Reede, 30. august 2013

Batuut

Keegi sai endale nüüd suve lõpus batuudi ja teeb vihma käes hüppeid. Turvavõrk tuleb ka.
Tulge meie juurde hüppama!

Reede, 23. august 2013

Juuksuris

Mina käin juuksuris nii, et otsin vaata.ee-st mingi voucheri, millel paistab olevat parim hind ja koht ka normaalne. Tallinnas on neid pakkumisi alailma. Olen kõiksugu naljakates salongides nii käinud, korra isegi ronisin kuskil vanalinna tornis selle kolmandale või neljandale korrusele, kus mingi eksklusiivne seltskond oli ennast sisse seadnud.
Viimasel ajal on pakkumised veits kehvemaks läinud, aga ega ma tihti ei käi ka. Ükski koht pole ka nii hea olnud, et sinna käimagi jääda.

Nüüd siis sattusin ühte Tartu mnt salongi, kus kõik olid venelased ja lubati stiilset lõikust ja suurepäraseid vahendeid ja veel midagi, mis mul meeles pole.
Keegi oli neile öelnud, et salongi jaoks ainus sobiv värv on roosa ja nad olid kahjuks uskuma jäänud.
Nurgas mängis logu raadio, mis oli keeratud vene tehnojaamale. Suurepärased vahendid olid sari, mida ma isegi kontori alt poest ostan.

Aga pole viga.
Õbluke, tumedat verd juuksur asus pesema ja ma langesin mingisse transsi. Ilmselt kasutas ta mingit sorti hüpnoosi. Veidrad mõtted tulid pähe ja ajataju kadus.

"Lõigake suurem osa ära," juhendasin enne uude musta auku vajumist.
Mõne aja pärast nägin, et käärid on juba ära pandud ja käib mingi hoogne tants fööniga.
"Kas rohkem ei lõigatagi," ehmusin erksaks. Kirjutasin mõttes juba kaebust nende kodulehele. Et otste lõikamist ei ole ikka mõtet lõikuseks nimetada jms.
Ja nii oligi, hakati juba peeglist kukalt näitama!
"Kuulge, lõikaks ikka lühemaks," nõudsin.
"Misasja," jahmus juuksur. "Ma lõikasin juba vaat niiiiii palju!!!" Ise ajas käed laiali nagu kalamees suurt saaki näidates.
Saime kokkuleppele, lõikas veel väga vastumeelselt natuke. Siis möllas veel fööniga. Täitsa lõpp noh.

Siis pani fööni käest ja jäi mu selja taha seisma. Vahtisime liikumatult mõlemad mulle peeglist otse pähe.
"Mulle meeldivad teie juuksed," ütles ta äkki ja sasis mõnuga kõike seda, mida ta just pool tundi föönitanud oli. "Toredad, terved..." Ise sirutas muudkui käsi mu pea suunas.

"Ee... aitäh. Head aega," ütlesin mina ja lipsasin uksest välja.


Nojah. Siis läksin tööle. Seal ütles üks kolleeg mulle pähe vahtides huvitatult: "Oo, sa oled juuksepikendused pannud? Nii lahe!"

Esmaspäev, 19. august 2013

Sead ja kitsed ja...

Oi taevas!

Kui see perenaine siis väravale tuli! Sõnnikused dressid ja see vana luitunud pluus ja. Fotograaf vakatas ja mina ka.
Vanu asju täis õu, sõnnikune rada laudauksest elumajja, koerad ja kassid.

Piirkonna tuntud piimatootja elamine.
Puhas mahe! Seda need ökoinimesed ei tea. Nad ei tea, et see nende ülistatud maapiim tuleb otse sõnnikumägede vahelt.

"Ma pidin rääkides käega vehkima, muidu oleks kärbsed suhu lennanud," märkis fotograaf hiljem. Elu näinud mees, pole hullu. Ma ise tegelt vehkisin ka. Pea kohal rippusid kärbseid täis kärbsepaberid. Kärbseid oli seal lausa kahes kihis peal.
Samal ajal sõime hõrgutavaid mahetooteid - ülihead maitserohelisega toorjuustu, koduvõid, vorsti ja jõime piima peale.
Kõik sulas suus.

Pärast käisin laudas sigu vaatamas. Laudauks oleks äärepealt pähe kukkunud, aga sead olid võimsad! Natuke veel ja siis ei saa enam laudast kättegi. Rokased ka muidugi silmadeni välja.

Õuel liikudes nägin, et midagi nagu põleb. Lõõm tuli isetehtud ahjust, kus undas küljes ventilaator, mis puhus kuuma õhku kilest katusealuse põranda alla - isetehtud kuivati selline keset õue!







"Kas pojad on sellised meistrid?"
"Ei, ma ise nagu ehituseasjades väga hea," lõi vanaproua silmad maha.

Kõik kokku oli selline realism, et täitsa lõpp. Ja see inimene on kõige selle segaduse keskel nii rahul, nii rõõmus, nii hästi majandav!







Reede, 16. august 2013

Tüütu ööelekter!
Nii kui kell lööb, hakkab naaber pesu pesema.
Olen Hiiumaal.
Oot, lähen panen ka masina käima, pole siin midagi.

Nii. Panin vannitoavaiba pessu. Mis seal ikka. Müdistame siis kõik siin poole öö ajal.

Kuna meil on siin midagi remondi moodi käsil, siis on ka koristamist. Muuhulgas on välja ilmunud üks mu vana märkmik. Seal on õpilaspilet sellest ajast, kui ma õppisin raamatupidamist ja hulk visiitkaarte, mis ma korjasin mööda Eestit hääletades.
Hääletajate pealevõtjad on olnud koorekihist - kes pole tänaseks surnud, on väga rikkad.
Üks mees tuli mulle täiesti selgelt nüüdki silme ette. Kurtis toona, et esinduskohustuste tõttu ostab muudkui uusi riideid, vanu pole kuhugi ära anda. Mõtlesin siis veel tükk aega, et kuidas neid riideid ta käest kätte saaks... Oli ühe tuntud ja rikka firma pearaamatupidaja, praeguseks on audiitoriks saanud.

Käisin metsas, korjasin pool pange kukeseeni. Tegelikult ongi need minu meelest head siis, kui värskelt süüa ja seda ma tegingi.
Kukeseened me leidsime kunagi siin ühe kõvema tüli käigus. Mul oli plaan hääletada Saaremaale, aga Vahemeri ilmus kohale ilmselgelt nii, et oli selge - ta ei kavatsegi kuhugi minna.
Ütles, et mis mõttes, tema võib kohe ükskõik kuhu minna, aga endal polnud ühtegi asjagi kaasas.
Turtsusin nagu jube, lõpuks hääletasime Saaremaa asemel ennast vihaselt Kõppu. Seal oli mingi suur kaart, kuhu oli kantud prügimägi. Olime nii tigedad, et prügimägi oli ilmselgelt ainus koht, kuhu minna.
Nojah. Läksime metsa, Vahemeri leidis sealt esmalt noa ja siis kohe kukeseened. Niiviisi jalutasime edasi, korjasime seeni ja avastasime kõik need kohad, kus ma siiani igal aastal seenel käin.
Lõpuks olime nii kaua metsas olnud, et kõik orientiirid olid kadunud. Tundus kuidagi meeldiv olla ära eksinud. Nagu natuke teistmoodi päev ikkagi ja üsna turvaline ka, sest küllap meri või midagi vastu tuleb.
"Oleme eksinud," rõõmustasime ühehäälselt, kui vurrr! üks auto sõitis paarkümmend meetrit eemal meist mööda. Seal oli tee.
Nojah, hääletasime siis tagasi. Meid võtsid peale ilmselgelt jokkis noormehed ja viisid seenekuhjaga koos ukse ette ära. Ise imestasid, et me pole Kõpu Vanakesest midagi kuulnud.
Peale seda vaatasime mustvalgest telekast uudiseid, sõime seeni ja kartuleid ja oli väga tore.

Aga sellele audiitorile võiks kirjutada. Äkki ta mäletab kahekümne aasta tagust hääletajat ja tahab endiselt ülikondi ära kinkida?

Laupäev, 10. august 2013

"Olen see ja see, palun leidke mu jaoks aega, tahaksin teiega tuttavaks saada!"
Mõtlesin, et vajun sinnasamasse hunnikusse kokku.
Päev oli alanud juba millalgi eelmisel aastal ja kestis ikka veel. Üritusel läksid rollid segi, mulle anti teha nõksa rohkem, kui oli plaanitud ja ühel hetkel ma väsisin ära.
Vajusin tooli, kus enne oli istunud riigijuht oma kaaskonnaga ja avastasin, et kohaliku elu seltskonna jms fotograaf pildistab mind.
"Ee... sa vist väsisid ära," täheldas ta ja lõpetas klõpsimise. Aitäh!
Riigijuhi abilised hiilisid minu juurde ja meelitasid-keelitasid üks ühte, teine teise kõrva: vaata seda memme!  Niiii armas! Tee kindlasti pilti! Palun tõuse nüüd üles, Tema Ise saab siis siia istuda ja memmega rääkida...
Oi taevas.
Ja siis tuli see mees. Et tema tahab tuvuda, et on see ja see juhatuse liige. Et siis teab, kellega suhtleb ja nii. No õige ka, aga täiesti vale aeg.
Okei. Läksin vaatama, et kas saan pilti sellest, kuidas Tema Ise maakondade toidudegustatsioonil pirukaid sööb. Lõin käega. Milleks see? Üks laps pistis mulle nina alla korvi kohukestega, võtsin sealt viisakalt ühe ja mõtlesin, et... tahaks ma ei tea... midagi muud, noh.
"Oi, sina sai kohukese! Kus see laps läks nendega," kuulsin kurba häält. See oli inimene saatjaskonnast. Jagasime kohukest,  tema hammustas sealt tüki ära, mina sain ülejäänu.
Kas see on päriselt, mõtlesin ma.
Aga oli.
"Hei, kuule, jube hea kotlett," ütles hääl äkki. Mu nina all oli näritud kotlett. "Võta, proovi!" julgustas Kaaskond.
Huh. Ja kas see on ka päriselt, mõtlesin ma. Kas keegi täiesti võõras pakub mulle tõesti lihapalli, millest ta on just poole ära hammustanud?
Elu elukest!
Heitsin viimase pilgu saali, et veenduda - see mees, kes soovis tutvuda, on kadunud ja ma võin hiljem rahumeeli öelda, et vabandage, ma ei leidnud teid, kui nägin, et keegi lehvitab meeleheitlikult ja asub läbi rahvasumma trügima.
Uh. Arvake, millega ta vestlust alustas? Muidugi sellega, et nimetas ühte mu lugu totaalseks jamaks ja lisas kohe, et tema muidugi ei soovi ajakirjanduses kunagi midagi kommenteerida. Selline põhimõte, vaat mis.
Tegin seda, mis on ainuvõimalik.
Leidsin sobiva hetke lahkumiseks ja helistasin Ajakirjanikule, et kurta.

Neljapäev, 1. august 2013

On nagu on

Ühe kevadel ilmunud loo peale vallandunud negatiivne reakstioon tegi mu pisut nõutuks. Vend küsis, et kas ma vahel kahetsen ka, et olen üldse mingi konfliktse teema üles võtnud, kui tagajärjeks on näägutamine ja nagin.

No tegelikult mitte. Muidugi ei meeldi mulle, kui olen isegi veel leebe olnud ja vastu tulnud, aga inimene läheb isiklikuks ja  kirjutab suhtlusportaalis solvanguid, mida tema sõbrad siis massiliselt jagavad.

Samas, kui tead, et oled ise kõik õigesti teinud, siis mis seal ikka. Kõik läheb üle.

Hullem on nende lugudega, mille kohta sellist kindlust ei ole. Meedia pole iseseisev, meedia on äri. Leht peab müüma, lugu peab müüma, teema peab müüma.

Vahel on leht Brežnevi pakikese taoline moodus, kus üks asi peab olema selline, et ülejäänud punt ka läheks. Olen pidanud selliseid nn rosinaid kirjutama ja seda suht suure surve tõttu, mitte vabatahtlikult. Vähemalt ühe asja pärast on mul ikka veel kahju ja piinlik, kuigi seda ehk eiriti isegi ei märgatud.

Samas on selliseid lugusid, mis mu enda meelest on väga toredad, aga mis võetakse siin emotsioonitult vastu, et ahah, no võib kah, eks tee siis. Pannakse külejele, trükitakse, kõik.

Näiteks Eesti vanima õunapuu lugu oli selline. Kui siis tuli teise osakonna kolleeg ja ütles, et see meeldis talle lehest kõige rohkem ja kust ma selle leidsin, tundsin kergendust - kellelegi läks see siis ikkagi korda!

Täna on aga selline päev, et lülitasin telefoni režiimile, kus läbi tulevad ainult sõprade kõned ja võõrastele numbritele ei vasta.

Kahju, väga kahju, et inimesed loevad parema meelega kõiksugu jamadest, mitte puudest!