Kes hakkab varakult pakkima, sellel tuleb varem meelde, et ah sa tont, viimati läks ju kohvril lukk katki! Kes hakkab pakkima hiljem, sellele tuleb see üllatusena.
Nõukogude ajast tulnud inimene siiski suudab selle käepäraste vahenditega parandada ja läheb hingevärinal, kuid lootusrikkalt oma katkise kohvriga siiski reisile.
Õhtul ootab mind lend Lõuna-Itaaliasse, Napoli, Sorrento, Capri saar jms.
Aga elevil ma ei ole mitte üks põrm, sooviksin jääda koju ja veeta aega siin. Ei ole kuidagi nagu sellist tunnet, et peaks kuhugi minema.
Lugesin küll juba ka üle Tuglase ja Laikmaa mälestusi, samuti Prometi "Primaverat" ja "San Michele raamatut" (see oli murdeeas eriti raske ja tüütu, kuid oli aja jooksul õnneks pisut paranenud). Meeleolu siiski eriti ei ole, arvan, et tuleb pingutav reis.
Olengi pakkimist aina edasi lükanud, nüüd vähemalt sain nii kaugele, et kohvri otsa on enam-vähem kuhjatud need asjad, mis peaksid kaasa saama.
Mul on halb komme viimasel minutil ikka haarata midagi, mida ehk võiks võtta igaks-juhuks. Ehk läheb vaja? Muidugi ei lähe. Siis ma võtan veel asju, millest mõtlen, et ah need võin sinna jätta, kui tagasi tulles ruumi pole enam kohvris. Kunagi ei jää aga midagi maha, ikka saavad ära topitud need vanad plätud ja muu.
Noh, mis siin ikka venitada. Kuulan natuke Itaalia folki ja katsun hoo sisse saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar