidlemata.
- "Aga kaheksa on igatahes punane," ütlesin.
- "Noh, see on muidugi õige," vastas värvispets ja läks õue hernekeppidega võitlema.

Hernekepp on kindlasti roheline sõna.
Roheline on minu lemmikvärv.
Aga tööl läheb rohkem vaja sinist.

Pühapäev, 2. august 2009

Käisin Viimsi vabakoguduses Ingmar Kurge kuulamas. Ingmar Kure mõju minule on tavaliselt selline, et mu silme ette kerkib hubane pilt, kuidas istun kenas hämaras ruumis, mis on maast laeni täis vanu ürikuid, laual on mahukas savikruus, peen läppar ja mina seal vaikuses teoloogiliste tõdede üle mõtisklemas.
Ingmar on nimelt üks õpetatud mees, kes oskab oma üüratute teadmiste juures võluvalt lihtsalt inimestega rääkida ja keegi ei pane pahaks, kui ta tunnistab mõnes asjas oma kahtlusi.
Nojah, lisaks armastab ta vanu baptisti laule ja tema juhtimisel rühkis väike kogudus vapralt läbi kümnekonna pikkade ja rohkete salmidega laulu. Ühes oli oma kuus väga pikka salmi.
Kogudusega on liitunud ka vend H. abikaasaga. Vend H. on tähelepanuväärne sellepoolest, et tema jutt ei lõppe päeva, nädala ega kuuga, olgu siis teemaks, mis iganes. Tema hetkelist tähelepanu kõrvalekaldumist kasutades lipsasin välisukse juurde ja leidsin selle lukus olevat.
Lõgistasin siia ja sinna, miski ei aidanud, pidin häält tegema.
- Vabandust, mulle näib, et ma ei saa teie kirikust välja, teadustasin inimestega juttu jahvatavale vaimulikule.
- Mis! Juba lukus! hüüatas see ja kohe joosti otsima meest, kellel on võti.
- Kas ongi nii, et inimesed sisse ja uks kähku lukku, küsisin oodates.
Vaimuliku ja temaga rääkivate inimeste meelest oli see nii hea nali, et minust nad sinna naerma jäidki.

Mul tuleb meelde, et samas kirikus oli eelmine kord see jama, et sinna ei saanud SISSE.
Vahemeri pidi sealt kellegi mahaunustatud prillid ära tooma ja kui ta ust puudutas, hakkas üks sireen jubedalt huugama ja inimesed majas tormasid edasi-tagasi.
Hiljem selgus, et see polnud siiski Vahemere süü, samal hetkel olevat lõhkenud veetoru ja alarm läks seepeale tööle.
Näh, asju juhtub, eks ole.
Ma lähen vaatan nüüd, kas mul on sellist mahukat savikruusi, mida arhiivi kaasa võtta.