Rahul

Ma ei saa siit hästi oma asjadele ligi. Kõik kuvatakse konkani keeles või siis ei taha meilikontod ja blogi mind üldse sisse lasta, arvates, et keegi üritab mu kontot kaaperdada. Katsetan üht tagaust praegu. Aga muidu olen ma väga rahul, stress sulab nagu lumi kerisel.
Ma magan nagu karu, süda ei klopi ja täna juba kaalusin isegi ühe harjutuse tegemist. Ja mulle meeldib siin. Muidugi olin ma pisut mures toidu pärast, sest inimesed on tulnud siit piinavate hädadega. Ja mulle meeldib alati proovida kohalikke kiirtoite ja muud sellist. Noh, kõik on hästi. Toit isegi vähem terav, kui arvasin. Siiani on ainult üks kikerherne karri olnud higistama panev katsumus.

Vahemeri oli minu tulekuks juba kohalikust bussisüsteemist läbi murdnud ja nüüd ma olen siin nendega saanud sõita edasi ja tagasi, vasakule ja paremale. Piletit bussis reeglina ei anta ja turistilt võetakse paar ruupiat rohkem. Niimoodi nõudlikult. Kohalikelt võetakse vahel siis jälle vähem. "Need ei ole dollarid, need on ruupiad," õiendas üks riidekaupmees jõulise tingimise peale. "Teile ei tähenda see midagi, kui 50 ruupiat rohkem annate, mulle on see sissetulek!"

Nende palgad on tõesti väikesed, ntks bussijuht teenib ca 200 eurot. Tundub ka, et kõrghooajast hoolimata läheb ka kauplemine visalt. Inimesed käivad, vaatavad, käpivad, aga ei osta.
Käisime ühel nn ööturul, see ongi selline turistidele suunatud asi. Suurel maa-alal on tohutu hulk putkasid ja kioskeid, kontserdid jms. Putkade üür on kõrge ja kaupmehed meeleheitel. Asjadel on sellised hinnad, et kui sealt poole maha saad karjuda, siis jääb järgi summa, millest tavalisel turul kauplemine alles algab.

Eriti visad on naised, neist on kohe näha, et pere tahab toitmist ja turistilt tuleb raha kätte saada. Nii et nad siis kleepuvad nagu takjad, võitlevad üksteisega kliendi pärast ja tirivad lausa kättpidi oma leti poole.
No on jah neist kahju, aga samas - siin kasvab ju kõik, ainult istuta. Maju pole vaja soojustada, puid pole vaja osta. Vesi ei külmu, kasukat ei lähe tarvis, saapaid samuti mitte.

Kaupmehed panevad meid keele järgi üsna kiiresti paika ja pakuvad soomlasteks. Üks piprakaupmees hakkas selles küll varsti kahtlema, ilmselt oli põhjuseks meie visa tingimine, soomlastel on raha rohkem käes ja nad annavad seda kergemini välja, seepärast teeb oletatavate "soomlaste" saabumine neile ka palju rõõmu. Vähemalt alguses.
Jäme ots on siin venelaste käes. Kohalikud kauplejad räägivad seetõttu juba päris soravalt vene keelt, üks naine ütles, et õpib seda ise lausa internetist. Peab ju hakkama saama! Venelased muidugi kõnetavad kõiki vene keeles ka. Nad on suured ja tähtsad. Kaupmehed ütlevad poolsosinal, et mittevenelased saavad jalamaid allahindlust! Aga sellega on muidugi nii ja naa.

Ilmad on palavad ja ööd ka. Meri on nii soe, et välja tulles hakkab külm. Tore on see, et siin rannas pole mingeid siile ega muud säärast, mis jala alla võib jääda ja haiget teha. Puhkamiseks suurepärane koht tegelikult. Kui see lend ei oleks nii pikk ja kallis, siis ma ütleksin, et edaspidi hakkamegi ainult siin puhkama!

Kohalik rahvas on pigem lahke, eriti, kui pole mingit ärilist suhet. Nad on uudishimulikud, tahavad suhelda ja näha, mis kotis on. Mehed ei anna naistele lihtsalt niisama istet, aga kui mees on istunud bussis sildi alla "Ainult naistele", siis võib krapsakas tädi ta sealt niuhti minema lüüa. Muidu kehtib ühistranspordis põhimõte, et kes ees, see mees ja kes viimane, see hapupiimane. Millegipärast ei suuda keegi lõpp-peatust istudes ära oodata, igaüks tahab kohe esimesena välja saada ja trügib oma pampudega nagu oleks surmahäda käes.

Räpasusest rääkides - vähemalt siin Goas nad ikka koristavad ja pühivad. Samas näiteks müüakse praegu kookospähkli mahla - lüüakse matšeetega pähklil nupp maha, kõrs sisse ja korras. Tühjaks joodud pähkel lendab siis koos kõrrega kraavi. Kui kuskil on pikemat aega selline müügipunkt olnud, tähistab seda hunnik kõrtega tühju pähkleid.

Aeg-ajalt lükatakse prahti tänaval kuhjakesse kokku ja süüdatakse põlema. Selle lõkke äärde keegi ei jää ja niimoodi nad ise seal siis põlevad, plastik kärssab ja. Natuke halvem variant, kui vanasti, mil kuivatatud sõnnikut põletati.
Vahemeri luges kohalikust lehest, et seda peetakse suureks probleemiks, kuid tundub, et keegi ei suuda ka midagi ette võtta.

Õhtul näeb nende lõkete valguses räpaseid peresid, naisi ja tüdrukuid tänaval istumas. Loevad kogutud taarat või sorteerivad kilekotte või vahivad niisama. See rahvas on närudes ja üsna must. Lapsed kasvavadki tänavatolmus üles.

Aga on palju lapsi, kes käivad ikkagi kenade puhaste vormidega koolis, neid ma olen siin rohkem näinud. Goa oma katoliikliku taustaga ei ole päris tavaline India ka, siin on igal sammul kirikuid. Inimesed kombineerivad vabalt hindusitlikke ja kristlikke sümboleid - ehk üks neist ikka aitab.

Mul endalgi juhtus salapärane lugu - imekombel kadus jalgadelt tülikas lööve, mis mul lõunamaades palavaga kipub tulema. Tuli see nüüd sellest, et külastasime kuulsa tervendava muumiaga kirikut või kohaliku tuntud kosmeetikafirma antiallergiakreemist?
Muumiat peetakse siin väga kõvaks tegijaks - iga kümne aasta tagant tuuakse ta välja ja rahvas saab tal jalgu suudelda. Eelmisel korral hammustas üks salakaval palverändur muumial varba ära ja sai tüki väärt reliikviat niimoodi endale. Lisaks virutas üks turist ära juveelid sarkofaagilt, aga need saadi kätte. Nüüd juba mõeldakse, kas üldse kallist asja rahvale nii lähedalt peaks näitama?

Tjah, ma ka ei tea. Aga mõtlesin, et ostan seda kreemi koju kaasa.