Neljapäev, 30. august 2012

Dilemma

Lugesime Karliga ühest raamatust katsest, kus ühele riisi täis purgile kirjutati peale midagi halvustavat ja teisele tunnustavat. Üks purk roiskus kohe, teises seevastu säilis riis kaua.
Mõtlesime, et võiks kodus proovida ja vaadata, kas töötab, aga asi takerdus lihtsa konksu taha - me kumbki polnud nõus kirjutama seda halvustavat silti ja ütlema süütu riisi kohta midagi halba nagu "loll" vms.

"Mina seda ei tee!" teatas laps ja pani käed selja taha. Mina ka ei tee, kuidagi ebameeldiv on halba silti kirjutada, see nagu läheks otse selle asja olemusse, õieti selle keskmesse, juba sellele mõelda on vastik.

Teisest küljest, kui sõnadel oleks selline jõud, ehk siis võiks endale panna ööseks sildi laubale nagu tark, usin  või rikas?




Teisipäev, 28. august 2012

Lapsed

Toimetasin köögis, kui kostis koputamine.
"Jaaa! Kes seal on!" röögatas võõras hääl Karli toast. Selgus, et see on naabripoiss, kes istub tema arvutis.
Koputati veel ja tema muudkui hüüdis jaa ning läks lõpuks uksele vaatama, mis toimub.
Siis tuli ja teatas, et Karl, su isa tahab sind.

Siis läks Karl välja ja tema isa ütles talle, et naabripoisi isa tahab teada, kus naabripoiss on.

Ärge küsige. See on meestel selline omalaadne kommunikatsioonivärk.

Reede, 24. august 2012

Küsisin ühelt teiselt kolleegilt, et kuidas puhkus läks. Noh, viisakusest või nii.
 "Töötasin!" nähvas ta. "Haltuura haltuura otsa! Kui puhkuse ajal täiega tööd teha, siis saab jälle natuke elada, palgast jaksab ju ainult arveid maksta!"

Siis ta küsis, mis mina tegin puhkuse ajal. Tunnistasin häbenedes, et vahtisin palju aega niisama - pärast arvete maksmist polnudki enam midagi eriti ette võtta ju. Sain ise ka aru, et olen täielik luuser ja oleks pidanud kasvõi Soomes kurke korjama, kui muuks aru ei jätku.

Ehk järgmisel aastal.

Neljapäev, 23. august 2012

"Vahel on mul tunne, et olen tegelikult juba ammu surnud!"
Silmnähtavalt tülpinud kolleegi kokkuvõte päevast ja elust üldse.

Igatahes väga jõuline edasiarendus mõttest, et kõik kokku on tegelikult unenägu.

Neljapäev, 16. august 2012

Mis me rannast leidsime

Olime siis mõned päevad Osmussaarel. Ööbisime majaka juures telkides, seal on RMKl üks varjualune ja majake, kus oleks saanud ka olla. Aga eelistasime telke ja süüa tegime priimusel ning kasutada saime RMK varjualust.
Muidu pakutakse seal turistidele teed ja kohvi, aga ilm oli pooltormine ja kedagi ei olnud. RMK tädi tukkus mõnusalt ja keetis meile korra vett, kui me ei viitsinud priimust tööl epanna.
Perenaine tõi igal hommikul kohvi ja tegi paaril korral meile niisama heast südamest ka süüa.
Meil oli väga tore.
Selgus ka, et meie linnalapsed ei jaksa käia. Esimsel päeval turnisime mere ääres ja nad olid juba väsinud, kui hakkasime sealt asju leidma. Kuni Karl leidis luigeluid ja Aira kive, polnud veel midagi. Siis aga leidis Karl vasktoru ja kohe mingi raske pronksjunni. Palgil tukkunud Vennal läks kohe uni ära ja ta ronis merre vaatama, mis seal veel on. Ta leidis mingeid malmist juppe ja vahtis kaunis ärevalt ringi.
Mina leidsin täikammi, ühiselt leidsime pisikese koerakuudi ja surnud lamba, täitsa korraliku labida ja muidugi tavapärase hulga üksikuid saapaid.
Õnneks saime kasutada rattaid ja nendega läks matk jõudsamalt. Leidsime šoti mägiveiseid ja lambaid.
Ühel õhtul käisime vaatamas randa uhutud traali vrakki ja tagasi tulles pikutasime värskelt niidetud heinamaal ja vaatasime taevas tähti.
Vaat see oli vahva.
Õhtu.

Peres olid karjakoerad, rotveiler ja kaks kassi. Kõik sõbralikud ja seltsivad. Väemalt ühele lapsele võiks koju osta heinapalli, sest see oli kõige parem mängukoht.

Rongapesa vaatlustornis.

Sõlmesidumine on peen värk.

Junga.

Lambavedu.


Meteoriidiplahvatusest tekinud kivirüngad.

Nii-nii! Mis meil siin on?

Kuut.

Kamm.




Miks toit on kallis

Lapsed said kolme päevaga parima õppetunnis sellest, kuidas liha lauale jõuab ja veensid mind ühtlasi selles, et kui laps õigel ajal protsessis ise sees ei ole, ei saa ta midagi aru. Taluelu jääbki idealiseeritud pildiks, kus vattpehme lambuke määgib preili Agnese süles ja lambur, toetudes kõverale sauale, vaatab unistavalt kaugusse.
Ühesõnaga.
Kõigepealt aitasid lapsed mööda saart laiali lidunud lambaid kokku ajada suuremasse aeda, siis keskmisse vaheaeda ja siis pisikesse aeda, kust neid on võimalik kätte saada, valida ja märgistada.
Jooksmine oli ränk. Maa mätlik, kohati vesine, lambad isepäised ja nutikad laiali leekima. Tuli olla nutikas, luurata, õigesse kohta seista, vajadusel sõjakisa teha - ja see oli alles algus.


Siis pandi lammastele, kellel veel polnud, märgid külge, kellele vaja, anti ussirohtu. See tähendas, et tuli lammas kinni krabada, kindlalt hoida ja siis üle aia puuri upitada. Lapsed panid tangidesse numbreid ja tõmbasid aerosooliga rohtu saanutele värvi pähe (poistele sinine, plikadele punane jutt). Üks neist pidi puuri ust avama ja valvama, et teised samal putket ei teeks.


Kui koorem koos, veeti see sadamasse. Seal tuli jälle puuriust valvata, kuni lambad mööda sadamasilda paati tariti. Aira (8) otsustas, et hakkab siiski kunagi lambaid pidama, kuid hea arv oleks neli. Karl (11) oli väga üllatunud, et kõik see töö nii raske on. Ja muidugi otsustas ta, et ta enam kunagi lambaliha ei söö.


Lapsed mängisid ka ennastunustavalt paari heinarulli peal ja perenaine oli küllalt hea ega keelanud, kuigi nad seal ikka seda natuke puistasid.

Majaka ümber üksi hulkuva lambukese ristisid nad Majakavahiks ja Karl lunis, et seda maha ei müüdaks. Need kolm päeva, kus oli toredaid ja lastele ka tüütuid ja raskeid töid, olid märksa suurema mõjuga, kui mistahes loeng taluelust. Kumbki laps polnud siiani ju isegi lammast oma käega puudutanud, veel vähem siis teda kinni hoidnud või kõrva numbrit löönud. Mina sain ise ka lammaste kinnihoidmisest mõned sinikad. Õnneks pidin ma lõpuks ainult numbreid märkmikku kirjutama, sest mul oli kaasas Vend, kes hoidis, tõstis, sikutas ja vinnas ise, keda vaja.
Majakavaht.

Telkmiskoht.

Pügamine.

Lapsed ja lambad.

Sabaga täht


Neljapäev, 9. august 2012


Sellised ongi Osmussaare peateed.

Olen vahepeal kõiksugu kohtades käinud. Üks koht oli tundmatu heinamaa. Pidin olema laupäeval Hiiumaal üritusel ja samas olin kutsutud ka pühapäeval Osmussaarele. Selleks, et sinna jõuda, pidin Hiiumaalt viimase praamiga ära tulema ja järgmisel hommikul vara Dirhami sadamas olema.
Mis tähendas valmidust ööbida kuskil metsas. Teie seda ehk ei tea, aga Läänemaa on väga populaarne suvituskoht. Katsuge sealt hilisööl autoga sõites telkimiskoht leida! Asja tegi hullemaks ka see, et olin meie reklaamautoga, mis paistab miili pealt isegi pimedas ära. Seda ei taha suvaliselt tee serva lükata, kohe on teada, kes liigub.
Kell oli veerand üks, kui mingile rajale keerasin ja mobiili valgel vaatasin, et käib küll. Kaste on väga paks, seega ei saanud lageda taeva all magada, pidin telgi üles panema ja puha. Tulemus oli hea - kui mul muidu on telgis kõva ja padi torgib jms siis sel korral olin nii krogi, et magasin nagu kott.
Seda aega polnud küll üleliia palju, aga piisavalt, et päeva esimene pool erksalt vastu lüüa.
Kohal olid ka kaks telejaama. Nende eelistamine käib mulle närvidele. Üle läksime samas laevas, aga tagasitulekul anti neile varasem aeg, et umbes, et sul leht ilmub alles teab millal, aga NEIL on kiire... No mis mõttes! Olin selle aja peale väsimusest ümber kukkumas ja king ka hõõrus. Õnneks olid paadimehed sõpsid ja mahutasid mu ära nagu naksti.
Osmussaare konserveeritud kirik (see, mis on algsest kabelist järel.)
Mõned inimesed nimetasid seda alust hiljem kaater-lennukiks, seda paadijuhi sõidustiili pärast. Kuna rahvast oli palju vedada ja sõite palju, võttis ta sisse niisuguse hoo, et laevuke tegi lainetel mitmemeetriseid hüppeid. Arvake, kas mina olin jäänud merd kannatava inimesena välja ja telemehed end pisikesse, kuid pehmete istmetega kajutisse libistanud? Ah, parem oligi seal väljas olla, kuigi ma arvasin, et nende hüpete peale vahetavad lülid selgroos kohad ära. Meresõit ja ajavõit ja...
Vahel inimesed ikka ütlevad, et noo, sa käid nii palju ringi... Ja on sellise näoga, et tahaks ise ka, aga näe, ei saa. No tegelt ka, sõitke ise mingi 300km '54 aasta pobedaga, millel ei tööta bensiininäidik ja pimedas ei põle armatuuris ükski tuli. Ja rääkige kümnete inimestega, kellest üks osa surub su nurka ja asub oma elulugu rääkima ja siis hakkab närvitsema, et appi, see oli ju ajakirjanik! Muidugi on see tore, aga vahel ka väga viimast võttev, nii-et pean seisma jääma ja mõttelistest märkmetest järgi vaatama, miks ma seda või teist üldse teen.

Mul tuleb nüüd naruke puhkust. Loodan, et saan natuke eraviisiliselt sellele lambasaarele tagasi minna. Ma ei tea miks, aga see koht meeldib mulle väga. Ja need inimesed on ka üsna erilised. Nad ei ole päris traditsioonilised maakad, isegi linnast on selliseid raske leida. Naine on töötanud ülemnõukogu erirongis perenaisena, torutöödega tegelevas firmas ja teinud teab veel mida. Perekonna soovil kannab ta alaliselt kaelas poole kilo jagu kuldehteid, mis väga kaunilt tema lamasõnnikuste tunkedega kokku lähevad. Mees vaatab teda särasilmil ja arvab, et seda kulda on niisuguse naise jaoks ilmselgelt vähe, liiga vähe! Tjah. Tore pere. Neid ja nende elulugusid ma jaksan kuulata küll.