Reede, 25. september 2015

Kalle teeb üllatuse

Ühel päeval rääkisin Ülemiste parklas tuttavaga, kui meie juurde astus natuke ümar mees. Segasest jutust taipasin, et ta oli tulnud maalt kellelegi külla, tuigerdas vindisena teel, jäi takso alla, sattus haiglasse ja on nüüd ilma rahata, sest haigekassat tal pole ja haiglast välja lastes võeti kõik raha ära. Et nüüd oleks vaja saada Võrru ja sealt edasi. Püüdis hääletada, aga peale ei võetud, täitsa häda kohe.

Mõtlesin, et mine tea, ehk räägib õigust. Ja kui elu jääb 15 euro taha toppama, on tobe küll. Ja et kui ei räägi õigust ja raha peos, poodi jookseb, pole ma ka suuremat kaotanud. Nii-et andsin ärevusest lakkamatult vadistavale tegelasele raha ja oma visitka, et kui on paremad ajad, siis võiks kohvile kutsuda.

Kuna ta oli nimetanud ka küla, kus oma jutu järgi elab ja töötab, siis mõtlesin, et Eesti on piinlikult väike - tema jutu kontrollimiseks piisaks vaid ühest kõnest inimesele, keda ma sealt juhuslikult tean. Kuid olgu. Vahet pole. On päevi, kui inimesi tuleb nende endi huvides uskuda, olgu nende jutt õige või mitte. See võib mõjuda mõnel juhul nimelt väga tervendavalt ja eneseusku taastavalt.

Unustasin seiga kohe ära ja sattusin segadusse, kui sain mõne päeva pärast kõne: "Tere! Kalle siin! Noh, see, kellele te raha andsite. Ma tahaks ära maksta ja kohvi ka..."

Maigutasin üllatuses paar korda niisama suud. Kes seda enne on kuulnud, et tänaval raha nuiavad inimesed tagasi maksavad? Mul polnud aega kohvi jooma minna ja rahaga soovitasin tal midagi head teha. Kalle rääkis, et sai sõbraga kokku, kes aitab tal Norra tööle saada ja et asjad lähevad muudkui ülesmäge. Seda oli kena kuulda. Peaaegu nagu muinasjutt.

Neljapäev, 17. september 2015

Metsas ja kabinetis

Sel nädalal tegin uue rekordi, kui ütlesin pojale, et huh, on vast raske ja väsitav nädal ja tema vastas mind pikalt vaadates, et on esmaspäev ja kell pole veel kuus.

Olin eelmisel õhtul käinud üht seapõldu vaatamas ja tagasi koju jõudsin sealt alles peale südaööd. Ma ei tea, kas see käik tasus ära. Eks nii ja naa. Siga igatahes polnud.
Järgmisel päeval aga rääkisin ühe mehega Lääne-Virumaalt, kes oli põllul karu näinud. "Tule ja vaata ka, kui tahad," ütles ta peaaegu kohe.

Reede, 11. september 2015

Selgitab

Kuna Vahemeri minult seda küsis, siis ma selgitan ka teistele: ei, ma ei taha ühtegi pagulast näha kaugel ega lähedal, ma ei taha, et miski muutuks, ma ei taha, et mu maja ette tekiks mingid telklaagrid. Aga. See juhtub nagunii. Ja riik peab olema selleks valmis nii majanduslikult kui moraalselt.

Isegi see on veel täna väär, kui räägitakse pagulastest, keda me oleme sunnitud võtma vastu kvoodi alusel - kullakesed, lisaks on ju need, kes omal jalal siia kohale lohisevad, ilma igasuguse kvoodita.
Nende vastu ei aita mingi valitsuses vastu võetud paber ega nn pagulaspoliitika.
Vaadake ometi meie naabreid - Ungari ei muutnud oma pagulaspoliitikat, neile lihtsalt marssis rahvas sisse. Ei saanud ju hakata inimesi piiril maha laskma.

"Noh, kas sul on kodus pagulaste jaoks kohad valmis," küsis üks poolvõõras inimene minult liftis.
"Ma olen sellele mõelnud," ütlesin ausalt. "Ja ma ei jäta kindlasti inimest tänavale külmaga ööbima, olgu ta oma või võõras. Ja samamoodi ei võta ma kedagi ka enda juurde pikaks ajaks elama, olgu ta piiri tagant või Eestist."

Mina ka ei taha, et Eesti muutuks. Aga selle vastu saab siiski kõige paremini valmistudes ja asju ette planeerides, nii on natukegi võimalik voolu suunata. Kui pimesi raiuda, et ei taha ja ei tee, siis ega sellest lõpuks abi pole.
Ikkagi tulevad paremat elu otsivad inimesed üle piiri ja tahavad peavarju saada. (Muidugi on siin näha uus smugeldamise vorm - vedada nad omakorda kohe kummipaadiga alatult Rootsi.)

Mulle helistas hiljuti üks vanahärra, kes elab idapiiri lähedal. Ta rääkis, et kui sealt poolt poest midagi vaja, siis lõikab otse läbi metsa, ei tema hakka paberitega jamama. Veidi hiljem rääkis sama juttu teine vanamees, et käib lõdvalt Nivaga üle, kui vaja ja keegi ei pane tähelegi. Ja ma ise rääkisin ju Vao keskuses Sudaani kutiga, kes oli samamoodi Venemaalt siia tulnud. Kui kõrbes savionnis kasvanud metsa kartev ja inglise keelt vaevu purssiv inimene saab sealt võsast kohale, siis ei saa see kuigi raske olla. Tuli tema ja tuleb temasuguseid veel hulgi.

Ja teine asi veel - uus põlvkond ei vaata mustale nahavärvile hirmunult. Vanemad ja lapsed võivad siin olla täiesti erinevatel arusaamadel. Minu poeg räägib vabalt inglise keelt ja nahavärvi isegi ei märka. Tulgu must või valge, peamine, et loomi ei kiusaks ja prahti maha ei loobiks.