neljapäev, 23. november 2017

KK

Vahepeal on läinud väga hästi, jäin autoga toppama ainult kahel korral (ühel korral käivitati raske esemega kolkides ja teisel korral kaabliga) ja nüüd tegi Vend selle täitsa korda.

Nii-et vinks-vonks kõik.

Aga rääkida tahtsin hoopis ühest uuest raamatust ja käisin ka raamatuesitlusel, et kindlapeale ikka autogrammi saada. Raamat on viimase aja kõige kõmulisem sportlase elulugu - siis tennisist KK.

See on inimene, kes on mind aastaid huvitanud. Olen talle kaasa elanud sellest saadik, kui ta esimesed suured saavutused tulid ja pidevalt imestanud, mis tal ometi viga on? Nagu umbsõlm oleks aina peal inimesel. Räägib küll, aga... Ma isegi ässitasin kunagi ühe meie ajakirjaniku temaga intekat tegema, tulemus koosnes ühesilbilistest vastustest, mis midagi ei öelnud kellelegi. Täitsa tüüpiline.

Nüüd lugesin innukalt teose läbi, kohati oli ebamugav ka (liiga aus värk), aga sain enamikele küsimustest vastused. Et mis oli selle treeneriga või mis seal Moskva turniiril tookord juhtus või mis selle suure kaotusteseeriaga oli?

Osadele asjadele ei vastatud ka. Näiteks, et kuidas tennisemängija oma kostüüme valib. Tühine asi küll, aga ma olen ikka mõelnud vahel selle üle. Või siis imestasin, et reketitest nii vähe juttu oli - näiteks suusataja eluloos oli suuskade ehk varustusega alaõpmata mingi jama.

Lõpuks oli mul inimesest hirmus kahju. Sihuke üksildane, kinnine ja hulk egoistlikke treenereid ka ümber. Täitsa võimas värk, et ta nii kaugele ikka jõudis. Ma ei raisanud kaasa elades asjatult aega, asi oli seda väärt küll.

Nii-et muidugi käisime lapsega Saku Suurhallis mängu ka vaatamas. Oli hullult uhke üritus, kuigi veidi imelik. See rabe eeskava, kohatu hümni laulmine ja eks koht ka. Meie ees istusid AK pooldajad ja taga KK fännid. Mina panustasin muidugi KK-le, kuigi AK meeldib mulle ka väga.

Mäng oli äge. Ehk tehakse veel mõni selline uhke tenniseüritus? Kuigi niisugust atmosfääri enam ei saavutata nagunii. KK avameelne raamat andis sellele hoopis teise fookuse ja tema võit oli kõigele hea punkt.


pühapäev, 5. november 2017

Parklas on soe

Eile oli see koht käes, kus sain aru, mida inimesed mõtlevad, kui ütlevad, et pole nende päev.

Esiteks oli mul muidugi kõik hommikust õhtuni planeeritud, aga pähe jäi mingi lõtk sisse, mis tekitas tunde, et hommikul on aega küll. Ühel hetkel avastasin, et pean olema umbes kohe loengus ja et see on sarja esimene, siis pole mõistlik seda vahele jätta (sissejuhatavat osa ei hakka keegi hiljem ümber jutustama, aga siis räägitakse lahedamalt, mida on vaja lugeda ja mis eksamil küsitakse).

Nii-et ma tormasin asju kokku korjates läbi maja nagu mingi orkaan Ofelia ja parkisin Vabaduse väljaku maa-alusesse parklasse, mis on kallivõitu, aga tundus kõige aega säästvam.

Olin väga rõõmus, kui loeng veidi varem lõppes, sest pidin edasi minema Olustverre ühele üritusele, kuhu mind kuu aega paluti, meelitati ja moositi. Tormasin autosse ja ... vaikus. Sindrima starter, mis on viimased ajad alalõpmata tõrkunud, ei teinud üldse mitte midagi.

Korraks lõi pea ikka täitsa valgeks. Sest oli selge, et kogu nädalavahetuseks tehtud plaan on ummikus. Ja mu auto ühes kõige lollimas kohas - kallis parklas, kus pole ruumi seda käima vedada ega käima joosta. Mida teha?

Helistasin üsna süngelt Vennale. Et kas on võimalik mingeid juhtmeid sakutada, midagi jalaga lüüa või muul moel tegutseda. Eriti polnud. Aga selgus, et Vend polegi Saaremaal, hoopis teel Tallinnasse ja juba Viitnal. Mis on ju kiviga visata, eks ole. Ta rääkis ka segast juttu sellest, et oleks vaja mingit juhet või midagi, millest ma ei saanud üldse aru - mida sellega teha saaks?

"Vaata, ehk on näpitsaid või mingit juhtmejuppi," nuias tema. "Pussnuga," raporteerisin.
See ei sobinud. Lõpuks sain aru, et on vaja midagi, millega ühendada starteri tõmberelee oksüdeerunud klemmid.

"Mul on metallist teelusikas," kandsin ette. See oli sattunud autosse, siis kui käisin konteinerisse eelmisel päeval klaastaarat viskamas ja lusikas oli millegipärast seal pudelikotis.

Selgus, et lusikas kõlbab, kui seda tohib kõveraks väänata.

Väga hea. Panin telefoni kinni ja hakkasin parkimispiletit otsima. Ei leidnud. Pead tõstis hirmus kahtlus - kas tõesti on see lipik libisenud armatuuri vahele? On selline ebaõnn võimalik?

Muidugi oli. Järgmised 20 minutit veetsin lammutades ja sõrmi kriipides seda lollakat piletit välja õngitsedes. Kui kätte sain, siis taipasin, et jah. See on päev, mil oleks targem kodus püsida. Kirjutasin ebamugavustundega, kuid erilise kahetsuseta ürituse korraldajale, et ma ei jõua kohale ja läksin teed jooma.

Varsti tuli Vend, pani lusikaga mu auto käima ja ma sõitsin koju. Siin ma nüüd siis olen.





laupäev, 28. oktoober 2017

Kuu aega

Ühel päeval töölt tulles ja valgusfoori taga oodates sain ühtäkki aru, et toimunud on muutus - ajus töötab intensiivselt hoopis mingi teine osa.

Oli kord ka kasu

Esimest korda kõigi nende aastate kohta, kui ma olen teinud reisikindlustust, oli sellest ka kasu.
Vanasti ma tegelikult ei teinud neid üldse, sest a) mis saab juhtuda? ja b) iga sent niigi arvel.

Ühest hetkest aga hakkasin teisiti mõtlema ja nüüd valin kindlustusi juba teadlikult, eriti kui maksan reisi eest ise. Lapsega reisides pööran tähelepanu sellele, et tervisehüvitise osa oleks küllaldane, kui tõesti midagi juhtub. Ise reisides vaatan, mis tehnika mul kaasas on ja et saaks vajadusel hüvitatud ning kui on kallid lennupiletid, siis pööran tähelepanu reisitõrkele.

Näiteks Odessasse minnes vaatasin, et oleks reisitõrge just seepärast, et lend läks Riiast ja paljugi, mis võib teel sinna juhtuda, aga pagasikindlustustust ei teinud, sest polnudki teist õieti.

Noh ja mäletatavasti läkski mul tookord päev enne reisi auto katki, nii-et pidin ostma bussipiletid Riiga, bronnima seal ööbimise ja lisaks läks kaduma juba makstud parkimine lennujaamas.

Hakkasin kodus reisilt naastes mõtlema, et kas polnud see mitte üks ehtne reisitõrge?

Saatsin kindlustusele küsimuse ja sain vastuseks, et saatku ma kõik paberid. No neid ikka oli. Pärast tuli lisaks veel pabereid saata ja mõni oli selline, mida mul polnudki.

Aga kuna see polnud raske ja tundus mingi lootus olevat, siis muudkui otsisin bronne, taksokinnitusi, ja e-pileteid kokku, kuni tuli rõõmustav vastus - mulle makstaksegi kulud tagasi, millest läheb maha oletatav kütusekulu Tallinn-Riia-Tallinn.

Laias laastus oli see summa sadakond eurot, millega midagi suurt ette ei võta, kuid mis oli ometi rõõmustav, pealegi moraalne aspekt - kindlustusest siiski on kasu.
 

laupäev, 7. oktoober 2017

No ma ei tea

Tõin ema juurest täna ära kaks kasti pabereid. Sorteerisin neid natuke, aga mitte väga palju, sest muutusin tusaseks. Nimelt on seal minu vihikuid esimesest klassist peale ja sealt nägin, et olin saanud väga palju halbu hindeid kõiges, mis puutus kirjutamisse.

Näiteks B-tähed olid liiga nurgelised, nende eest sain nelja. Kontrolltöö oli puhta aia taha läinud, selle eest olin saanud suure punase kahe.
Selge sõnum esimesest klassist peale, et tee, mida tahad, aga ära loodagi, et kirjutamises õnnestud!

Võib-olla seepärast olengi oma poega alati kodutöödes aidanud ja pange tähele! see on talle ainult kasuks tulnud. Esiteks on ta saanud kirjatööd väiksema stressiga tehtud ja teiseks saanud paremaid hindeid, mis on endiselt koolis peamine, mis loeb.

Ise teen praegu selle sügise esimest kirjalikku kodutööd. Teemapüstitus on segane, etteantud allikad laialivalguvad, soovitatud kirjandus minu meelest nõrk. Aga ma ei kurda. Ja selleks on põhjus, mida näete pildil:


Nimelt oli mul tore loeng "UT eksegees", mis on mul tehtud, kuid sisse kandmata, mistõttu ei saanud ka punkte üle kanda. Aga mul pole sellest põrmugi kahu - õppejõud luges käigu pealt tõlkides kreeka keelt, mida täiendas saksa keelsete kommentaaridega, samuti neid käigult tõlkides ning lisaks rääkis juurde fakte, mida varasemast teadis.

Kuna ta algul oma allikaid ei nimetanud, siis läksin vahetunnis ta laua juurde ja sealt tegin ka selle pildi, tõepoolest olid paksud raamatud ühes ja teises keeles.

Vaat see oli tore!

Ainekäsitlus oli samuti selline, kus istud ja tunned, kuidas aju lihtsalt sädeleb rõõmust.

Hüpates tugevama jõuga loogilisest järjestusest üle (sest see on minu blogi) ma väga palun - kui te väike laps ei saa kirjatehnika ja üldse kirjutamisega hakkama, siis aidake tal neid tähti teha, aidake lugemispäeviku jaoks lühikesi lauseid välja mõelda, kui vaja - kirjutage tekst ette.

See aitab teda, võtab hulga muret ära, kirjutama õpib ta nagunii ja võimalik, et ühel päeval ei vihasta ta siis nii väga kooli peale ka, kui oma vanad vihikud leiab.

Inimesed arenevad erinevaid teid pidi, samuti nende huvid. Näiteks täna helistas mulle vana kooliõde, kes oli näinud üht meie vana õpetajat. Ma teadsin nime, kuid inimest ennast ei mäletanud.

"Kuidas," imestas kooliõde. "Tema oli ju see, kes ütles, et me tundi läheks, kui leidis meid trepilt veini joomas. Ja kui me ütlesime, et kohe tuleme, kiitis meid ja läks ära."

Siis mul tuli meelde küll.

Selliseid pedagooge võiks rohkem olla. Sest me läksimegi tundi ja temasse suhtusime suure lugupidamisega.

Aga sellesse, kes dotseerivalt oma lapsepõlvest jahvatas ja meid igatmoodi halvustas, suhtutakse siiani pilkavalt. Mäletan, et tema aeda plaaniti muruseemet külvata ja paar klassiõde helistas talle õhtuti ja küsis meela häälega abikaasa järgi. Noh, muidugi ei parandanud see midagi.

Mõni lihtsalt ei sobi õpetajaks, teine aga loeb lihtsalt kreeka keelset teksti maha ja sooritab samal ajal ime. Maailma suured küsimused, ei muud.





pühapäev, 24. september 2017

Kuidas asjad vahel liikuma hakkavad

Umbes kuu aega tagasi käisin Obinitsas paasapäeval. See on siis see päev ja hetk aastas, kus rahvas hauad hea-paremaga katab, viinapudelid hauakividele sätib ja pidu käima läheb.

Sündmus oli äärmiselt äge, hea vaibiga nagu praegusel ajal öeldakse. Paar pilti siin:





Sealt ei saanud me Vahemerega muidugi otse koju sõita ning läksime sõbra juurde edasi, kes mu üldse kohale oli keelitanud ja meelitanud.

Sõber oli juba mõnda aega rääkinud, et tal on vend, kellega juhtus uskumatu lugu, nimelt oli ta perele 14 aastat kadunud, elas mitte kõige paremat elu ja siis ilmus äkki välja tip-top korras. Asi oli tegelikult veel pöörasem, kui algul tundus.

reede, 22. september 2017

Kahju on mul...

... teist, minu kodukopli kased!

See laul tuli meelde, kui täna ühest talust minema sõitsin ja suur must karvane koer niutsus väravas nagu titt. Paar tundi varem ei saanud aiastki sisse, sest ta oli nii võimatult tige, urises ja lõrises ning laksutas hambaid.

laupäev, 9. september 2017

Teisel katsel

Läksin kooli.

Mul jäi kunagi kool mitte pooleli, vaid lõpetamata, sest vanakreeka keele õppejõud ootas rohkem, kui tööl käiv ja last kasvatav inimene suutis endast välja panna. Mul lihtsalt polnud aega käia üha uuesti asju ümber tegemas ja viimased punktid jäidki puudu.

Odessa

Mõnedmuljed Odessast, kust mõistagi oleme juba ammu tagasi, sest laps pidi minema kooli ja mina tööle. Noh, kõik oli nii odav, et me tulime tagasi suht rahatuna.

pühapäev, 27. august 2017

Mida ise tahame

Puhkame täie auruga. On juhtunud mitmeid väiksemaid sekeldusi, mille üle mul on salamisi hea meelgi, sest laps peab hakkama tulevikus ise reisima ja siis juba teab, mis teha, kui oled oodanud restoranis oma praadi tund aega ja lihtsalt pead ära minema enne kui see lauda saab.

Just nii läks meiega Kiievis. Kahe lennu vahelist aega kasutades kihutasime lennujaamast südalinna. Vilistasime taskojuhtidele, kes küsisid jultunult linnasõidu eest 20 eurot ja läksime lennujaama bussiga vaksalisse (2 inimest 5 euri) ning sealt metrooga (žetoon tõlkimatult väike summa) edasi Maidanile. Noh ja seal ei suudetud meile tellimust tunniga lauda saada, kuigi koht oli keskmine ja rahvast normaalselt. Oma viga, et aega ei küsinud, kuid nad muidugi vassivad sellega. 

Nii et ütlesin, et andke see arve, eks maksame, kui vaja, aga me lihtsalt peame minema, lennule hilineda ei saa. Siis oli neil piinlik ja meile pakiti toit kaasa. Sellistesse palstkarpidesse, kuhu meil torte ja kooke pannakse. Mu borš lasi muidugi läbi... Ja kuna lennujaama ukse ees on juba turvakontroll, siis jõin selle sissepääsu ees mulinal ära. Lapse steik läbis kenasti turvakontrolli ja ta sõi seda kainis rahulolevalt siselendude saalis kohviautomaadi juurest saadud puupulgaga, millega muidu suhkrut joogi sisse segatakse.

Siis pidime veel võitlema röövlitega Odessa lennujaamas, kes mu Baltikumi aktsendi peale hinnad lakke tõstsid, kuid lõpuks saime nii neljakordse hinna eest (15 eurot, sest grivnasid polnud piisavalt, et kaubelda) ukse alla.

Korter on super - kaks avarat tuba, millest üks on avatud köök-eluruum. On pesumasin, pliit ja muu. Remont on uus, kuid kohalik - põrandal vajub laminaat läbi, juhtmed on veetud kõveralt ja noh nagu ikka siinmail. Kõik on puhas, väga funktsionaalne, voodid mõnusad, väga vaikne. On ka kaks telekat, aga neist ühte ma vaatasin ainult kohusetundest natuke. Mis peamine - kiire wifi. Ja kui oma hoovist välja astume, oleme otse kesklinnas. Kuulus ooperiteater on kiviga visata, Deribassovskaja samuti. 

Oleme ka tund aega rannas olnud, mis on meile raske ja lapsel oli pealegi keeruline uskuda, et kuskil võib nii palju rahvast koos olla.

Üldiselt oleme väga rahul. Teeme, mis ise tahame ja kui ei taha, siis ei tee midagi. Otse meie vastas on hipsterite söögiturg, kust saab imehäid toite, nii kala, rasvast ribi, pitasid, samuti hiinapäraseid nuudleid ja suppe. Laps hindab kõrgelt pähklite ja muude lisadega värskeid nuudleid ja mina suppe, ostame neid kaasa ja sööme oma korteris lesides.

On tore. 

neljapäev, 24. august 2017

Juba süüakse konserviga võileibu


Meie Odessa-plaan läks käiku. Aga mu auto endiselt ei ela ega sure, seega tuli täna lõunaks ilmsiks, et sellega me Riiga sõita ei saa. Kirjutasin juba makstud parkimistasu korstnasse, ostsin bussipiletid, bukkisin taskukohaselt parima öömaja Riias ja teel me oleme.
Vahe on selles, et kui vanasti söödi pikematel reisidel vorstisaiu, siis nüüd on õhus konserviga leiva lõhn.

Tegelikult see  muudatus isegi meeldib mulle. Kui laps poleks autot nii palju paremaks pidanud, oleksin nagunii bussi eelistanud. Pealegi - mulle meeldib, et asju saab telefonis tellida ja maksta, naudin tänapäeva väga, sest mäletan aegu, kui midagi ei olnud ja alati tuli sabas võidelda. Olin väga rahul, kui kõik makstud sai ja otsisin külmikust džinni välja. Bussisõidul on ikka omad eelised ka. Samuti sellel, et oled rõõmsalt puhkuse- ja mitte tööreisil.

Hetkel istumegi toredasti bussis. Meil oli valida, kas keskel kohad kõrvuti või üks koht kohe ees ja teine keskel. Laps tahtis natuke välja vaadata ikka ja nii sai see viimane. Käisin talle näitamas, kuidas kotti saab üles panna ja ühtlasi tutvusin ta pinginaabriga, kelleks on noormees Moskvast.

See on jackpot, sest kutt räägib kenasti inglise keelt ja ma näen oma kohalt, kuidas lapse nokamüts jutu taktis üles-alla käib. Nagu päris reis, kus tutvutakse võhivõõrastega ja aetakse vadinal juttu, eks ole.

Homme hommikul lendame Riiast läbi Kiievi Odessasse, kus meid ootab korter kesklinnas. Seekord kasutasin esimest korda airbnb-d, mitte bookingut ja loodan, et kõik toimib.
Noh, miks ei peakski?

kolmapäev, 2. august 2017

Sel külmal ja vihmasel suvehommikul

Avastasin ehmatusega, et suvi on peagi möödas, aga mu laps pole kordagi ujumas käinud ega särki seljastki võtnud. No ta muidugi on päevad läbi tööl ka. Aga ikkagi.

Nii et täna hommikul hüüdsin ta tuppa, et mul on hea uudis - ilm on vilu ja vihma sajab, viskasin ärkajale ujukad pähe ja vedasin unise isiku voodist välja.

Meri koos liivarannaga on meist mõnisada meetrit eemal, aga me elame nii nagu seda polekski. Seda seetõttu, et seal on alati palju rahvast, põhi laugjalt madal ja vesi Tallinna lahele omaselt kuidagi sogane. Aga kui on paha ilm, siis pole ju rahvast ka, eks ole.

Ujujaid ka polnud, sest nii hirmus külm oli, ma ei usu, et üle 16 kraadi. Seega läks ujumine kähku ja kogu protseduur koos ratastega randa kihutamisega võttis vast veerand tundi.

Pärast sõi laps rahulolevalt putru ja tundis end nii sportlikuna, et palus end ka järgmistel hommikutel kaasa võtta.

Mul on puhkus lähenemas. Välja vaadates on suur kiusatus kraapida järjekordsed viimased veeringud kokku, jätta mh ostmata uus boiler köögis otsad andnu asemele, riidekapp ja kardinapuud ning teha koos lapsega väike väljasõit laia maaima.

Eile õhtul astus ka Vend läbi teed jooma ja tegi samasuunalisi märkusi, mis põhjustas laiema guugeldamise parimate lennuhindadega sihtkohtade leidmiseks.

Eks vaatame. Mul on Eestis ka hulk sõite plaanis. Vend tegi auto korda (vahetas ära käigukasti), mis maksis ka siiski mõningase kopika. Kui ta nüüd õlitilkumise ka kinni saab, siis võingi hakata kõigile kohe külla sõitma vurinal.

Loo illustreemiseks lisangi siia vana käigukasti pildi, kus on näha ka augud, mille tegi miski puruks läinud kolb. Et noh. Siis on asi kohe selge.




Fääri saared



Käisin vahepeal korraks Fääri saartel.

Imelik, aga mõjuma hakkasid need kuidagi hiljem, seal ei saanudki aru, kui teistmoodi maailma sattusin.
Fääridel on minu jaoks ka eellugu ja selle nimi on Deboora.

laupäev, 24. juuni 2017

Tõelise eestlase pass

Nii, ma võtsin ette ammuplaanitud DNA-testi tegemise.

On see vast südasuvi!

Jaanipäev algas mõningase sekeldusega, kui poolel teel maamajja mu auto koostööst loobus. Lootes, et Vend ei ole teab kus, asusin talle siis kuskilt metsa vahelt helistama.

Mastaapne värk

Sel nädalal sai põhikool läbi. Kõik toimus muidugi nii suurelt, et keegi ei saa pilte vaadates küsida, kus siis ülejäänud on (nagu tegi mu poeg, kui ühe maakooli lõpuklassi ühispilti nägi).


pühapäev, 18. juuni 2017

Rabas

Eile sõitsime Vahemerega Endla rappa, sest loodusmatk on üks parimaid asju teaduskraadi tähistamiseks. Raba oli selline nagu ta viimased mitu tuhat aastat on olnud ning sellisel moel oleks ta ka üsna loogiline.

Paraku on inimesed rajanud sinna kaitseala, laudteed ja tähistanud need suhteliselt hooletult viitadega. Mistõttu ekslesime ise ja nägime ka teisi ekslejaid. Mitte küll nii hullusti nagu Harris "Kolm meest paadis" raamatu labürindis, kuid pisut ikkagi.


Asja teeb keeruliseks rikkalikkus: raba on suur, sinna saab sisse kolmest kohast ning matkateede võrk on segane ja kattuv. Viitadega pole pingutatud ning õigetest teeotstest on kerge mööda minna, sest silte pole ja metsa suunduvat mülgast ei oska kohe ju pearajaks pidada. Mul oli varasemast kolm kaarti ja neid ning mobiili omavahel võrreldes saime lõpuks asjale enam-vähem pihta.

Oli siiski üsna kaastunnet tekitav näha raja lõpuosas üht noormeest ja neidu innukalt peatuspaika püstitatud infotahvlit uurimas ja avastamas, et nad ei ole rühkinud mitte algusse tagasi, vaid on sattunud lõppu.

Tore oli üks belglaste grupp, kes innukalt mahajäetud linnupesa pildistas ja kõrrelisi uuris. Nad olid väga õnnelikud ja kiitsid sõbralikke eestlasi ning seda, et meil on kilomeetrite kaupa toredat maastikku, aga neil mitte.

"Kas teil pagulasi on," küsis Vahemeri, keda seda teema kangesti huvitab.

Belglased ütlesid, et hirmus palju, kuid see ei paistnud neid otseselt segavat. Nad olid üpris üllatunud, kuuldes, et meil nad ei püsi ja ei taha eriti siia tulla ja kipuvad eestlasi ka ebasõbralikeks pidama.

Siis matkasime jälle innukalt laiali.

Tegime ühes lõkkekohas tuld (ma oskan nüüd tulepulka käsitseda ja puha, kuigi ega seal mingit erilist kunsti polegi) ja praadisime pardimune, mis Vahemeri oli kuskilt saanud. Kerge pannike oli loomulikult kenasti seljakotiga kaasas.

Kokku kõmpisime läbi kuskil 17km ja pidasime seda hooaja avamatkana pisut pikaks. Samas peabki minu kogemusel looduses aega veetma, et teraapiline mõju tunda annaks, aju natuke vunki maha võtaks ja normaalse käiguastme saavutaks.

Kõrged tuurid tekivad siis, kui juhtub liiga tihti, et olulised inimesed tööasjus õhtuti ühendust võtavad ja neid ei saa eirata, sest siis võib midagi kaotsi minna. Ühega ma pidin näiteks paari päeva eest minema kohtuma õhtul peale kaheksat Selveri kaubaautode parklasse puu taha. Olin üsna tusane, aga selle mehe jutud on niisugused, et umbes kahel korral kuuest võib olla midagi olulist. Ja see oluline on siis ikka väga oluline.  Sel korral... Vist isegi on. Vähemalt on, mida kontrollida.

Ja õhtul kuhugi välja kohtuma minna on isegi lihtsam, kui sotsiaalmeedias vilkuvaid aknaid näha ja siis vaadata, et näiteks keegi oluline teadlane vehib suhelda. Kui temaga on intervjuu kokku lepitud, siis ikka peab vaatama ja vastama, et mis siis on nüüd. Vahel, kui laupäeva hommikul avan telefoni ja näen lahti paiskuvaid suhtlusaknaid, siis mõtlen küll, et mis asi see on? Tööaeg mõistena on küll muutunud, aga ikkagi.

Rabas ekslemine on selle kõrval puhas puhkus.





reede, 16. juuni 2017

16

16. sünnipäev.

Vanasti anti siis pass ja tunnistati täiskasvanuks. Tjah.

Tuletasin eile enne uinumist endale meelde, kuidas ma ise 16 sain. Elasime siis maal ja mulle tulid õhtul mõned klassikaaslased Põltsamaalt liinibussiga külla. Läksin neile bussi vastu ja sealt ei tulnud kedagi - juht rääkis, et ühed tüdrukud läksid 3km tagasi eelmises peatuses maha.

Miks nad seda tegid, ei osanud nad ise ka hiljem seletada. Aga oli talv, külm talv. Mingi auto, mis meil tookord oli, saadi käima ja mindi neile vastu vist, sest kuidagi nad meile jõudsid.

Kaasas oli neil kingituseks lame klaaskauss, mis oli moekalt tsellofaani pakitud. Üks tüdruk oli jääl libisenud, kauss oli tal käest lennanud ja hulga meetreid mööda jäist teed libisenud, aga jäi kõigi kergenduseks terveks.

Õhtul oli pidulik kogunemine, kuhu saabus mitmeid sugulasi. Kui nad kõik lahkusid, siis sõime veel tüdrukutega natuke, jõime ära pudeli (või pool) vahuveini ja rääkisime hommikuni juttu. Vahepeal tundsime küllalt reipust, et minna ja pesta kõik nõud ära.

Oli küllalt kena ja rahumeelne, see armas aeg, kus kõigil on palju huvitavaid mõtteid.

Nüüd on aga siis aastad läinud ja minu enda poeg 16 aastat vana. Ta kuulas mu meenutust klaaskausist ja sõbrannadest mõningase huviga, kuid mul on tunne, et tema meelest on minu noorus võrdeline kauge hämara orjaajaga.

Lugesin just intervjuud USA teadlasega, kes ütles, et vanemad peavad lastega nooruses kogetud raskusi jagama, et oleks rohkem mõistmist ja nii edasi.

Olen sellega nõus, aga mida õigupoolest rääkida? Ja kuidas teha seda ilma dramaatiliste lisanditeta, mis paneks lapse justkui süüd tundma, et ta ei pea kapsaid kastma ja heina hanguma?

Pealegi me võime jagada olevikuraskusi. Neid pole vähe ja need tipnesid eile sukeldumisega meeste maailma. Nimelt ei ole ülikond ainult ülikond. See on ka sobivat värvi kingad, mille juurde kuulub sobiv rihm ja kellarihm. Samuti õiges möödus valge särk. Siis ülikonnaga sobiv lips ja ilurätik (ei tohi olla lipsuga samast kangast). Ja lipsunõel, sest see on nii ilus ja läikiv.

Veidrate juhuste toel oli mul võtta tuttav, kes on neis küsimustes asjatundja, nii-et Kaubamajas proovikabiini ukse taga oodates saatsin talle üha uusi küsimusi ja mõned pildid. Tema siis aitas kaugteel hinnata suurust, värvi ja sobivust. Olin ülimalt tänulik, sest tuleb tõdeda, et mu senine ülikonna ostmise kogemus on kesisevõitu.

See on üsna karm väljaminek, kuid laps pani kõhklematult oma rattapoest saadud palga mängu (mis kattis suurema kulu) ja vanaema toetas teda ka vägagi heldekäeliselt.

Nüüd, tänu taevale, on kõik olemas. See on nii tähtis teema, et on pisut isegi varjutanud sünnipäeva ja olnud samuti väga väsitav. Isegi nii, et äärmiselt täis kõhuga laps jäi just oma kinkide vahele (sh on ka üks Star Warsi lego, sest nendest ei ole võimalik välja kasvada) magama.

Ja ma vaatan, et ta on tõesti suur.


neljapäev, 15. juuni 2017

Ühel pool

Põhikool on lõpusirgel.

Eksamitest parima tulemuse andis inglise keel (96/100), järgnes eesti keel ja matemaatika sai ka üllatavalt kindlalt tehtud (see oli veidi murekoht).

Tuttav põhikoolidirektor helistas viimasel eksamipäeval ja rõõmustas koos minuga, et kõik läbi saab. See oli temast väga kena, sest kes ikka viitsib lapsevanematega nende laste eksamitest rääkida ja huvi tunda nende vastu, eks ole. Mingil moel on mu lähisõbrad ka millegipärast enamasti vallalised ja neid huvitab kõik muu rohkem, kui minuga mu lapse koolist rääkida. Mis on nende kaotus, sest kooliteema on teinekord kaunikesti huvitav.

Lapse kergenduseks ei õnnestunud meil plaan talle ülikonda laenata, mis tähendab, et läheme seda ostma (mõttetu kulutus!) ja valmistume selleks, et suve lõpuks pole sellega vähimatki teha. Laps nimelt võtab jõudsalt laiusse ja pikkusse, saab sellest ise ka aru, aga tahab väga isiklikku ülikonda enda maitse järgi, sest tore on ju äge välja näha.

Mäletan enda põhikooli lõpust, et ka siis oli riietega jama, aga hoopist teistsugune. Kuskilt õnnestus saada must volangidega seelik, mis mind otseselt ei vaimustanud ega teinud ka palju kaunimaks, kuid oli kahtlemata pidulik. Ema sai ma-ei-tea-kust mingi roosa küütleva pluusi ja kokku olin ma ajastutruu põhikoolilõpetaja (keemiliste lokkide ja moodsate hiigelsuurte prillidega).

Aa, mustad ebamugavad kingad saime ka sinna juurde. Olin pisut mures, sest parkett oli libe ja olnuks tobe nendega pikali kukkuda. Õnneks seda ei juhtunud ka. Meie põlvkond ei olnud selline, kes oleks nautinud esireas näoga saali poole istumist ja kõigile nähaolemist. Kõik üritasid teiste taha pugeda ja hooletut nägu teha.

Mu pinginaaber teatas sosinal, et on lapseootel (ta oli napilt 16 vist siis) ja vahtis kõike toimuvat sihukese näoga, et vaat kus lasteaed! Igatahes oli ta üks enesekindlamaid lõpetajaid, kes oma kontsakingades uhkelt kõmistades tunnistuse järgi marssis ja ei üritanud kingaklõbinat kuidagi varvastele astudes vaigistada. Teised elluastujad olid tunduvalt häbelikumad.

Minu laps kogu oma klassiga on midagi hoopis muud. Neile meeldib tähtis olla, välja paista, sõna võtta ja esineda või vähemalt ei tee nad sellest numbrit. Nii-et mis seal ikka. Tuleb minna ülikonda valima.


reede, 2. juuni 2017

Koerahoid

Vend otsustas hakata põldu pidama. Ise kündis ja ajas vaod sisse ja pani kartuli ka maha.
Kõik küsivad nüüd, et mida nende kartulitega peale hakatakse, sest praegusel ajal neid ju nii palju enam ei sööda.

Ka mind vaevas see. Loomulikult on Vennal uhke maakelder, kus neid hoida, kuid see on tegevusplaanina kesine. Siis tuli mul mõte, et samas võib kartulid ka kenasti väikestesse kotikestesse pakituna kohaliku poe ees maha müüa. See oleks isegi tore, võiksin seda vahelduseks ise teha.

Porgandeid ei saanud täna siiski vabale vaole külvata, sest ilm oli liiga külm selleks, et käsi taskust välja võtta. Jalutasin siis niisama ringi ja mulle hoida jäetud koer kappas samal ajal edasi-tagasi.

Nüüd on ta väsinud ja magab vaibakesel, mis sattus mul autos olema. Mõtlesin, et viskan selle pesumasinasse, aga laotasin enne korraks põrandale ja koer hiilis kohe oma pesast sinna pikutama.

Et siin rohkem vaipu pole, see on muidugi looma enda pärast, kes on väga karvane ja lisaks jätab märja ilmaga endast maha jube suuri poriseid käpajälgi.

Palun, siin ta pikutab:


Koeral on eile ja täna olnud nagunii tavalisest vähem elevust, sest naabrite hiiglaslik karjakoer Puku käis eile arsti juures ja oli narkoosist uimane. Nii ei saanud ta käia Venna koerale aia taga vastu haukumas ja see võttis muidugi seal jooksmiselt igasuguse lõbu ära.

Nojah. Laps suundus inglise keele konsultatsiooni, kuigi järgmine eksam on tal matemaatikas. Eesti keelega läks ootuspäraselt - 75 punkti 100st andis hindeks C.

Ma pole vist veel kirjutanud, et hakkasin kasutama Elisa raamatuäppi. Telefoni ja iPadi ekraanidelt ma eriti ei viitsi raamatuid lugeda, aga ma kuulan neid, sest äpp loeb neid ka ette. Valida saab mees- või naishäält ning ka kiirust. Mulle sobib, sest loeb automaat, mitte näitleja ilmekalt.

Panen pikkadel sõitudel telefoni autokõlaritesse ja olen päris jõudsalt raamatuid läbi võtnud niimoodi. Ja kui mul siin on olnud uinumisraskusi, siis olen pannud ka äpi taimeriga tööle. Vahel jään ka enne magama või vajun lihtsalt ära ja siis järgmisel korral edasi lugedes avastan, et keegi on krimkas vahepeal ära tapetud või inimene oma biograafias imeliku hüppe teinud.

Rakendus maksab kuus 9 eurot, mis pole otseselt odav, aga minu jaoks on pluss see, et olen saanud lugeda palju raamatuid, mida lugeda tahaks, osta aga mitte, raamatukogus aga peaks sabas ootama. Kuna olen paari kuuga 20 raamatut läbi lugenud/kuulanud, siis olen enda meelest tugevas plussis.
Kahjuks ei ole neil veel võimalust, et rakendust saaks kasutada ka arvutis, loodan, et see tehakse.

Ma arvan, et mu Saaremaa vanaemale küll meeldiks, kui arvuti talle tema lemmikraamatut Jane Eyre't ette loeks, sest ta ei näe kae tõttu eriti hästi, operatsiooni aga tuleb mitu kuud oodata.

Aga proovige seda rakendust, seal on kaks tasuta nädalat, selle ajaga jõuab ka päris mitu raamatut ära lugeda.

Ma lähen nüüd vaatan, kas Vend on saunapuid jätnud, sellise külmaga midagi targemat küll teha ei oska.

neljapäev, 1. juuni 2017

Eksameid tehakse

Laps läks täna tegema eesti keele eksamit. Minu meelest kuidagi väga tšillilt, vähemalt võrreldes sellega, kuidas nö minu ajal seda tehti. Siis oli tohutu pinge, harjutamine, eksamipäevaks pandi valge pluus ja üleüldse oli tohutult elevust.

Nüüd pakkusin, et pangu ka viisakam särk, aga laps pööritas silmi, et pikkade varrukatega ei tohi, on isegi keelatud, sest selliselt riietatud lapsed võivad tegeleda spikerdamisega.

Mul jäi mulje, et spikerdamisest on neile üldse rohkem räägitud, kui grammatikast ja muust tühjast-tähjast. Noh muidugi, eesti keel on lapsel ka selline aine, kust ta läbi ei kuku ja väga head hinnet arvatavasti ka ei saa, nii-et ma loobusin ka katsest õhkkonda närvilisemaks muuta.

Viimati üritas laps parandada hinnet füüsikas, mis tuli oodatust kehvem. Õpetaja arvas, et pole eriti mõtet, et aastahinnet see ei muudaks ja lisas siis: "Ja üldse. Sul on hea süda ... see viib sind elus nagunii palju kaugemale, kui see füüsika hinne..."

Laps oli hämmingus, sest see õpetaja pole väljaspool tunnis vastamist temaga aastate jooksul ühtki sõna vahetanud. Samuti oli tal kahju, sest füüsika talle meeldib. Rattasõidul kehtivad ju ka füüsikareeglid.

Ühesõnaga. Põhikool hakkab lõppema, mis on huvitav, kui mõelda, et alles see laps üldse esimesse klassi ju läks. Aga see selleks. Ka teised käivad koolis ja mitte sellepärast, et peab, mõnele meeldib.

Sõber Vahemeri kaitses ära selle töö, mille pärast ta jaanuaris kuu aega Türgis külmetas ja inimesi küsitles, sai A ja saab peagi kätte paberi, mis tõestab, et on nüüd magister ja puha. Lootkem, et see pole redeli viimane aste ja saab veel temaga edaspidi uhkeldada.



laupäev, 13. mai 2017

See päev

Minu jaoks on see aasta ema debatt ebameeldiv taluda, umbes nagu peaks mingi seisukoha võtma või midagi õigustama. Aga ei pea ju. Ent mõni sõna siiski.


reede, 5. mai 2017

Vestlus

Käis magistrant, kes uurib oma töös meie ameti stressi ja seda, mis seda tekitab. Vestlesin ära ja jäin mõttesse.

pühapäev, 30. aprill 2017

Mõned videod

Postitan siia mõned videod neile, kes meie reisi vastu rohkem huvi tundsid ja on jõudnud kõiksugu lisaküsimusi küsida. 

neljapäev, 27. aprill 2017

kolmapäev, 26. aprill 2017

Enne ja pärast





Maale vanaisale


Jaa, vanaemale on ka kaart saadetud :)

See polnud üldse nii lihtne kõik. Esiteks ei müüda kuskil eriti postkaarte ja need, mis on, need on sellised vanaaegsed ja vähekvaliteetsed ja üsna luitunud. Marke saab ainult postkontorist, seal omakorda aga ei müüda kaarte... Otsisime spetsiaalselt postkontori üles, et marke saada ja siis oli järgmine võit kaartide leidmine ja siis viisid vend ja mu laps rolleriga kaardid sinna punasesse postkasti, neid on ka harva.

Näis, kas ja millal kohale jõuavad.

teisipäev, 25. aprill 2017

Paar pilti











Viimane rand


Kunagi hipide poolt sisseelatud Arambol on tõusnud meie topis kõigi teiste randade hulgast esikohale. 
Jõudsime siia keskpäeval, kui kottidega matkamine on viimane asi, mida tahaks teha. Otsisime üles Lonely Planetis kiidetud ööbimiskoha, vajusime maja ette varju lösakile ja saatsime mu lapse asja uurima.

Väike vahekas


Märkamatult oleme kohanenud ja saanud ekspertideks.

neljapäev, 20. aprill 2017

Siin

Tänane hommik on selline, kus me oleme vaimselt ka kohale jõudnud ja aru saanud, et puhkame. Esimesed päevad olime Benaulimis, üürisime ühelt kohalikult perelt nende maja ülemist korrust, jalutasime sealt mereranda ja mööda külakest. Vee soojus oli perele kerge jahmatus, Benaulimi rannas oli see ööl ja päeval pluss 30.


reede, 14. aprill 2017

Peaaegu juba läinud

"Tead," ütlesin lapsele, "mulle meeldib kõige rohkem see, et me läheme koos ja keegi ei jää maha."

"Noh," parandas tema mind. "Ma ei jää ju maha. Ma jään koju."

Kena, eks ole. Siiski on meeldiv, et lähme koos ja keegi ei pea jääma ka koju.

Üldiselt on mul see hetk nüüd käes, mil hakkan kaasa pakkima juba ka ebavajalikke asju, ise väga hästi teades, et sellistel reisidel kujuneb kiiresti välja üks-kaks riidekomplekti, mida kantakse kogu aeg ja teised asjad on ainult ballast.

Igatahes pakkisin ära ka neli raamatut. Ilma raamatuteta pole päris turvaline ikka kodust välja minna. Ebamäärase kujuga seljakott on kaunikesti täis, aga kahepeale pole seda siiski väga palju. Ootan põnevusega, et näha, kas vend ilmub tõesti lagedale ujumispükstes või on petteks ikkagi mingi hõlsti endale ümber mähkinud.


neljapäev, 6. aprill 2017

Veel üks kuulsus

Kuulsust kohtasin autopesulas.

Ta oli tore ja sotsiaalne ja ütles, et maksab seal mobiiliga ja soovitas seda mullegi. Olin just ta raamatut lugenud ja kasutasin juhust, et öelda, et see šokeeris mind.

Kui inimene selliste avalduste kuulamiseks valmis pole, siis ta ka selliseid raamatuid ei avaldaks, arvan ma, nii-et ka temal tuli mu arvamus ära kannatada ja sellele viisakas vastus leida.

Lõpuks ka tutvustasin ennast, sest vastupidiselt temale ei teata mind nägupidi üle kogu Eesti. Talle vist meenus, et see olin mina, kelle meilidele ja kõnedele ta lõpuks enam ei vastanud... vist. Aga mul endal on hea meel, et tookordne töökohtumine ära jäi.

Nüüd küsiksin ma hoopis teisi küsimusi.

Eestis on kuulsus ikka raske olla.

teisipäev, 4. aprill 2017

Ja kõik need asjad jätame muidugi maha

"Nad ei tohiks üldse pileteid nii vara müüa!"

Seda ütles mu vennatütar vist veebruaris ja oli päris pahane, sest oodata tuli veel aprillini, aga kõik tundus nii väljakannatamatult põnev.

Nüüd hakkab see mullegi pärale jõudma - järgmisel nädalal lendame Venna ja meie lastega Indiasse.
On palju inimesi, kes on mulle öelnud, et India ei tõmba neid üldse, ma ei tea, ehk nad ei ole siis õigel hetkel Kiplingi "Kimi" lugema juhtunud.

Minul oli India unistus aastaid ja 2014 sain seal tänu Vahemerele ära käia. Vahemeri kurtis lõpuni välja, et India on liiga kirev ja kui süüa tehti, siis käis kokale ukse vahelt only salt! hüüdmas.

Mulle meeldis. Ja ma mäletan, kuidas mõtlesin tagasi lennates, et ei, kõik raha tuleb säästa ja perega tagasi minna. Säästa ei õnnestunud, aga tagasi me läheme. 

Ootan huviga, kuidas õnnestub elu palavuses, kus merigi on +30.

Vend on juba esinenud steitmendiga, et ei võta midagi kaasa ja läheb lennukile ujumispükstes.  Sest mida meil seal palavuses vaja on?

Ma mäletan, et kasutasin kõige õhemaid riideid, iPadi ja kreeme. Neid viimaseid saab sealt sentide eest, meil müüakse kogu Himalaya sarja nagu mingit eksklusiivset asja, seal on see odav. Apteekrid on asjatundlikud ja kõhurohud hoiavad käeulatuses.

Ses mõttes on Vennal õigus - midagi pole meil eriti vaja ja see, mida on, on seal olemas nagunii.
Siiski lohistasin kapi pealt alla suure militaarseljakoti, mille kohta Vend tänitas, et see on isegi nelja küüruga kaamelile liig ja selle võtame kaasa. Küll näete, kuidas rõõmustate, ma ütlen!

Lõpuks tuleb kuhugi pakkida ka kõik need asjad, mida me ostma hakkame. Ja me hakkame. Selles ma ei kahtle. 

Ühesõnaga. Olen elevil ja ootan. Tänu sellele, et Vahemeri mind kohalike bussidega mööda Goad ringi lohistas, on mul mingi ülevaade kogu piirkonnast, mille jõudsime põjast lõunani läbi käia. 

Olen esimeseks kaheks päevaks broneerinud kaks tuba ühes villas (mis ei maksnud Skandinaavia hindadega võrreldes peaaegu midagi) ning sealt edasi vaatame, kuhu tee viib. 
Kuna maandume öösel, siis leppisime ööbimiskohaga kokku, et nende tuttav takso viib meid kohale, maksta tuleb veidi rohkem (meie mõistes ikkagi väga odav), kuid see hoiab ära tüütu probleemi - seal nad ei taha ju öelda, kui ei tea, kuhu minna ja keerutavad. Kahe unise lapsega ööbimiskohta otsides tiirutada on aga veidi ebamugav.

Eile lugesin lapsele ette kohta raamatust "Minu India", kus auor kirjeldab, kuidas ta on tualetis ja tesiel pool ust lõhub hulk inimesi, kes ei saa aru, miks selline eraldatus on vajalik. Laps naeris laginal. Ma ei hakanud ka midagi ütlema. Las näeb ise kõike.


laupäev, 1. aprill 2017

Kevad või nii




Laps hakkas tööl käima, see on päris veider. Kodu ja kooli vahel asuv rattapood, kus ta on püsiklient, kutsus, sest hooaeg algab ja neil on lisakäsi vaja. Rattaid ta parandada oskab ja mida ei tea, õpib kergesti juurde. Käib mõnel lihtsamal päeval peale kooli ja nädalavahetustel. See kõik meeldib talle hirmsat moodi, aga on üsna väsitav ka, nii-et ta kipub diivanile magama jääma, kui just telekast mõnd ratast ei näidata.

Sain isegi maksuametist teate, et ta on registrisse kantud ja puha.

Laps ise ootab väga suve, et siis ei pea koolis käima ja saab kõik päevad rattaid kokku panna ja parandada ja teiste samasugustega nendest rääkida.

Muul ajal mõtleb ta filmide tegemisest. Panen viimase siia üles, nii me hakkamegi teil nüüd külas käima.

reede, 17. märts 2017

Mitmed kukkumised läbi jää

Käisin Saaremaal isa vaatamas ja ta soovis, et asetleidnud seik saaks blogis kajastatud. Aga palun.

Nimelt ma kukkusin kalda ääres pudedast merejääst läbi ja selle asemel, et teha tore jalutuskäik lahel, pidin kahlama mudasse vajudes kaldale ning minema koju riideid kuivatama. Mis oli veidi hale.

Vanaema hakkas kohe innukalt meenutama inimesi, kes on kunagi (50 aastat tagasi ja rohkem) läbi jää kukkunud ja nende pliidi ees kuivanud ja kes jäi haigeks ja kes ei jäänud. Noh, see oli meeleolukas muidugi.

Üldiselt ei maksa sellest siiski erilist numbrit teha, enamasti ei jää keegi väiksest jääsuplusest mingil moel haigeks, see ainult ergutab ja enamasti tõstab ka tuju.

Ma tean, mida räägin, olen ennegi külma vette plartsatanud. Üks ebameeldivamaid oli kevadisel rabajääl, kui vajusin ühest voolukohast läbi, sain veel kaamera servale surgata, enne kui sisse lupsasin. Aga kallas oli kõrval ja jäätunud mätas küllalt tugev, et selle najal välja turnida.

Üks väga ebameeldiv hetk oli siis, kui kolmekesi aprillikuus kanuuga sügavas kohas ja kiires voolus ümber vajusime. Meil olid vestid seljas, millest on palju abi, aga see polnud mul kohe meeles, nii-et kui pinnale tulin, siis hakkasin kaaslasi üle lugema. Kui ühte kohe ei näinud, sest ta ulpis mu selja taga, ehmusin ikka täiega.

Aga kõik olime kenasti alles ja kuna kanuu läks kummuli nii kiiresti, siis jäid sinna alla lõksu ka meie kotid kuivade riietega ümber mineku puhuks, mida me polnud vaevunud paadi külge siduma. Imestan siiani, et need allavoolu ei läinud.

Külm vesi ahendab veresooni, eriti väikseid ja see tähendab, et kohe jäävad näpud kangeks, lõug jääb kangeks ja hingata on raske. Kui seda tead ja suudad rahulikult võtta, siis pole nii hull.

Ja siis kolmas juhtum - seda ma mäletan häguselt. Ma olen kasvanud väiksena üles Põltsamaa jõe ääres ja seal me saalisime ometi aastaringselt. Nii-et mul on mingi mälupilt kevadisest jääminekust ja sellest, et õnnestus üsna napilt kiire hoo sisse võtnud jääpangalt minema saada. Ja kuna suurvesi on võimas, siis tuli pärast ikka tükk maad koju vantsida, saapad lirtsumas.

Selliseid jalgupidi läbi jää vajumisi, kus tuled koju, püksid jääs, neid ei jõua üles lugedagi. Sellest pole isegi huvitav rääkida.

Seetõttu olen isegi pisut kade tuttavale loodusfotograafile, kellel oli väga tore juhtum: nimelt ta läks uhiuute saabastega koos sõbraga talvel matkale. Sõitsid bussiga Matsimäele, sealt jala rappa, lõke ja ööbimine. Fotograafi uued saapad hakkasid jubedalt jalgadele ja hõõrusid kõik kohad veriseks. Sõber aga kukkus jalgupidi laukasse. Hakkas hiljem jalatseid lõkkel kuivatama, need läksid kõrbema ja tõmbusid kokku.

Järgmisel päeval matkasid nad edasi. Üks sidus endale riidest nartsud ümber jalgade, teine lõikas oma kokkukuivanud saapad lõhki, et neid kanda saaks. Kui Vargamäe kandis teele jõudsid, siis komberdasid mõlemad vaevatult nagu vangilaagri põgenikud ning fotograafi jalanartsud olid lisaks verised. Lõpuks korjas keegi maainimene nad auto peale ja aitas bussipeatusse.

Vaat see on üks kena lugu.




pühapäev, 12. märts 2017

Mitmed muuskud

Kuna laps sai endale uue pintsaku ja on selle üle väga uhke, siis peame seda ometi tuulutama ja õnneks on selleks võimalusi - olen detsembris mingitel udustel asjaoludel ostnud pileteid sinna ja tänna.

Esmalt pidime ühel kesknädalal sõitma Pärnusse Terminaatori kontserdile, sest Tallinna piletid olid välja müüdud, kui mul tuli pähe neid ostma hakata. Laps on päris vähe kontserditel käinud, sest teda lihtsalt ei huvita muusika. Ja seepärast ma võtsin ta kaasa just Terminaatorile, sest tema ei hinda laule vaid üldmuljet - nagu selliseid asju, kuidas artist suhtleb publikuga, kuidas inimesed käituvad jms.

Uus põlvkond, noh. See läks hästi.

Siis käisime vaatamas Eesti Laulu peaproovi, mis oli ka huvitav ning üsna väsitav.

Ja nüüd käisime Tondiraba jäähallis toimunud Oleg Gazmanovi kontserdil, kus laps ei saanud ühestki räägitud sõnast aru. Vene keel ju.

Miks ma ta sinna viisin? Üsna lihtne. Tema vanustel (15) on väga keeruline mõista seda aega, kust meie teiega tuleme. Sihuke kontsert annab võimaluse seletada, kuidas siis, kui mina olin sama vana, tuli telerist konkreetselt kaks kanalit: ETV ja KTV. Ja et kui KTVst juba hakati Gazmanovit kontserdil näitama, siis oli see üsna värske tuuleke, kuigi tema sabas hakkas varsti lavale jõlkuma armeekoor. Ning nüüd ta laulab ikka neid vanu laule, sest inimesed tahavad just neid.

Näiteks lõpulaulu (Ofitserõ) ajal, kui tuli rida (Тем, кто выжил в Афгане, свою честь не изгадив, Кто карьеры не делал от солдатских кровей.), karjuti Afgaani kohas saalist kõvasti JAAA!  Muidugi, kui mõelda, et mis seal õieti toimus, siis kas üldse on kellelgi midagi karjuda, kuid eks seal on veel teine tasand. Selle sõnastas mulle üks aktiivne kaitseliitlane ühe sõduri kuju avamisel: see annab tublisti jõudu ja julgust vajadusel oma eluga riskida, kui tead, et seda väärtustatakse ja peetakse hiljem meeles ning langenuid ei unustata.

Õige ja vale on vahel ainult sõnad ja surma saanute või lahingus olnute  emad ning sõbrad nutavad selle laulu ajal tihti lahinal. Venelased on selle laulu üle ise kenasti tülli läinud, sest seal on natuke sõnu pehmendatud võrreldes algusega ja käib kõva arutelu, et kes seda võis nõuda või miks nii.

Aga laul ise on siin:




Nojah, lisaks oli sel korral eriti huvitav analüüsida laule ja publiku käitumist. Ilmselt paljud teist ei tea Gazmanovist midagi, aga Lasnamägi on täis inimesi, kes on temast vaimustatud.

Mind on huvitanud alati inimeste käitumine ja reaktsioonid ning see on üks põhjus, miks sellised üritused tõmbavad mind nagu pigi.

Laps tegi suht talle omase kokkuvõtte. "Ma ei ole eriti siiani kontserditel käinud," ütles ta. "Nii see on," nõustusin mina.

"Noh, ma leian, et ma pole ka eriti millestki ilma jäänud," tõmbas teismeline asjale joone alla.



reede, 24. veebruar 2017

Varane hommik Toompeal

Tänavu sättisin kõik oma asjad nii, et jõuaksime lapsega 24. hommikul Toompeale lipu heiskamisele. Oli selline tunne, et just tänavu on aeg minna. Seetõttu tõusime väga vähese nurinaga ja asusime teele.
Ega lapsel mingit ettekujutust polnud, mis õieti sellest saab või ei saa ning mis üritus see üldse on, aga võttis lipukese heatujuliselt autost näppu ja Toompeale me rühkima hakkasime.

Selle, et midagi tõelist on käimas, avastas ta siis, kui nägi mööda tänavaid hämarusest tulevaid korpide kolonne suurte lippudega ja seda, kuidas igalt tänavalt tilgub rahvast Pika Hermanni poole, samasugused lipukesed käes.

Talle, nii  nagu tema põlvkonnale valdavalt, meeldivad suured ja uhked ettevõtmised. Ja kui selgus, et antakse kuuma teed, et jagatakse laulusõnu ja lippe, et kõik aina noogutavad ja naeratavad lahkelt, siis hakkas asi talle üha enam meeldima. Seda oli tore vaadata.

Kui siis kõik mehed mütsid peast ära võtsid ja mürinal hümni kaasa laulsid ja väikesed lapsed oma vanemaid sakutasid ja hüüdsid, et vaadake-vaadake seda suurt lippu torni otsas! läks veel paremaks.

Aga autos oli meil veel märgiline vestlus. Nimelt jäi mulle nii Nestori kui Viilma kõnedest kõrva sõna "igavesti". Nii kauaks peaks jääma lehvima Eesti lipp ja püsima riik.

Kuna olen just värskelt lugenud, kuidas hiilivalt, jõuliselt ja salakavalalt iseseisvus 1940. a.rööviti, siis see natuke kriipis mul kõrva. Nii-et ma veidi arutasin selle üle, et kui lihtsalt tookord riik ära võeti ja et kui jällle...

Lapsele see jutt ei  meeldinud. "Siis võtame oma riigi jälle tagasi," teatas ta kindlameelselt.

Sellega pidin ma muidugi nõus olema.

Nii-et tulime väga rõõmsameelselt jälle koju, laps sõi tohutu hunniku praeliha ja torti ja magab nüüd und täis. Hea on olla 15, seda ma ütlen. Ja muidugi on eriti hea seda olla vabas Eestis, kus on kõiksugu maitsvaid ja kõhtutäitvaid asju laialt saada.







pühapäev, 19. veebruar 2017

Huvitav leid

Haarasin ühe tööasja pärast raamatukogust kaasa pinu ajalooraamatuid vabariigi algusaastatest ning tegin ootamatu avastuse teose "FAATUM. Eesti tee hävingule" näol. Täpsemalt on see riigikontrolör Karl Soonpää päevik Eesti Vabariigi saatuseaastatest 1939–1940, koostanud ja  kommenteerinud Küllo Arjakas.

 Nüüd, kui Pätsi jälle agaralt sarjatakse nagu oleks tema ihuüksi baaside lepingu korraldanud, on see eriti huvitav lugemine. Soonpää on üles kirjutanud teateid ja emotsioone, samuti kõrgemate riigitegelasteni jõudnud kuulujutte. Saab ka lugeda, kuidas kogu riigimeeste punt baaside üle arutab ja hilisem ning selle ajastu viimane välisminister Ants Piip ka siiralt kinnitab end Stalini juttu uskuvat. Kui ta hiljem vangilaagris sureb, siis on tal ikka veel taskus Stalini pühendusega foto, mille see talle toonastel läbirääkimistel andis.

Kõhe on lugeda, et veel 1940.a. kevadel ei paista keegi neist uskuvat, et Eesti kaotab lähiajal iseseisvuse. Aeg on ärev igal pool, venelased trügivad jõuliselt sisse, aga et lõpp on nii lähedal, seda tunnet päevikust ei paista.

Huvitav on märkus lahkuvate baltisakslaste kohta - et 700 aastat oleme me seda oodanud ja nüüd nad lõpuks lähevad! Ise viletsad ja väetid! Ja juures on foto, kuidas ühte vanameest kanderaamiga laevale veetakse. Meie põlvkond täna ei taju enam seda, et vaat kus sakslased ja see, et nendest lahti saime, oli üks maailmatuma õnn. Sellised asjad ununevad kiiresti.

Muidu on ka elu suure kapakuga edenenud - ntks on mure, kui õhtul hilja veel peaministri juurde tullakse kiiruga kutsuma, kuid riigikontrolör on juba saunas käinud ja tal on krae kaelast ära!

Kui raamat ilmus, siis on Argo Ideon kirjutanud sellest Postimehes, mõned väljavõtted on ka juures, lugeda saab seda SIIT.

pühapäev, 5. veebruar 2017

Millist Eesti autorit...?

Laps sai koolist ülesande: lugeda läbi Eesti autori kirjutatud raamat, mis on ilmunud peale aastat 2000.
Lähimal vaatlusel osutus, et sellist raamatut meil majas pole!
Ilukirjandusest oleks võtta Hargla Melchiori-lood, aga ülejäänu on kõik kas elulood, reisikirjeldused või mingid spetsiifilisemad raamatud nagu näiteks lahingud Velikije Lukis või eestlaste elu tööpataljonis.
Aa, Õnnepalut on ka ja Kivirähki, kuid "Rehepappi" laps alles luges.
Loomulikult ma hindan kõrgelt Timo Palo ägedat raamatut tema polaarmatkast, aga see pole see.
Kui soovida ikkagi, et loetaks midagi sellist, mille on kirjutanud Kirjanik ja mis on ilukirjandus (seega Leelo Tungla "Seltsimees laps" ka ei sobi ja Mihkel Muti "Eesti ümberlõikamine" ka mitte), siis polegi midagi.

Avastades, et valik on nii kesine, sattusin hämmingusse ja hakkasin vaatama aasta lõpus ilmunud raamatusoovitusi, noh, et mida siis välja on toodud meie kirjanikelt. Mitte midagi sobivat ei olnud. Ometi meil on ju vastav erialaliit ja inimesed, kes saavad riigilt palka ja muudkui kirjutavad.

Jaa, raamatuid ilmub, aga need on sellised ... poolprofessionaalsed. Mina tahaksin rikkalikku sõnavara, head dialoogi, ladusat ülesehitust. Seepärast ei sobi ka "Minu..." sari, sest seal tegutsevad ikkagi asjaarmastajad ja kirjutavad nii nagu keegi oskab.

Lapse raamatuvajadus kahvatus lõpuks täitsa minu enda küsimuse kõrval - kas ma ei loe piisavalt või polegi midagi lugeda?

Ja tulemus: ütlesin, et võtku siis Mikita. Et kui mitte muud, siis meeldib see valik ta emakeele õpetajale. Laps asus telefonis guugeldama, kui jõudis sinnani, et Mikita armastab rattaga sõita, oli valik tehtud. Igaks-juhuks küsis õpetajalt üle, kas sobib ja ettearvatult oli reaktsioon tohutu vaimustusepalang. Pole ju paha lõpuks.

Eile ta võttis siis raamatu lahti ja tekkis segadus.

"Et siis nagu mingi konkreetset lugu polegi?"
"Ei."
"Aga ... mida ma siis siit teada saan? Õpetaja alati ju küsib, mida autor teosega mõtles...?"
"Noh... Teoreetiliselt avardab see su mõtlemist."

Ja seda ma ei öelnud, aga kui lugema hakkab, siis räägime ka allikakriitikast.

Teemapüstitusest veel niipalju, et ma olen jõudnud nii kaugele, et mul on ühe raamatu idee peaaegu küps. Nüüd ma mõtisklen veel selle üle, kas ühiskond vajab sellist raamatut. Sest nagu näha, raamatupoed on täis, aina tuleb juurde, aga valik on ikka väike.

esmaspäev, 23. jaanuar 2017

Talvine väljasõit teise kohta

Sõitsin täna hommikul kahetiste tunnetega ära Izmirist. Ühelt poolt tahtsin lapse juurde tagasi ja koju ja sooja vett, teisalt... noh, ikka väga huvitavate asjade juhtumise pealt tulin ära.


esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Algusest ja lõpust

Ma loodan, et teil tuleb suurepärane aasta!

Tahtsin teha pingerida toredatest filmidest, mida oleme lapsega sel aastal vaadanud, kuid meie arvamused lähevad täiesti lahku. Tema nimetas esimesena "Nüüd sa näed mind 2", "Ben-Hur" ja "Deepwater horizon", aga mina neid ei mainiks üldse.

Minu meelest olid vaadatavad või meeleolukad "The Hacksaw Bridge", see Rowlingi imelike elukate film, samuti see, kus Benedict Cumbercatch mängib arsti ja tal on tore lendav keep. Täpsemalt siis "Fantastilised elukad ja kust neid leida" ja "Doctor Strange". Aa ja siis meeldis mulle veel "Sully", kus Tom Hanks mängib lendurit. See oli päris hea ikka.