Vanas stiilis ehitatud palkmajas said kokku muinasjulled. Lõid kokku savist toope, järasid liha ja laulsid ballaade. Üks linases rüüs kaunis neid kõndis õrnal sammul mööda vanast riidekirstust ja kergitas selle kaant.
Kui lahe koht, mõtles ta ja hopsti, hüppas kirstu!
Pikutas seal, mõtles muistsete aegade vägevusest ja sellest, kuidas pandeemiate abil vähendada nüüdismaailma rahvastikku, kuni isu täis sai. Siis hakkas jälle kaant kergitama ja välja pugema.
Samal ajal läks mööda nahkse peakattega karukütt, kes poolhämaras ruumis valget neiukogu kirstust kerkimas nähes korraks endal rinnust rabas.
"Pärast seda ei olnud minu maailm enam endine," jutustas ta. "Kui kaunid neidised juba kirstus mõtlemas käivad, siis... siis ei saa enam vanatmoodi edasi mõelda!"
laupäev, 25. aprill 2009
neljapäev, 16. aprill 2009
Avastasin täna Susan Boyle YouTubest ja olin väga rõõmus selle üle.
Näitasin kentsakat mammit ka kultuurispets J.A-le, kes heakaskiitvalt ümises ja küsis, et millal mina siis midagi sellist...
Ütlesin kerge solvumisega, et ta on ise juba korra käskinud mul suu pidada, kui üritasin laulda, aga ta keeras pea viltu, põrnitses ja soovitas siiski õhtuti kodus sihikindlat ümisemist alustada.
Et siis olen ka ehk nii vanalt juba kuhugi jõudnud.
Teine tema vaimuvälgatus sai teoks šampust avades, mida ta halvustavalt kapsaveeks nimetas, kuid siiski suurte sõõmudega jõi ning pakkus siis, et me võiks samahästi tarbida jooki nimega Somaalia Eriline või ka Somaalia Kange: klaas vett ja kaikaga kuklasse.
Odav ja tõhus.
Siis nägin veel seda, kuidas hooga minema põrutatud korgi tõttu vulises vahutav vein ühe kolleegi lauale ja kaks meest seda seal lürinal ära mulistada püüdsid.
"Nüüd oled siin ja lakud lauda," kilkas naiskolleeg ühele meestest.
"Oh, juhtub ka hullemat," vastas teine lürpija. "Vahel juhtub, et mõned lakuvad tagumikke."
Pilti teha ei õnnestunud.
Aga vaadake siit, kuidas Susan laulab.
Näitasin kentsakat mammit ka kultuurispets J.A-le, kes heakaskiitvalt ümises ja küsis, et millal mina siis midagi sellist...
Ütlesin kerge solvumisega, et ta on ise juba korra käskinud mul suu pidada, kui üritasin laulda, aga ta keeras pea viltu, põrnitses ja soovitas siiski õhtuti kodus sihikindlat ümisemist alustada.
Et siis olen ka ehk nii vanalt juba kuhugi jõudnud.
Teine tema vaimuvälgatus sai teoks šampust avades, mida ta halvustavalt kapsaveeks nimetas, kuid siiski suurte sõõmudega jõi ning pakkus siis, et me võiks samahästi tarbida jooki nimega Somaalia Eriline või ka Somaalia Kange: klaas vett ja kaikaga kuklasse.
Odav ja tõhus.
Siis nägin veel seda, kuidas hooga minema põrutatud korgi tõttu vulises vahutav vein ühe kolleegi lauale ja kaks meest seda seal lürinal ära mulistada püüdsid.
"Nüüd oled siin ja lakud lauda," kilkas naiskolleeg ühele meestest.
"Oh, juhtub ka hullemat," vastas teine lürpija. "Vahel juhtub, et mõned lakuvad tagumikke."
Pilti teha ei õnnestunud.
Aga vaadake siit, kuidas Susan laulab.
esmaspäev, 13. aprill 2009
Õhtune tsitaat
Nüüd ei rääkinud enam keegi millestki muust, kui suurest augustipeost!
Isegi Piisamrott tuli välja ja tundis huvi.
Seejärel tõmbus ta tagasi oma võrkkiike, et lugeda raamatut kõigi asjade tarbetusest.
Isegi Piisamrott tuli välja ja tundis huvi.
Seejärel tõmbus ta tagasi oma võrkkiike, et lugeda raamatut kõigi asjade tarbetusest.
laupäev, 11. aprill 2009
Sel ajal, kui ma elasin Hiiumaal, sai ülestõusmisaeg aasta kõige olulisemaks sündmuseks. Nagu Toomas Paul ütles - vanene Jeesus, kes pidi sündima jõulude ajal, kui kõigil on niigi palju tegemist...
Ülestõusmisaega on ennast suutnud sisse pressida ainult jänes värvitud munadega ja see mul konti ei murra.
Mulle meeldib siiani olla sel ajal Hiiumaal ja viimased aastad on õnnestunud nii ajastada. Teate, see on lahe. Tavaliselt Suurel Reedel me rääkisime ristilöömisest ja puha, viimasel ajal küll vähem, aga inimeste sees oli juba selline mõnus tremolo, et vahel nad ilmusid juba reedel tortide ja kookidega kohale, jõudmata rõõmsat pühapäeva ära oodata.
Sel aastal istusin neljapäeva õhtul Viimsis Püha Jakobi kirikus ja tõusin ja seisin koos kolme muti ja ühe vanema mehega noorukese kirikuõpetaja juhtimisel. Torte polnud kuskil näha.
Reedel olin armsa sugulasega Järvamaa kiirabi traumapunktis ja kuulsin koos temaga viletsa uudise.
Nii et mul pole isegi tuju rääkida sellest vanainimesest, kes oli lambikalt kiirabiga haiglasse toodud, kuigi ta seda ise ei tahtnudki, kiiruga unustatud ka ta kingad maha ja nii ta siis seal haigla koridoris jalutaski - paljajalu ja ootas, et vanamees järgi tuleks.
"A praegu on veel jahe, usse väljas pole, võid käia küll paljajalu," ütles talle arsti ukse taga oma järge oodanud tuttav mees.
Aga teile, sõbrad - kena pühapäeva!
Ja ärge unustage üles tõusta!
Ülestõusmisaega on ennast suutnud sisse pressida ainult jänes värvitud munadega ja see mul konti ei murra.
Mulle meeldib siiani olla sel ajal Hiiumaal ja viimased aastad on õnnestunud nii ajastada. Teate, see on lahe. Tavaliselt Suurel Reedel me rääkisime ristilöömisest ja puha, viimasel ajal küll vähem, aga inimeste sees oli juba selline mõnus tremolo, et vahel nad ilmusid juba reedel tortide ja kookidega kohale, jõudmata rõõmsat pühapäeva ära oodata.
Sel aastal istusin neljapäeva õhtul Viimsis Püha Jakobi kirikus ja tõusin ja seisin koos kolme muti ja ühe vanema mehega noorukese kirikuõpetaja juhtimisel. Torte polnud kuskil näha.
Reedel olin armsa sugulasega Järvamaa kiirabi traumapunktis ja kuulsin koos temaga viletsa uudise.
Nii et mul pole isegi tuju rääkida sellest vanainimesest, kes oli lambikalt kiirabiga haiglasse toodud, kuigi ta seda ise ei tahtnudki, kiiruga unustatud ka ta kingad maha ja nii ta siis seal haigla koridoris jalutaski - paljajalu ja ootas, et vanamees järgi tuleks.
"A praegu on veel jahe, usse väljas pole, võid käia küll paljajalu," ütles talle arsti ukse taga oma järge oodanud tuttav mees.
Aga teile, sõbrad - kena pühapäeva!
Ja ärge unustage üles tõusta!
teisipäev, 7. aprill 2009
Hirmus paanika laevas
Tänasel väljasõidul juhtus selline jube lugu, et reporterile ja fotograafile ei pakutudki süüa. Isegi mitte teed ega vett ega kohvi. Alles siis kui peremees korraks välja läks, suskas perenaine ajakirjanikule kähku apelsini pihku.
Mina olin autojuhiga jõe ääres kalamehi pildistamas ja kuulsin sellest hirmsast asjast hiljem. Fotograaf ja reporter igatahes olid nii näljased, et sõid tagaisteel kahes kohas. Aga see ainult tõstis neil isu - kui autojuht läbi praami akna kahte traali nägi ja ütles: "Kala! Värske kala!", olid nad kõik müüdud hinged.
"Sul autos kotti on," läks fotograaf kohe närvi.
Pidavat olema. Kõik sabistasid otsisid, tuulasid ja jube - kotti polnud.
"Kelle roosidega kummikud siin pingi all on," nõudis reporter.
"Minu," vastasin vaikselt.
"Kuule, aga paneme kummikud kala täis, midagi siia ikka mahub," hakkas ta neid pingi alt kiskuma. "Mis kala seal üldse praegu on?"
Arvasin, et vast on räim.
"VÄRSKE RÄIM," karjusid kõik kolm kooris vesise näoga.
Autojuht jäi veel tuulama, kui fotograaf - toimetuse kuldvara ja kaunis eakas mees, juba traaleri reelingust üle turnis.
"Ära mine," halas reporter samal ajal väga valju ja heleda häälega. "Ära mine, sa kukud VETTE!"
Fotograaf rehmas käega ja karjus kala kühveldavatele meestele, et otsitagu talle kohe kott.
Need, kõik venelased, soovitasid minna poodi koti järgi.
Väikest kasvu kõhukas mees trampis jalgu ja hüüdis, et temaga ei maksa nalja teha - antagu kott!
Ime küll, üks mees leidiski talle kaunis räbala olemisega asjanduse ja fotograaf lasi selle tema paarimehel labidaga triiki täis tõsta.
"Tooge poest ka endale kotid," karjus ta meile, kui ma teda koos ta laadungiga kraed pidi tagasi tirisin.
Autos haaras fotograaf telefoni ja helistas naisele. "Poes käisid? Mis sa ostsid? Mida! Kala! Mis kala! Külmutatud filee? Ma tulen praegu kotitäie värske kalaga!"
Reporter helistas mehele. "Poes käisid? Mis sa ostsid? Mida? Tinti ja silku? Ma sain Virtsu sadamast värsket räime!"
Autojuht ei helistanud. Ma ka mitte.
Mina olin autojuhiga jõe ääres kalamehi pildistamas ja kuulsin sellest hirmsast asjast hiljem. Fotograaf ja reporter igatahes olid nii näljased, et sõid tagaisteel kahes kohas. Aga see ainult tõstis neil isu - kui autojuht läbi praami akna kahte traali nägi ja ütles: "Kala! Värske kala!", olid nad kõik müüdud hinged.
"Sul autos kotti on," läks fotograaf kohe närvi.
Pidavat olema. Kõik sabistasid otsisid, tuulasid ja jube - kotti polnud.
"Kelle roosidega kummikud siin pingi all on," nõudis reporter.
"Minu," vastasin vaikselt.
"Kuule, aga paneme kummikud kala täis, midagi siia ikka mahub," hakkas ta neid pingi alt kiskuma. "Mis kala seal üldse praegu on?"
Arvasin, et vast on räim.
"VÄRSKE RÄIM," karjusid kõik kolm kooris vesise näoga.
Autojuht jäi veel tuulama, kui fotograaf - toimetuse kuldvara ja kaunis eakas mees, juba traaleri reelingust üle turnis.
"Ära mine," halas reporter samal ajal väga valju ja heleda häälega. "Ära mine, sa kukud VETTE!"
Fotograaf rehmas käega ja karjus kala kühveldavatele meestele, et otsitagu talle kohe kott.
Need, kõik venelased, soovitasid minna poodi koti järgi.
Väikest kasvu kõhukas mees trampis jalgu ja hüüdis, et temaga ei maksa nalja teha - antagu kott!
Ime küll, üks mees leidiski talle kaunis räbala olemisega asjanduse ja fotograaf lasi selle tema paarimehel labidaga triiki täis tõsta.
"Tooge poest ka endale kotid," karjus ta meile, kui ma teda koos ta laadungiga kraed pidi tagasi tirisin.
Teised käskisid tal vait olla, sest ega ta ei mõtle tervet kotti ometi ihuüksi ära pugida.
Ta puhkis ja nohises - ma arvan, et ta oleks puginud küll.Autos haaras fotograaf telefoni ja helistas naisele. "Poes käisid? Mis sa ostsid? Mida! Kala! Mis kala! Külmutatud filee? Ma tulen praegu kotitäie värske kalaga!"
Reporter helistas mehele. "Poes käisid? Mis sa ostsid? Mida? Tinti ja silku? Ma sain Virtsu sadamast värsket räime!"
Autojuht ei helistanud. Ma ka mitte.
pühapäev, 5. aprill 2009
Ninaga teil...
Ma ei tea, kas alustada sõnaga "räpane" või "haiseb".
Ahastus tuli nagu rahe Dubai ratsavõistlustel ja ka tulemused olid umbes sama katastroofilised.
Ahastus tuli siis, kui vedasin ennast välja mere äärde jalutama. Katsusin kivile istuda nii, et ei näeks linna siluetti ega kõiki neid inimesi. Aga sellest eriti midagi välja ei tulnud. Tallinn paistis ikka üle lahe nagu hirmus kõrbemiraaž ja inimesi kõndis mööda eest, tagant ja külgede pealt kah.
Tallinn haiseb. Tallinna vesi ei kõlba. Ja Tallinna meri on sogane ja vale värvi.
Kui ma vaatan seda vett, mis kraanist tuleb, siis mulle tundub, et see on seest hall. Kas te teate Tallinna lähedal mõnda tõeliselt head allikat? - Muidugi mitte. Neid ei ole siin.
Hiljuti kuulsin üht naksakat naisevangelisti rääkimas sellest, kuidas ta kohtus Tallinna külastades Tallinna ingliga. (Ingel tuli ta hotellituppa.) "Tallinna ingel on väga pikk," jutustas naine. Muuhulgas palus ta inglil parandada ära ämblikuhammustus jala peal, mida see enne lahkumist ka tegi. Parem oleks võinud hammustus olla ja küsida inglilt, ehk saaks miskit allikat või muidu puhast vett linna korraldada. Aga mis läind see läind, igal-juhul, kui keegi teist, armsad lugejad, peaks ingliga kohtuma, siis mainige seda veeasja kindlasti!
Siin Tallinnas on mul tunne, et inimesed elavad kõik üksteisel ninaga kaenlas.
Ntks, sel nädalal seisin kohalikus poes ja pidin kuulama, kuidas minu ees seisev tuntud telenägu ja ühe laulusaatega Eestis ringi tuuritav naine räägib müüjale oma elust.
"Kus mul see aeg süüa teha, esinemised ja ... näed ju ise, mis ma ostan," jahvatas ta. "Ema on ka ikka haige, mis see maksma läheks, kui teda hakata kuhugi panema... ja-ja-ja noh, kuhu ma seda oma ema ikka..."
BUUUUU!
Aga ei olnud nii lihtne, kuulsin ära ka mõned seigad laste elust ja vist jõuti ka majani jutuga, enne kui sain oma kaht asja maksma.
Nojah, need asjad tulid mulle kõik seal mere ääres meelde.
Kavatsesin siia kirjutada veel hulga hala, aga kuna väljas sajab kõva vihma ja õhk on juba puhtam, siis las ta jääb.
Teatrilaborist räägin ka teinekord.
Ahastus tuli nagu rahe Dubai ratsavõistlustel ja ka tulemused olid umbes sama katastroofilised.
Ahastus tuli siis, kui vedasin ennast välja mere äärde jalutama. Katsusin kivile istuda nii, et ei näeks linna siluetti ega kõiki neid inimesi. Aga sellest eriti midagi välja ei tulnud. Tallinn paistis ikka üle lahe nagu hirmus kõrbemiraaž ja inimesi kõndis mööda eest, tagant ja külgede pealt kah.
Tallinn haiseb. Tallinna vesi ei kõlba. Ja Tallinna meri on sogane ja vale värvi.
Kui ma vaatan seda vett, mis kraanist tuleb, siis mulle tundub, et see on seest hall. Kas te teate Tallinna lähedal mõnda tõeliselt head allikat? - Muidugi mitte. Neid ei ole siin.
Hiljuti kuulsin üht naksakat naisevangelisti rääkimas sellest, kuidas ta kohtus Tallinna külastades Tallinna ingliga. (Ingel tuli ta hotellituppa.) "Tallinna ingel on väga pikk," jutustas naine. Muuhulgas palus ta inglil parandada ära ämblikuhammustus jala peal, mida see enne lahkumist ka tegi. Parem oleks võinud hammustus olla ja küsida inglilt, ehk saaks miskit allikat või muidu puhast vett linna korraldada. Aga mis läind see läind, igal-juhul, kui keegi teist, armsad lugejad, peaks ingliga kohtuma, siis mainige seda veeasja kindlasti!
Siin Tallinnas on mul tunne, et inimesed elavad kõik üksteisel ninaga kaenlas.
Ntks, sel nädalal seisin kohalikus poes ja pidin kuulama, kuidas minu ees seisev tuntud telenägu ja ühe laulusaatega Eestis ringi tuuritav naine räägib müüjale oma elust.
"Kus mul see aeg süüa teha, esinemised ja ... näed ju ise, mis ma ostan," jahvatas ta. "Ema on ka ikka haige, mis see maksma läheks, kui teda hakata kuhugi panema... ja-ja-ja noh, kuhu ma seda oma ema ikka..."
BUUUUU!
Aga ei olnud nii lihtne, kuulsin ära ka mõned seigad laste elust ja vist jõuti ka majani jutuga, enne kui sain oma kaht asja maksma.
Nojah, need asjad tulid mulle kõik seal mere ääres meelde.
Kavatsesin siia kirjutada veel hulga hala, aga kuna väljas sajab kõva vihma ja õhk on juba puhtam, siis las ta jääb.
Teatrilaborist räägin ka teinekord.
kolmapäev, 1. aprill 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)