"Vaatame selle elektrikapi üle, siis ma lähen!"
"Jah, tulge aga ukse taha...oiiii!...ärge!...ahhhh..."
Ja snepris see uks ongi!
Mina lukus ukse taga koridoris sokkides, fotoka ja 83aastase ähmis vanaprouaga.
Samal ajal hüppab vastaskorterist välja naine.
"Hoidke ust lahti," kamandab ta ühisesiku uksele näidates. "Kohe tuleb kiirabi ema juurde!"
"Helistama peab! Helistage ometi," kisub minu vanaproua mind käisest.
"Millega? Telefon on ju sees!"
"Oot, ma küsin teiselt naabrilt, ehk on kodus..."
Uksele tuleb naaber, keskealine naine. Vanaproua räägib talle maad ja ilmad kokku, kuni naaber vabandab, et ei saa eesti keelest mitte üks gramm aru.
Telefoni ta annab.
"Teate mõnda numbrit peast? No helistage nüüd!" kamandab memmeke.
Kuhu? Lukuabisse?
"Helistage mu tütrele, tal on võtmed!"
Helistan infotelefonile, sealt lasen end suunata firmasse, seal vastab keegi mees. "Kas teil töötab see ja see? Ta ema jäi ukse taha, tütart oleks kiiresti vaja!"
Samal hetkel saabub naabrite oodatud kiirabi. Kuna proua on näost valge ja lürbib seina najal vett, jooksevad nad esiti tema poole. Mina oma sokkide ja fotokaga ei meeldi kiirabile. "Palun hoidke kõrvale," nügivad nad meid tõredalt, saamata aru, miks me oma korterisse ei lähe ning sokkides mööda koridori laseme.
"Jah, ma saan küll tulla võtmetega," maigutab tütar telefoni. "Aga need on mul kodus Kosel..."
No püha taevas!
Ära minna pole mõtet, asjad on ju kõik seal korteris ja kuidas jätta memmeke sinna konutama?
Venekeelne naaber annab oma toast toolid, prouale palderjani ning vabandab, et peab kahjuks ise tööle minema ega saa meid sisse kutsuda.
Istume kitsukeses ühisesikus nagu neid Tallinnas vahel kortermajades ette tuleb. Seal on aegreleega lamp, mis minutiga ära kustub. Tõusen vähemalt sada korda, et seda uuesti ja uuesti põlema panna.
Silmanurgast vaatan proua käekella...pool tundi. Kolmveerand tundi. Tund...
See ongi jutuka ja üksi elava vanaproua paradiis - istuda ligi kaks tundi kitsas ruumis koos inimesega, kellel on harjumus teisi kuulata.
"Hah! Tütar! Ta isegi ei helistanud, et mulle head uut aastat soovida!"
"Oleksite ju saanud ise helistada."
"Korra helistasin! Kujutate ette, mis ta ütles?! Tal olevad kiire!!!"
"Mul on ka tavaliselt tööpäeviti kiire..."
Suhted lastega, mees, mehe surm, laste kasvatamine, töö... mu pilk muutub klaasiseks. Jutt kestab vaheajata.
Kuidas küll midagi nii lolli saab juhtuda? Kuidas see võimalik on, et ma istun kitsas koridoris ja kuulan, kuidas kellegi laps 40 aastat tagasi kirjanike maja õuel kassidega mängis?
"Ja kui me sisse saame, siis teate, mul on väga huvitavad dokumendid! Koostasin need 1957l aastal Felixil! Teate ikka, mis Felix on? No vat! Ma näitan teile neid pärast!"
Jutu käigus nimekiri neist asjadest, mida ma peaks veel hiljem nägema, aina pikeneb.
Ühel õndsal hetkel peatub lift meie korrusel. Heledapäine naine, kes võtmetega kõlistades sealt välja astub, on minu kangelane! Absoluutselt.
Memmeke aga keerab pea viltu ja tema prillid läigatavad pahaendeliselt.
"Head uut aastat!" kraaksatab ta vahetpidamatust rääkimisest käheda häälega.
Kaon asju sülle haarates, tütar minu tuules kiirust hoidmas.
Eesriie.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar