Laupäev, 24. juuni 2017

On see vast südasuvi!

Jaanipäev algas mõningase sekeldusega, kui poolel teel maamajja mu auto koostööst loobus. Lootes, et Vend ei ole teab kus, asusin talle siis kuskilt metsa vahelt helistama.

 Asi läks edasi nii, et laps pani ratta kokku ja sõitis maamajja minema, kuhu oli parasjagu 42km. Mulle ja minu padajannile tuli järgi ema ja Vend läks ja otsis minu juurest varuvõtme, et siis millegagi autole järgi tulla.

Ema saabus kärmelt, sõitsime minema ja jõudsime lapsele järgi, kes oli just külapoest jäätise ostnud.


Lehvitasime ja sõitsime edasi. Siis jõudis ema kohale tuua bussipeatusest Vahemere ja kui kotletid olid valmis, selgus, et Vend on mu auto juures, aga unustanud varuvõtme, mida ta eraldi võtmas käis.
Asusime siis tema suunas sõitma. Kahjuks ei saanud mu mobiil levi kätte ja Vend ei saanud teatada, et kellegi möödasõitva kohaliku abiga on ta auto veoka kasti tarida saanud. See selgus, siis kui me kohale kihutasime.

Saime imetleda, kuidas osavalt kast koos autoga peale vinnatakse ja siis asusime jälle teele tagasi.

(Vahemärkusena: mul on suurepärane ja mitmekülgne vend, täielik briljant. Ühtlasi ei jõua ma ära imestada, et kuigi me kasvasime ühesugustes oludes, oskab tema kõike remontida, mina aga millegipärast mitte. Ehk see avaldub veel?)




Maamajas oli mul plaan teha mitmeid asju esmakordselt. Näiteks lapi küünlat. Kuna ma ei saanud mootorsaega risti saagida pakku, siis lõin selle kirvega neljaks, tõmbasin traadiga kokku ja panin keskelt põlema.

Väga hästi töötas:


Järgmisel hommikul vaatasime paraadi ja kogusime jõudu. Siis ma läksin ja saagisin maha ühe haava, mis vales kohas kasvas, et lipule varrast saada.
Kui me puukese laasitud saime, tõusis ka laps. Edasi läks nii, et tema surus varda maasse, Vahemeri laulis salme segi ajades kõva häälega hümni ja mina olin lihtsalt rahul:



Järgmisel päeval saabus Vend koos oma lapse ja selle klassivenna ja kahe koeraga just selleks ajaks, kui oli vaja lipp langetada.

Pidulikkuse mõttes tegime rivistuse ja marssisime ümber maja ühe tiiru. See oli väga uljas. Kahjuks rongkäigust pilte pole, sest kõik me osalesime.

Ja siis tegime veel maa sees lambaliha. Kaevasime augu, panime sinna maakive ja tegime oma lõket seal augu kohal. Kui tuli oli kustumas, veeretasin suuremad pakujäänused ära, kaapisin söe sisse augu, panin mitmekordselt pakitud liha sinna sisse ja ajasin kinni. Peale panin mulda ja mättaid ja ühe metallplaadi, et tihedam oleks, aga seda polnud tegelt vaja.

Hommikul kaevasime asja välja. See ei näe pildil väga hea välja, aga maitses hästi.



Nojah ja siis oligi enam-vähem kõik. Eks siis järgmisel aastal jälle.

Kommentaare ei ole: