Sööme kõigepealt kõhud täis!

Maainimesed palusid, et nende üritusele tuleksin.
Ausalt öeldes oli see kaugel mu plaanidest ja soovidest. Nädalavahetus ka veel. Samas on nad olnud allikaks kahel heal lool ja minu poolt vaadates nad võivad helistada küll ja oodata, et neist välja tehtaks.
Maainimesed oli ette valmistanud lookas laua ja üritus algas peremehe ettepanekuga: "Sööme kõigepealt kõhud täis, siis hakkame rääkima!"


Mul oli aega vähe ja see ei sobinud mulle. Ohkasin ja tõstsin ette talus kasvatatud kartuleid, kurke ja tomateid. Minu jaoks huvitav osa pidi toimuma siis, kui hakkan ära minema.
"Kes soovib sõna," küsis peremees siiski üllatavalt varakult. Üks vanaproua ja vanem härra lehvitasid kohe kätega ja proua sai loa rääkida. Tema kõrval aga arutas üks teine vanamees midagi oma naabriga ja nähvas: "Lubate mul ikka enne ehk lõpetada!"
"Ee jah..." ehmus proua.

Vaatasime siis ülejäänud seltskonnaga, kuidas mees süüdimatult naabriga omavahel jahvatab ega saa üldse aru, et ajas kellegi kõne lörri. Inimesed on vahel uskumatult mühalikud.
Siis karjus üks teine naine midagi vahele ja kell muudkui läks.
Olin sunnitud tõusma ja ise kõik vait hõikuma. "Olen see ja see, palun kirjutage mulle oma kogemustest või võtke kontakti," palusin ja selgitasin, et pean kahjuks lahkuma. Puhkes mäsu.
Mutikesed jooksid oma käimisraame maha jättes minu poole, et ma siiski nende fotoalbumeid vaataks. "Siin me oleme kalmistul, siin kooli ees!...Oh, mul on see kool siin sellest ajast, kui meie seal käisime, vaadake ometi! Ja siin on pilt õitsvast õunapuust, näete, paistab teiste puude taga! Kas pole ilus?"

Kui minema sain, siis oli üles tõusnud enne sõna soovinud vanahärra ja kõneles hoogsalt. Vanaproua aga oli vaikselt oma kohal. Siiani mõtlen - kas ta sai oma jutu räägitud ja mis see võis olla?
Mind aga sakutas perenaine. "Oot, ma annan midagi oma talu asju kaasa ka," teatas ta.
Mõni kilo liha, paar karpi mune, sinki, vorstikang...
Oh heldeke.

Loen just raamatuid eestlaste raskest elust tööpataljonis, maainimeste laudkond oli aga arutanud, kuidas vanasti Siberis näljaga nõgeseid söödi.
Täna kodus seda sinki lõigates ja muna praadides, mõtisklesin pistu selle üle, et praegused lapsed on toidu suhtes nii valivad. Minu poeg ei armasta munakastet ja samuti munakollast. Kala aga ei suuda ta üldse süüa.
Esimest korda elus taipasin täna, et järelikult tema organism saab need valgud hoopis mujalt kätte. Kuna ta on kasvanud valikute ajal, siis tal pole sellist alateadvuses varitsevat muret, et ehk ei jätku? Ehk saab otsa?
Seda lõhet ei hakka vanemad põlvkonnad iial mõistma. Minu vanaema ilmselt heidab kala mittesöömist mu pojale igavesti ette.
Laps ei saa kunagi hästi aru, mis asi selle kalasöömisega nii väga on. Tema oma sõpradega ei alusta ka oma kogunemisi lausega, et sööme kõigepealt kõhud täis!