Pühapäev, 29. september 2013

Eemal

Olen Gruusias, hetkel Batumis.

Sattusin siia ülepeakaela. Inimesel, kes oli algselt nimekirjas, oli pass aegunud ja ta avastas selle reisi eelõhtul.
Lahkusin segaste tunnetega nädalasele reisile ja tahaksin väga koju hetkel.
Programm on väga tihe, üleliia tihe ning Gruusiale omaselt tuleb ette tõrkeid. Minu meelest saaks neid vältida küll. Näiteks on tõrge programmeeritud juba plaani minna korraga kahe bussitäie inimestega ühte söögikohta suppi sööma. Muidugi saab supp otsa. Muidugi aetakse portsud segi. Muidugi on arved vigased. Muidugi hakkab kõik venima ja osa inimesi jääb söömata.

Õnneks mina sain oma kahtlase supi kätte kiiresti ja lippasin turule. Üksi siin käia ei saa. Kõike tehakse ikka ühiselt. Eks sellega on nii ja naa.

Ilm on vahepeal kuum, siis külm ja siis sajab. Teedel jalutavad lehmad. Hinnad, jah, hinnad on toredad. Need on eestlasele ülimalt taskukohased. Isegi Tbilisi kesklinna peenemates pubides on odavam süüa, kui Tallinna kesklinnas.

Värkselt korjatud puuvili on samuti maitsev. Võimalik, et seepärast ongi enamikul inimestest mingi raskusega kõhuhäda.

Ma loodan, et see ei jää viimaseks Gruusia-reisiks. Maa on ju tore ja kodune. Samas teenindus aeglane, ei räägita vene ega inglise keelt. Vabalt võib olla, et kui söögikohas pole tellitud toitu, siis seda ei öelda. Ootad kaua siis ootad.

Rahvustoite võiks kiita, aga ei saa. Hinkaalid on väga erineva kvaliteediga (suured pelmeenid) ning kui ma olin neid kolm päeva järjest saanud, siis oli isu täis ka. Lambaliha praktiliselt ei näe. Ühe restorani teenindaja ütles, et põhjuseks on liha eriomane lõhn ja nad ei võta seda üldse köökigi.

Mingi järgmine liha ja kartulitega ahjus tehtud toit oli soolane nagu jube, minu meelest polnud seal erilist midagi ja süüa ei kannatanud. Vein, see mida nad kodus teevad, on olnud kohutav. Kui teile äädikas maitseb, siis on Gruusia muidugi õige koht.

Homme lähen turule. Loodame, et emotsioon tuleb meeldiv.





Laupäev, 14. september 2013

Raamat

Diana Klasi "Rahatuulutaja" oli raamatukogus vabaks jäänud.
Lugesin ega uskunud vahepeal, mida ma loen.
Kuidas inimesed nii katki lähevad? Või tuleb see rahvuslikust eripärast - Eesti kliimas on sellisel kirju verega keskmisest emotsionaalsemal inimesel raske toime tulla?
Aga esiteks.


Neljapäev, 12. september 2013

Vorm

Ma ei mäleta, millal viimati selline september oli.
Käisin täna jälle ujumas, lihtsalt ime, kui soe on meri ja kui soojad on ilmad. Võib-olla see tuleb sellest, et jään iga aastaga regulaarselt vanemaks, aga soojad ilmad meeldivad mulle!
Vanasti polnud mingit vahet, mis oli, peamine, et õiged riided seljas. Sel suvel olen avastanud, et on tegelikult päris meeldiv, kui soe päike ilusasti peale paistab.


Ma arvan, et neil Saaremaa vanaema viinamarjadel on ka tänavu hea võimlus valmis saada. Näevad juba suht küpsed välja.

Kartulivõtuks saab süüa. Kuna neid on nii palju, siis eelmisel aastal tehti aurutajaga mahla ka, päris lahe mu meelest!

Aga viinamarjade valmimiseaegu on paras hetk rääkida koolist: kuuenda klassi kõige põletavam pedagoogiline mure on koolivorm!

Vanemat tüüpi õppealajuhataja teatas, et ükski T-särgis laps tundi ei saa ja punkt! Karl käib triiksärgis, aga see ikkagi häiris mind. Seda enam, et õppealajuhataja ütles karmilt, et riietus olgu koolile sobilikult akadeemiline ning jättis lapsed sellega kenasti segadusse.

"Mis see akadeemiline võiks veel olla," mõtlesid nad, kuid igaks juhuks ei küsinud ka.
Mulle tuli meelde raamat "Pan Kleksi akadeemia", kuid ei hakanud last suuremasse segadusse ajama.
Mõtlesin, et kui kirjutan õppealajuhatajale ja palun seletada lastele, mida ta mõtles, kas ta siis liigitab mu lapse kohemaid harimatuks?
Juba kuues klass, aga näe, ei tea, mida tähendab akadeemiline riietus!

Üldse, mis vahet sellel on? Eesti ja Euroopa probleem on nõrkus reaalainetes, mitte riietuses. Samas, kuna õppealajuhataja annab matemaatikat, siis on ta ehk leidnud seal mingi seose?
Et range riietus soosib arvutamist?

See selgitaks mu nõrka suhet keerulisemate tehetega.

Reede, 6. september 2013

Maailma lõpus

 Käisin jalutuskäigul Kiipsaare majaka juurde (Vilsandi rahvuspark, Saaremaa).
Oli imeilus päev!
Ainult et... käimisest väsisid käed ära.
Igapäevasest istumisest puitunud õlavööde hakkas kiskuma ja valutama selle matka peale, päris tobe.
See on ilus ja avar koht, ringi pikkus on ca 10-12km. Pole palju, aga tee on keeruline, tuleb sumbata liivas ja turnida kividel. Mul olid õhukese tallaga jalatsid, tundsin iga kivikest jala all. Olin rõõmus teele asudes ja lõpetades. Siis oli tulnud ka teisi matkajaid, vaatasin kaastundega, kuidas nad entusiastlikult majaka suunas minema traavivad, teadmata, et tee tuleb pikk.
Aga vesi oli mõnus. Ujusin nagu hüljes kunagi.
Sügis on tore. Eriti saartel.





Pühapäev, 1. september 2013

Külaskäik



„Tulete siis juba ka või?“ Hääl telefonis oli krapsakas ja nõudlik.

Selle omanik maaproua, keda ma oma ihusilmaga veel näinud polnud, aga suhelda olime juba korduvalt jõudnud.

Leidsin ta oma tööle tüüpilisel moel: meil oli vaja ühelehmapidajat ja kuna fotograaf oli nagunii teise asja pärast Viljandimaal, siis helistasin ühte tema teele jäävasse valda ja küsisin vallavanemalt, kas ta teab kedagi. Mul oli ühest eelmisest loost meelde jäänud ka, et sealkandis keegi selline on. Vallavanem seda memme ei teadnud, keda mina mõtlesin, aga pakkus arglikult ühe teise.

Ideaalne hommik



Ärkasin hommikul vara ja imekombel leidsin endas jõudu jalamaid üles tõusta ja minema sõita. Olin ammu tahtnud näha Hüpassaare raba, kus toimuvad suviti need udupeened klassikakontserdid, kuhu rahvas murruna ründab.

Samas rabaservas on Mart Saare majamuuseum. See ongi sama talu, kus Mart Saar elas ja suvitas ja muusikat kirjutas. Tema õemees, kes selle maja kunagi ehitas, sai ilmselt inspiratsiooni Jakobsoni Kurgja häärberist – alumise korruse toad on ligi kolm meetrit kõrged! Säh sulle madalat talutaret!
Aga ma tegelikult ei tahtnud seda maja näha, ikka rappa läksin. See koht oli natuke hea ja natuke halb üllatus.