neljapäev, 23. november 2017

KK

Vahepeal on läinud väga hästi, jäin autoga toppama ainult kahel korral (ühel korral käivitati raske esemega kolkides ja teisel korral kaabliga) ja nüüd tegi Vend selle täitsa korda.

Nii-et vinks-vonks kõik.

Aga rääkida tahtsin hoopis ühest uuest raamatust ja käisin ka raamatuesitlusel, et kindlapeale ikka autogrammi saada. Raamat on viimase aja kõige kõmulisem sportlase elulugu - siis tennisist KK.

See on inimene, kes on mind aastaid huvitanud. Olen talle kaasa elanud sellest saadik, kui ta esimesed suured saavutused tulid ja pidevalt imestanud, mis tal ometi viga on? Nagu umbsõlm oleks aina peal inimesel. Räägib küll, aga... Ma isegi ässitasin kunagi ühe meie ajakirjaniku temaga intekat tegema, tulemus koosnes ühesilbilistest vastustest, mis midagi ei öelnud kellelegi. Täitsa tüüpiline.

Nüüd lugesin innukalt teose läbi, kohati oli ebamugav ka (liiga aus värk), aga sain enamikele küsimustest vastused. Et mis oli selle treeneriga või mis seal Moskva turniiril tookord juhtus või mis selle suure kaotusteseeriaga oli?

Osadele asjadele ei vastatud ka. Näiteks, et kuidas tennisemängija oma kostüüme valib. Tühine asi küll, aga ma olen ikka mõelnud vahel selle üle. Või siis imestasin, et reketitest nii vähe juttu oli - näiteks suusataja eluloos oli suuskade ehk varustusega alaõpmata mingi jama.

Lõpuks oli mul inimesest hirmus kahju. Sihuke üksildane, kinnine ja hulk egoistlikke treenereid ka ümber. Täitsa võimas värk, et ta nii kaugele ikka jõudis. Ma ei raisanud kaasa elades asjatult aega, asi oli seda väärt küll.

Nii-et muidugi käisime lapsega Saku Suurhallis mängu ka vaatamas. Oli hullult uhke üritus, kuigi veidi imelik. See rabe eeskava, kohatu hümni laulmine ja eks koht ka. Meie ees istusid AK pooldajad ja taga KK fännid. Mina panustasin muidugi KK-le, kuigi AK meeldib mulle ka väga.

Mäng oli äge. Ehk tehakse veel mõni selline uhke tenniseüritus? Kuigi niisugust atmosfääri enam ei saavutata nagunii. KK avameelne raamat andis sellele hoopis teise fookuse ja tema võit oli kõigele hea punkt.


pühapäev, 5. november 2017

Parklas on soe

Eile oli see koht käes, kus sain aru, mida inimesed mõtlevad, kui ütlevad, et pole nende päev.

Esiteks oli mul muidugi kõik hommikust õhtuni planeeritud, aga pähe jäi mingi lõtk sisse, mis tekitas tunde, et hommikul on aega küll. Ühel hetkel avastasin, et pean olema umbes kohe loengus ja et see on sarja esimene, siis pole mõistlik seda vahele jätta (sissejuhatavat osa ei hakka keegi hiljem ümber jutustama, aga siis räägitakse lahedamalt, mida on vaja lugeda ja mis eksamil küsitakse).

Nii-et ma tormasin asju kokku korjates läbi maja nagu mingi orkaan Ofelia ja parkisin Vabaduse väljaku maa-alusesse parklasse, mis on kallivõitu, aga tundus kõige aega säästvam.

Olin väga rõõmus, kui loeng veidi varem lõppes, sest pidin edasi minema Olustverre ühele üritusele, kuhu mind kuu aega paluti, meelitati ja moositi. Tormasin autosse ja ... vaikus. Sindrima starter, mis on viimased ajad alalõpmata tõrkunud, ei teinud üldse mitte midagi.

Korraks lõi pea ikka täitsa valgeks. Sest oli selge, et kogu nädalavahetuseks tehtud plaan on ummikus. Ja mu auto ühes kõige lollimas kohas - kallis parklas, kus pole ruumi seda käima vedada ega käima joosta. Mida teha?

Helistasin üsna süngelt Vennale. Et kas on võimalik mingeid juhtmeid sakutada, midagi jalaga lüüa või muul moel tegutseda. Eriti polnud. Aga selgus, et Vend polegi Saaremaal, hoopis teel Tallinnasse ja juba Viitnal. Mis on ju kiviga visata, eks ole. Ta rääkis ka segast juttu sellest, et oleks vaja mingit juhet või midagi, millest ma ei saanud üldse aru - mida sellega teha saaks?

"Vaata, ehk on näpitsaid või mingit juhtmejuppi," nuias tema. "Pussnuga," raporteerisin.
See ei sobinud. Lõpuks sain aru, et on vaja midagi, millega ühendada starteri tõmberelee oksüdeerunud klemmid.

"Mul on metallist teelusikas," kandsin ette. See oli sattunud autosse, siis kui käisin konteinerisse eelmisel päeval klaastaarat viskamas ja lusikas oli millegipärast seal pudelikotis.

Selgus, et lusikas kõlbab, kui seda tohib kõveraks väänata.

Väga hea. Panin telefoni kinni ja hakkasin parkimispiletit otsima. Ei leidnud. Pead tõstis hirmus kahtlus - kas tõesti on see lipik libisenud armatuuri vahele? On selline ebaõnn võimalik?

Muidugi oli. Järgmised 20 minutit veetsin lammutades ja sõrmi kriipides seda lollakat piletit välja õngitsedes. Kui kätte sain, siis taipasin, et jah. See on päev, mil oleks targem kodus püsida. Kirjutasin ebamugavustundega, kuid erilise kahetsuseta ürituse korraldajale, et ma ei jõua kohale ja läksin teed jooma.

Varsti tuli Vend, pani lusikaga mu auto käima ja ma sõitsin koju. Siin ma nüüd siis olen.