Laupäev, 29. märts 2008


Täna ilmus mu reisilugu, sellega oli sedakorda raske, lühendasin esmakordselt elus lugu 10 000 märki ja siis hambad ristis veel poolteisttuhat. Vahvad seigad tuli välja võtta ja asjalikumad alles jätta, kuid ehk oli see viga? Nagunii ei tohiks üks asi nii pikaks minna. Järgmisel korral kirjutan paaaalju vähem. Päriselt.

Esmaspäev, 24. märts 2008

Seda peaks ise nägema


Täna on hea ilm, päike paistab ja külm koostöös merega on saanud maha mõningate lahedate installatsioonidega. Pikutasin Ninametsas RMK majas päikesepaistel tükk aega enne kui esimesed virgad kepikõndijad sportlike hüüetega kohale saabusid.
Kui ma saaks siin ajahambast puretud korteris veel pisut olla, siis ehk saaks isegi nii kaugele, et teeks mõne sammu rohkem, kui just hädasti vaja on.
Inimestel peaks olema seadusega ette nähtud aeg, mida veeta regulaarselt mere ääres, metsas ja muudes rahustavates paikades.
Ah soo, vaadake ka neid ägedaid jäämütse, millele mõned trenditeadlikumad kivid on narmad külge saanud.
Nüüd ma pean minema ja tegema pisut remonditöid, kempsus on iidses veepaagis katkenud vajalik nöörijupp, aga seda ma ei pildista.

Ja üks uhke jääsild, meenutab mulle üht kohta Jack Londoni raamatust, mille peategelaseks oli sell nimega Smoke Bellow. (Ajakirjanik, kes läks ühel päeval Alaskale ja sai seal korralikuks inimeseks.)
Niikaua kuni mu aeglane ühendus veel ühte pilti üles laeb, ütlen möödaminnes, et Kärdla on esimene koht üle hulga aja, kus müüjad küsivad sente, et on teil 30, 10 või 20 senti. Mujal ei tee keegi neist enam tavaliselt väljagi.

Pühapäev, 23. märts 2008

Laupäev, 22. märts 2008


Olen Hiiumaal. Siin sajab lund ja tuiskab. Ilm on hall. Vedasin kohale poole Johannese nurgadiivanist, terve ei mahtunud autosse ja pikutan nüüd sellel. Klassikaraadiost tuleb juba mitmendat tundi otseülekanne Wagneri "Tristanist ja Isoldest".
Käib kolmas vaatus, kõik lõppeb muidugi halvasti ja ega seda saagi imeks panna.
Seinal ja laelambil ripub veel jõuluehteid.
Tuisk on muutunud tugevamaks ja mulle meenub vägisi film, mille peamiseks läbivaks jooneks oli laul kümnest väiksest neegrist.

Neljapäev, 20. märts 2008

Kolmapäev, 19. märts 2008

Õhtune tsitaat

Eelmine tsitaat pärines A. Christie autobiograafiast ja kuulus tema abikaasale. Seekord tsiteerin tsitaati. See on nii kohane:

"Artikli lõpetab lause, mis võiks teatud mööndustega käia ka minu enda kohta:

"Arsti arvates oli H. Rüütli kardetav paranoik. Ta elas omaette ega võtnud osa eestlaste seltskondlikust elust. ""


Kuigi - tõele au andes olin täna üliseltskondlik ja viibisin kohtumisel inimestega, kes soovisid kuulda mu luuletusi ja teiste Kalju Lepiku luulevõistluste laureaatide omasid muidugi ka.
Mul oli igaks juhuks kaasas oma isiklik publik Ajakirjaniku näol ja see oli hea, kuigi ka muidu keegi ruumist välja ei jooksnud ja kaks kena inimest oli nõus kunagi tulevikus ka mu luulekogu soetama.
Aga üldine emotsioon selle ürituse suhtes on siiski kurb, sama nagu minna koos Kose v Demjanoviga võistlema ja siis mingi jube käkk uhkelt taldrukule plätserdada. Sest vaadake - mina ei ole ju mingi luuletaja.
Tegelikult olen ma alati soovinud töötada saapavabrikus ja teha midagi tõeliselt kasulikku - inimestele kenasid vastupidavaid jalavarje.
Mis toob mulle meelde hea tuttava S.S.-i kes kord meie ühisel hääletusretkel Lõuna-Eestisse otsustas kes teab miks endale võtta varjunime.
"Klaara Konts," teatas ta väärikalt peale väikest mõtlemist ja lisas heatahtlikult: "Sõpradele lihtsalt Konts!"


Teisipäev, 18. märts 2008

Mõned Aleksandria pildid, esmalt Kom El-Shuqafa katakombi tagaaed. Seal on hakatud isegi kenasti haljastust kujundama, keegi on planeerinud jalutusrajad ja istutanud puid, põõsaid ja lilli, kuid siis on asjast saanud üks kõrvaline koht, kus käia asjal ning kuhu poetada vanad tarbetud esemed.
Tüüpiline Egiptus, kus esikülje KÕRVAL on nurgatagune.
Väike armas kiirabiauto. Õnneks ei vajanud e teenust.

"Ilma peata" magaja Aleksandria raudteejaama esisel väljakul. Vaesema välimusega mehi magas seal täiesti suvalistes kohtades, vaesema välimusega naisi nägi kerjamas, aa ja üks magas ka ühes suht käidavas kohas trepil. See oli natuke hale.

Ja siin olen mina, rikas valge, kellelt teemaja pidaja ei häbenenud tee eest küsida ühte kohalikku raha, ehk kahte krooni meie rahas. Aga, teate, ei viitsinud tingida ja selle raha ta sai. Mulle tuleb meelde, et me ei jätnud tippi...
Kuid nagu näete, palavusse seal just ei lämbunud, lõunaks olin vaid loobunud sallist.

Neljapäev, 13. märts 2008

Ma ei ütle mitte midagi.
Aga õige see kõik ei ole!

Teisipäev, 11. märts 2008

Õhtune tsitaat:
"Kõrbed ei tee sugugi saledamaks, sest seal pole midagi muud teha, kui istuda ja süüa õliseid toite ja juua õlut."

Ja taas on klassikul õigus - just nii see asi on.

Aga Egiptusest siis, et seekord oli mul kindel soov, käia ära Aleksandrias.
Enne ärasõitu oli liiga vähe aega, et koguda korralikult andmeid, printisin huupi välja suhteliselt juhuslikke asju, kõige kasulikumaks osutusid ühe ameeriklase soovitused kuskilt reisi-nõuandeküljelt ning oma suureks meelehärmiks unustasin maha trammide liiklusskeemi ning ei taibanud välja printida linna kaarti.
Mistõttu pidime toime tulema lihtsakoeliste pisikeste brošüüridega, millest üks oli prantsuse ja teine araabia keeles.
Lisaks sellele, oli Vahemerel ootamatult tööd tekkinud aega, mil pidid olema vabad päevad ja nii sai Aleksandrias käigust paras kiirmatk, mis lõppes sellega, et jõudsime tagasi napilt paar tundi enne öist transfeeri lennujaama.
Aga ma tahtsin väga sõita Kairo metrooga ja näha sealseid spetsiaalseid naistevaguneid. Olime seal ainsad valged ja enamasti olid kõigi teiste pead kaetud ning punt koolitüdrukuid itsitas, pead koos, meie üle terve sõidu vältel.
Rongisõit Aleksandriasse oli ok, teise klassi pilet 235 km kaugusele maksis 60 krooni ja sõit oli mugav ning kestis natuke alla kolme tunni.
Hotelli kõrval poodi pidav poiss oli mulle kaasa andnud lipiku odava hotelli aadressiga, kuid seda me ei leidnudki. Leidsime mingi koha, mis iganes oli selle nimi, vaid paar sammu eemal mereäärsest promenaadist, kus öö kahele maksnuks 80 krooni. Tuba haises putukamürgi ja veel millegi järgi, voodil oli jalg viltu ja pöhjad kooldu vastu põrandat. Kappidel oli millegipärast katteks ajalehed ja kui ma räämas aknapooled lahti lõin, siis kartsin, et need kukuvad alla tänavale pihuks ja põrmuks.
Lahkusime jooksujalu.
Leidsime hiljem täpselt kesklinnas kaks korda kallima hotelli, kus olid samuti kulunud tekid ja hirmus koirohu lõhn, aga mitte sugugi räpane, lihtsalt natuke mmm... noh vanunud.
Jätsime rõduuksed lahti kogu ööks, Vahemeri pani tropid kõrva ja uinus samal hetkel.
Kui mina alt kostva kära peale nii kl 23 paiku alla vaatasin, siis hõikus seal üks lastega pere, kes oli alles äsja turule saabunud ja millegipärast oma auto akendest väljastpoolt sisse vahtis.
Elu algab õhtul, jätkub öösel ja kogub uut jõudu hommikul. Alati on keegi liikvel.
Aleksandrias ei näinud me muuseas müügil mitte ühtegi suveniiri ega muud turismistaffi.
Praegu on seal alles talv, ehk tuleb see kraam hiljem?
Kuna turgudel ja poodides käivad ainult omad inimesed, siis oli pea kogu kaubal ka korralikult hind peal ja Vahemere oskus suhteliselt soravalt araabia numbrites orienteeruda, oli suureks abiks. (Lõpuks hakkasin ka ise üht-teist jagama - lookas konks on kaks ja tagurpidi V seitse ja punkt null.)
Kui ühe välimuuseumi ukse taga jõlkusime ja ootasime koos kahe tursimipolitseinikuga piletimüüjat, suutis ta nendega midagi väiksema vestluse taolist maha pidada ja kraamis isegi araabia keele sõnastiku välja. Sõdurid leidsid, et ta keeleoskus on hiilgav.
Kasu oli sellest veel siis kui hiljem vaksalisse kihutades meile tundus, et takso liigub veidras suunas ja kui Vahemeri veeris välja sõna RONG araabia keeles, siis panigi juht samas täiega pidureid, keeras nina ringi ja kihutas minema vastassuunas. Päris huvitav, mida ta algul võis mõelda ja kuhu me teel olime?
Üldiselt oli linn ise siiski turismišokk, kuna seda nimetatakse a) Vahemere Pärliks ja b) kõige euroopalikumaks kohaks Egiptuses ja lisaks kirjutas nimekas ajakirjanik Fagira D Morti, et Aleksandria mõjub pärast Kairot, kui mõnus väike roheline külake vms.
Me nendesse kiidetud kohtadesse ei sattunud seekord ja kui üks Aleksandriast vaimustatud jõukas kohalik hiljem nägi meie fotosid linnast, siis nõudis ta ärritusega, et teataksin jalamaid selle inimese nime ja aadressi, kes meid nendesse urgastesse juhatas. Võimalus, et me täitsa ise... polnud üldse tema meelst võimalik.
Liinibussiga Kairost Hurghadasse sõit kestis 7 tundi ja seda uimase juhi süül, nagu sama jõukas kodanik kinnitas. Selle aja jooksul kontrolliti neli korda sõitjate ID-kaarte ja kolmel korral pileteid. Meie dokumente ei küsitud, sest range kontroll valitseb vaid kohalike liikumise üle, kelle elukoht või vastava paberi alusel töökoht ei ole Hurghada, see sinna sõita ei saa.
Tundub, et range korntrolli põhjuseks on hirm, et muidu jookseb kogu rahvas rikkasse turismipiirkonda kokku ja keerab seal kõik pea peale.
Aga Aleksandrias nägime me vist kõige rohkem vaeseid ja vigaseid. Isegi vett kerjati ja üks naine tahtis endale saada mu pirukat. Või siis ei meeldinud talle see, et ma seda tänaval sõin?
Muuseas, me olime ainsad katmata peaga naised vähemalt nendes kohtades, kus me liikusime ja ma pole veel näinud nii palju mehi korraga, kelle otsmikul oleks plavetamisest tulnud sinine laik, kui seal.
Mitmes kohas magas räbaldunud riietega kohalikke, kellel lasti oma kohal täitsa rahulikult olla.
Ma ei jõua nagunii sellest reisist küllalt kirjutada, see oli väga värviline ja väga muhe igatahes.
Tunnen end tööl olles nagu lõksus peale seda emotsiooni.
Aga hea on see, et Topt alustab alprillist reise Aleksandriasse ja selle lähedale. Sinna võiks täitsa lapsega minna, siis saaks ta küll püramiide näha, sest sõit DVD-ga varustatud minibussis Aleksandriast Kairosse maksab vaid 36 krooni, metroopilet Kairos kaks krooni ja püramiidini jõuab vabalt ka omal käel. Egiptuses reisida on imelihtne!
Ma ei jõudnud praegu kirjutada Aleksandria trammidest (sinised ja kollased), mille pilet maksab 50 senti, mida saab hääletada ja mis peab aegajalt peatuma, et tõstetaks eest riidevarn, talutataks eemale eesel või läheks eest teele kokku jooksnud rahvasumm.
Kõike seda parimas töökuse ja asjalikkuse vaimus, lahkelt ja lärmakalt, ikka nii nagu Aafrikale paslik.

Paar pildikest:
* Amfiteatri väljapaneku hulgas on ka mõned iidsed kivist vannid, mis pärinevad ajast, mil seal olid veel termid. Pärast mõningast ebalust ronib Vahemeri ühte neist istuma, et lasta end vannis pildistada. Avastame kamba surmtõsiste nägudega mehi sh mundrikandja, kes meid naabermajast üksisilmi passivad. Kõhkleme, siis lehvitame ja naeratame. Mehed lähevad elevile, jooksevad ühele aknale summa kokku ja teevad zhestidega selgeks, et neid tuleks pildistada. Politseinik valib eraldi akna, nõjatub sellele graatsiliselt ja naeratab kõige rohkem.
Siin maal ei tea kunagi, kas pildistamine lõppeb sellega, et keegi vihastab ja tahab aparaati ära võtta või tekib üldine vennastumine.

* Otsime hotelli ja kui üks mees on meile enda meelest sobivat soovitanud ja meie seda otsides teelt eksinud, küsime juhatust uhke maja juures valvavalt tsikliga politseinikult. See kratsib kukalt ja annab paberi edasi teisele mehel maja ümbritseva müüri juures. Käib äge karjumine, mehed jooksevad kokku. Paberi saab pintsaku all poolautomaati kandev turske erariides turva. Ta kaob sellega müüri taha. Aeg läheb. Lõpuks kutsub ta mu sisse kohta, kus turvatud putkas istub telefoniga vanamees, kes sealt kuuldavaid juhatusi mulle edasi annab.
"Minge 100 meetrit edasi, seal on üks hotell, sealt küsige edasi," juhendab ta.
Lahkume kiiresti. Samasugune asi juhtub igakord, kui palume end kuhugi juhatada ning teeme seda lõpuks ainult siis, kui tõesti muidu ei saa.

* Oleme kaotanud suuna ja trammilt maha roninud. Astume sisse kopti kooli, kus lastekari palli taob ja tahame, et keegi näitaks linna kaardilt, kus me oleme ja ütleks, kuhu jääb meri. Tahan just seal nautida iga hetk algavat päikeseloojangut.
Aega läheb metsikult. Keegi ei paista kaardilt aru saavat, mis linnaga üldse tegemist on ja keegi ei räägi ühtegi meile tuntud keelt.
Asi lõppeb sellega, et üks mees talutab meid tänavale, peatab trammi, seletab trammijuhile midagi kärkival toonil ja lükkab meid sisse.
Sõidame kaks peatust, siis saame meeste hõigetest aru, et mingu me maha ja taipame, et see oligi lõpp-peatus nagunii.
Imekombel jõuame enne päikeseloojangut mereni ja kuna päike loojub kuhugi linna majade taha, pole meil sellest lõpuks sooja ega külma.

* Kõnnime kitsal kaubatänaval. Vahemeri läheb pildistama meest, kes mõõdab suurtest nöörikeradest pesunööri ja pakub pesulõkse.
Mees uurib viibetega, et kas Vahemerele läheks nii paar kilo lõkse?
Vahemeri teeb talle samuti viibetega selgeks, et ei, ta vajab vaid ühte - oma suu jaoks.
Mees vajub naerust kõõksudes kokku ja kihutab head nalja teistele edasi rääkima.
Ka naised tolmutavad lähemale ja naeravad mõnuga. Üleüldine lõbusus, pool tänavat lehvitab ja hõigub, Vahemeri viipab ja lahkub lavalt päeva primadonnana.

Pühapäev, 9. märts 2008






Siin see on - maakonnalehtede olemusfoto võitja, autor Andrus Eesmaa. (Nööril tuuldub maalt pärit märulipolitseiniku varustus vahetult peale pronksööd.)

Muust rääkides - mul oli vahva reis Aleksandriasse, sain sõita Kairo metroo naistevagunis, kohalikke tihkelt täis liinibussis ja reisirongi teises klassis koos tulevaste Egiptuse armee hävituslenduritega (pildil). Aga sellest teinekord.