Laupäev, 30. aprill 2016

Saarel

Käisin saarel, kus toimusid talgud. Nad kutsusid ja ma kuidagi olin nõus. Hiljem oli muidugi kahju nagu ikka, sest nädalavahetusi on nagunii vähe.
Olen seal saarel või õieti saartel varem käinud ühe korra ja see oli õudne päev, siiani tuleb vastik maitse suhu, kui meenub.

Neljapäev, 28. aprill 2016

Riskid

Ma justkui nooremana olin veidi uljam. Ohud ei olnud üldse reaalsed.
Täna hommikul küsisin lapselt, kas ta tahaks langevarjuga hüpata. Tema kohe tahtis.
"Aga see hetk enne lennukiukselt välja hüppamist? Kas sa saad sellega hakkama?"
"Muidugi, mul on väga tugevad jalad!"
Tal ei tulnud isegi pähe, et see võib tähendada tugevat eneseületust. Et vaatad alla ja maa on kaugel ja tuul vihiseb ja.
"Ei, sellega pole mingit probleemi," kinnitas tema, kui olin uuesti seletanud.

Ma mõtlen, et ehk peaks talle siiski langevarjuhüppe ostma. Sest muidu jääb ka vanaks ja muutub kartlikuks ja saagi hirmust segasena kõrgusest alla hüpata?

Teisipäev, 19. aprill 2016

Üks reis

Ilmselt ühegi mu reisi kohta pole nii palju küsitud, kui seekord Ghana kohta. Mõned on tahtnud isegi kokku saada, et sellest pikemalt rääkida. See viib mu suurde hämmingusse ja mõningasse ebalusse, sest ma pigem hoidun oma elust rääkimast, sest kardan inimesi tüüdata või sundseisu panna - noh, et peavad kuulama, sest see on viisakas.
Aga olgu.
Esiteks - ma pidin kaardilt vaatama, kus Ghana asub ja ma ei teadnud, mis on pealinn (Accra).
Kui ma lugesin, et see on endine Kullarannik, siis midagi koitis ja samuti meenus, et see kant oli üks orjarannikutest.
Mulle väga meeldis plaan sõita väikebussiga alt pealinanst üles põhja Burkina Faso (ka üks riik) piirini. Ma päriselt ei teadvustanud, et see on riigi kõige-kõige vaesem ala, kus inimestel ongi nälg varuks ja kulude piir päevas üks euro. Või vähem.