teisipäev, 31. juuli 2012

Järjekordne etendus

Seekord oli see Jussikese 7 sõpra ja ma ei vaadanud seda vabatahtlikult.
Aga president oli ka. Sihuke vippide värk seega.

laupäev, 21. juuli 2012

Telkimisest

Käisime Vahemerega Eesti teises otsas suvelavastust vaatamas. Esialgu tundis, et pole vigagi, siis aga kahvatus teater sootuks. Aga algusest.

Kuna selles Läänemaa otsas on telkimine võimalik kas kallis turismitalus või salaja eramaal, leppisin ühe paar kuud tagasi juhuslikult kohatud lastelaagri juhatajaga kokku, et võime kasutada tema laagri tagust heinamaad. Ühtlasi selgus, et tema juures ööbivad ka näitlejad, küll kämpades ja mitte aia taga. See läks suht kenasti kõik. Teater oli hea, kuid mitte väga hea. Järgmine päev läks väga hästi.

Kui liikuma saime, ledsime kohe vahva külanaise, kelle isa oli kõiksugu träni kogunud ja ta siis näitas meile oma asju. Vahemeri ütles, et niisugust võikirnu pole ta isegi vanaõhumuuseumis näinud. Aga seal oli veel tohutult asju nagu piiritusetorpeedo, pajuvitstest punutud roolõikamise masin, leivalabidad, pütid, vannid, tööriistad...

Tohutu posu asju, vahtisime silmad suured, et paremini näeks. Seal läks tükk aega. Lõpuks vaatasime elumaja ka üle, köögil on siiani kivipõrand ja samas oli huvitav ahi, mingi sümbioos rehe-, leiva- ja saunaahjust. Kui minema saime, hakkasime mere ääres mõnusat kohta otsima. See oli lootusetu, rekordina sattusime kohta, kus oli korraga kolm eramaa silti. Vahemerel tuli meelde, et seal kuskil on ühe teoloogi suvila, kes meid just nagu vist külla kutsus... Või siis mitte? Helistasime igatahes ja mees osutus äärmiselt kenaks.

 "Lähen just kodust ära," teatas ta. Siis juhendas ta, kuidas tema juurde saab, kiitles oma privaatse rannaga ja kahetses, et oli majavõtme kaasa võtnud. "Minge aknast sisse tuleme naisega õhtul," soovitas ta. See oli armas! Kohe tuli meelde, kuidas me umbes samamoodi poolvõõraid kunagi Hiiumaal endale külla kutsusime, et oh, võti on postkastis, sööge, mis kapist leiate...

Nii-et läksime siis külla ja jäime järgmise päeva pärastlõunani. Teoloogidega saab harva rääkida ja harva saab magada privaatsel rannal, nina vastu merd. Kuna enamik vaateid elule ja pühakirjale läksid täiesti lahku, siis ei olnud jutt just igav, kokkuvõttes jäi sellest külaskäigust palju eredam mulje, kui hoolega lavastatud teatrietendusest.
  

Vaade telgist öösel.

Ja hommikul.

 Lõpuks hüppasime koduteel läbi ka Vigala kirikust ja panime tähele, et värv on natuke ära tulnud altarilt. Annetasin neile natuke raha uute Sadolini värvide jaoks.

esmaspäev, 16. juuli 2012

Juhtum kuulsusega

Vaatan Kanal2 uudistesaadet nii harva, et tegelikult ei vaatagi.

 Täna klõpsasin sinna juhuslikult hetkel, kui ekraanil näidati minu tehtud fotot, mille kasutamiseks polnud keegi luba küsinud.

 Nagunii käib üks hirmus piltide pätsamine, aga nii... See on üllatav.

Minu nimi oli ju juures seal, kust see võeti, mu number on kergesti leitav, miks mitte küsida? Ma pole veel kelleltki raha küsinud, olen arvanud, et koostöö on parem, kui need mõned kroonid/eurod. Päh!

Aga pildist endast. See pole nimelt tavaline foto.

Pidin selle saamiseks passima mingi paar tundi väikesaare rahvalauliku köögis. Merepiilu oli kaasas, ta võib seda ise ka teile rääkida. Toimetus oli nimelt otustanud, et lehte peab saama lugu kuulsuse mehest, sest tema on tavaliselt tagaplaanil. Appi! Esmalt ei tahtnud pere midagi sellest üldse kuulda ja suure vaevaga lubati mul kohale minna.
 Siis oli härra ise nii kaua kambris peidus, kui kannatas, hea et veel aknast jalga ei lasknud! Kui ta lõpuks oma toast välja puges, oli tal peas paks müts ja seljas jopp nagu oleks nendega maganudki. Selgus ka et ta on suht kurt.

Vestlus nägi nii välja, et karjusin talle ühte kõrva küsimusi ja laulik karjus neid teise kõrva veel omakorda üle. Midagi sealt siis ikka sai ja läksime saarele edasi ringi käima, sest kaua seal ühes peres ikka inimeste aega viidad. Olime jõudnud kohalikku muuseumisse, kui sisse kihutas ärevil laulik, kes oli lasknud ennast tütrepojal meile järgi tuua.

 "Ahaa! Aga mis need on!" hüüdis ta võidukalt ja sirutas minu poole 70st pärit paksuraamilisi konnaprille.
 "Ma ei tea!" ütlesin ausalt. Laulik ei uskunud ja pidin veel pikalt kinnitama, et need pole siiski prillid, mis ma tema juurde unustasin.
 "Ähh, ju on siis Õie omad," rehmas ta lõpuks ja pani müdinal minema.
Nojah, aga lõpuks oli see kaunis ränk lool käimine ja pole ilus seal tehtud pilte niisama endale napsata.

 Läind ja teind ise kuulsuse mehest pilti, kui arvavad, et see niisama lihtne on!

Tööl

Ajakirjanik helistas, et kohtumisaega täpsustada. Toru otsa tuli aga endast väljas inimene, kes ainult nuttis. "Keegi on surnud, aga ma ei saanud aru, kes, ta nuuksus nii hirmsasti," ütles ajakirjanik nõutult, kui oli toru hargile pannud. "Oh, mis," sekkus kolleeg J.A. "Kui minu isa suri, helistasid kümme päeva jutti võhivõõrad inimesed, kõik olid lohutumatus leinas ja ootasid, et ma neile kaasa tunneks!" Ma isegi usun teda.

Väljasõit

 Saatsin lapse kesknädalal Saaremaale. Tal oli seal tegelikult väga tore, aga õhtuti ta võttis muudkui kõnesid ja porises, et on pisut üksildane. Minu meelest tegi ta nende mõne päevaga enda kohta väga palju - ehitas pisikesi laevu, lõhkus puid, püüdis kala, sõudis paadiga madalikku vaatama ja käis veel tuuril Sõrveni välja ja nägi Salme laeva väljakaevamisi. Kui ma kohale jõudsin, siis ta leidiski jalapealt, et nüüd on kõik väga huvitav ja pole enam kuhugi kiiret.

reede, 13. juuli 2012

Olen ainus inimene kontoris.
Kasutasin seda kohe ära ja tegin kõiki neid asju, mida muidu teha ei saa.
Tõmbasin akna eest kardina (muidu peegeldub valgus minu aknast küljendaja arvutisse ja seda ei saa teha) ning panin Youtube kõvasti mängima (millegi kõlaritest kuulamine on tavaliselt välistatud).
Siis tassisin oma laua juurde kõik värsked lehed ja siin ma nüüd olen ja valmistun töötama.
Panen siia Matvere kontserdist jupi, kus ta laulab laulu, mis algas sõnadega: Taevas, helde taevas, küll ma vihkan laeva!
Sõnad on teinud Villu Kangur, viisi Viktor Siilats. Oli kontserdi lõpulaul.


teisipäev, 10. juuli 2012

Paar pilti

sellelt eelmises postis mainitud tuurilt.
Aegviidus piknikul.

Järva-Madise kirikus. Karl sügab oma kuplasid, Aira küsib ja Helen vaatab.

Ja siin proovitakse kiriku akustikat:


esmaspäev, 9. juuli 2012

Raamat

Läti Henriku kroonikat loen. See on väga huvitav. Kas tõesti on meil säilinud nii vanu kohanimesid nagu Metsapoole, Virumaa ja Järvamaa? Isegi Kareda küla on Järvamaal ära märgitud, lisandiga, et see on suur ja tore koht. Selgub, et sõna 'maja' oli samuti juba toona kasutusel, küll sõjalis-strateegilise väljendina, märkides kohta, kus sõjanõu peeti ja kuhu sõjasaak kokku veeti. Eestlased on põikpäine rahvas, kes küll kokkuleppeid sõlmib, aga neid ei pea, kui see kasulik pole. Nende kohta öeldakse mitmel korral, et "nad said väga pahaseks" või lahkusid "suures pahameeles". Liivlaste ja lätlaste kohta öeldakse enamasti, et nad olid kurvad või palusid silmapisarates piiskopilt abi. Saarlasi nimetatakse lihtsalt mereröövliteks. Tundub ka, et eestlased ei tundnud enne sakslaste tulekut lubjamörti. Kivist maju ei olnud ning kivist müürid laoti lahtiselt ja neid oli kerge köitega maha tõmmata. Piiskop Alberti kiviloss või kirik Ükskülas Lätis öeldakse ülepea olevat Baltimaade esimene kivist hoone. Uurisin asja ja leidsin, et mingi vare on sellest või siis pisut hilisemast ajast veel säilinud. Loodetavasti saan veel sel suvel aega seda Lätti vaatama minna, minu meelest on see päris huvitav. Türilt tulles astusime seekord läbi Järva-Madise ja Ambla kirikutest, millede uksed olid külalislahkelt pärani. Mõlemad on algselt rajatud 13. sajandil ning Vahemeri juhtis meie tähelepanu lahkelt konsoolidele, polükroomiale ja huvitavamatele epitaafidele. Aira lasi tal neid ka inimkeeli lahti seletada ning leidis selle kirikuteasja lõpuks päris huvitava olevat. Karli jaoks leidsime mõned hauakambrid. Need on lastele õnneks ikka huvitavad tundunud. Eriti valges ja koos täiskasvanutega.