Eilse jätkuks

Käisime Vahemerega vanalinnas lonkimas, istusime domiiklaste kloostri ristikäigus ja linnamüüril. Dominiiklaste juures ärgitas valvuritädi meid katsetama kapiitlisaali kõla, öeldes, et seal on mingi energiasammas.
Sammast me ei näinud, aga kõlas küll.

Olen nüüd lugenud Indrek Hargla apteeker Melchiori lugusid.
Hästi kirjutatud, loomulike dialoogidega ja värvikad. Mõni pisiasi paneb kulmu ka kergitama, aga laiemas plaanis asusin neid raamatuid siiski endale soetama - väärt kirjanduse ilmumist peab ikka toetama.
Sarja esimesest raamatust ajendatuna plaanin nüüd ükspäev minna Toomkirikut vaatama, eile juba vaatasin seda alt Balti jaama juurest ka. Olen seal küll korra või paar käinud, aga nüüd vaataks värskema pilguga.

Kesse seda vanalinna ajalugu ikka nii detailselt ju teab, ses mõttes teeb Hargla tänuväärselt harivat tööd.
Vanalinn on tegelikult äge, kuigi ma kipun seal ikka veel kergesti eksima. Aga viimaste aastate linnaelu tulemusena leian nüüd üsna kenasti üles Niguliste, Pühavaimu ja Oleviste ning tean, kus toimetasid dominiiklased. Tänu Vahemerele olen saanud ka teada, et ordurahvas elas Toompeal ja linnakodanikud nn all, kus kehtis Lübecki linnaõigus.
Lübeck ongi muuseas üks meie järgmisi pika nädalavahetuse sihtmärke.

Aga Hargla Tallinna raamatuid võtke julgesti lugeda.

Ikka veel puhkus

Oleksin pidanud minema hoopis päevaks Helsingisse, ilmselt saanuks kergemini lapsele püksid jalga, kui nüüd mööda poode lapates.
Ma ei tea miks meil on laste riided sellise veidra sammuga (150 cm, 160 cm jne) ja lõikelt nii kitsad nagu sööks kõik lapsed ainult puulehti.

Mai lõpust saadik pole Karl kordagi pikki pükse jalga saanud, suvi on olnud tõesti jube soe ja eelmise aasta koolipüksid tunduvad praegu nii miniatuursed, et lausa ime, kuidas need aasta eest veel suuredki said olla.

Kui nüüd õnnestub veel mingi valge särk ka talle selga tuupida, siis on 1. septembriga korras. Edasi läheb vast oma rada.

Laps ise arvas küll, et koolivaheaeg on arutult lühike, võin sama öelda puhkuste kohta.
Ma alles nüüd hakkan ärkama ja võiksin midagi ette võtta.

Puhkus

Lugesin puhkuse ajal Maalehest intekat Lehte Hainsaluga, kes kurvastab, et neil oli 20 aastat tagasi nii ilus ettekujutus maaelust - kuidas majakesed värvitakse ära, kõik töötavad rõõmsalt ja ühiselt - no täielik Bullerby!

Lehte ei tea ega peagi teadma (luuletaja las luuletab), et värvitud majakesed tulevad hoopis vähem kenadest asjadest nagu sõnnikulaotajad, lägahoidlad ja ägedad John Deere traktorid.

Aga eks selliseid kenasid asjatundmatusel rajanevaid ideaale on inimestel ikka.
Praegu vaatan filmi "Laulev revolutsioon", kah üks kena läikpilt.
Näis, kas õhtune Vabaduse laul saab talle kuidagi järele.

Puhkus

Puhkuse suurim pluss on see, et ei pea tööle minema.

See pilt üllatas mind. Selle teegi keegi agar tädike, kes tahtis meid enne Vilsandilt lahkumist pildistada. Üllatusin seepärast, et ma olen enda meelest veel nii normaalse ilmega, tegelt oli mu kannatus selleks ajaks juba lõpukorral.
Hullem oli ka alles ees - sõitsime pimedas 1,5h läbi madala mere, põrudes ja hüpeldes räpases traktorikastis. Ma istusin mingite küpsisekarpide otsas, ma ei usu, et neist kasvõi üks terveks jäi.
Ja ma olin näinud küll, kuidas traktorimees kogu päeva viina jõi ja pudeli kabiinigi kaasa võttis.
Kogu üritus meeldis mulle väga, aga ebamugavusi oli ka küllaga. Kui väikesaared mulle nii hirmsasti ei meeldiks, siis ma kurdaks!

Juuli Saarema pildid SIIN.

Kahju küll, aga inimesed loevad veebist peamiselt prahti. Ja mina olen üks neist, kes seda juurde toodab.

Tööd tehes nähtud