Pühapäev, 27. mai 2018

Etioopia - üleüldse (lisatud pilte)



 Jajaa, mul napib aega, aga ma tahan Etioopiast rääkida. Teen vaikselt algust nüüd.


See sõit oli tohutult kaua oodatud reisi kohta siiski meil lõpuks üllatavalt vähe läbi planeeritud, ainult et me ise ei teadnud seda. Probleem on selles, et sa võid ju siin asju guugeldada, aga need ei asetu õigesse konteksti enne kui oled kohal.

Tellisime Amazonist Bradti Etioopia raamatu, vaatasime videosid, käisime kaarti läbi, uurisime top-kohtade kohta. Infot kusjuures üleliia palju ei ole. Või siis ei leidnud me seda, mida vaja. Abiks oli üks eestlaste reisiblogi, see oli tõesti kasulik, aga kuna blogija huvid olid meie omadest hoopis erinevad, siis tema hinnanguid väga usaldada ka ei saanud.

Me ei saanud kasutada ka paljude teiste eelnevaid kogemusi, sest palju sõltub sellest, kuidas riigis ringi liikuda. Kõige tavalisem on seal palgata giid ja rentida džiip. Korralik tuur kogu maal võib maksta nii keskeltläbi 4000 dollarit. Kui jagada see osalejate vahel, siis muidugi summa väheneb, aga ikkagi kallis. Kuna meie kogu eelarve sellist džiibitamist poleks välja kannatanud, siis liikusime omal käel. Nägime tegelikult veel mitmeid teisigi seda tegemas, aga valge kohalike bussis on pigem üksik erand.

Noh ja kogu see süsteem on väga aegavõttev. Bussipiletite saamiseks tuleb isiklikult kohale minna, need kirjutatakse nimeliselt välja ja neid pole üldse igaks hetkeks saada. Võib osta läbi vahendusfirma ja siis võib arvestada, et küsitakse viiekordne hind nii, et silm ka ei pilgu ja õigust jääb bürool veel ülegi, sest valgete asi ongi maksata. Ja see suhtumine on valdav, alates imikutest raukadeni välja.

Armas memmeke, kes apelsine müüb, tõstab kohemaid hinna lakke, kui saab aru, et turist ei jaga ta amhaarikeelsest hinnasildist midagi. Jah, numbreid nad kirjutavad ka kahjuks teisiti seal.

Ühesõnaga. Valgete kohtlemise poolest on see kõige hullem koht, kus ma olen käinud. Tülitamine ja tüssamine käib raugematu hooga ja lõpuks oled nii ära vaevatud, et ei taha mingist Etioopiast enam midagi kuulda. Pange tähele, see aga muutub hoobilt, kui liigute ringi kohalikuga. Siis oled saanud kellegi äri osaks ja seda pole ilus segama minna. Säärane kaaslane vaid nipsutab lastejõugu poole sõrmi ja juba need tormavadki vadistades minema. Ise võid hääle ära röökida ja ei mingit austust, ainult juurde tuleb veel rahvast.

Ma vaatasin telest seda Peeter Vähi Aafrika trippi ja kuulasin ka Relve raadiosaadet. Peab ütlema, et meie reis erines nende omast üleüldise korralduse poolest ja sai seevõrra ilmselt emotsionaalsem.

Ööbimine

Addis Ababa ööbimise leidsime sestsamast Bradti raamatust. Kuna Etioopias on interneti ja inglise keelega kehvasti, siis kõige parem on suhelda SMSiga. Siis saab keegi sõnumi ära tõlkida, kui seda on vaja. Nii et me saime esimesed ööd SMSiga broneeritud ja Wims Holland House osutus imeheaks.
See on väike aiakesega majapidamine, mida peab kohalik naine. Euroopa tsiklituristidele mõeldud ööbimiskoha pani kunagi püsti tema hollandlasest mees, kes on nüüd surnud ja naine majandab sellega edasi.

Eurooplastele on see hea pesa. Nägime tsiklimehi ja karavanimatkajaid Kanadast, Saksamaalt ja veel mitmest kohast, mis mul enam meelde ei tule. Selliste nö seljakottidega ehk omal käel reisivate inimestega on väga kasulik kohtuda - kõik jagavad muljeid ja räägivad mida ja kust nad soodsamalt said.

Koht oli lihtne, aga kõik vajalik oli olemas. Lisaks oli see odav ja kesklinna pääses kergesti. Vahemeri tahtis kangesti linna vaadata ja muuseumid külastada. Mina eriti ei tahtnud, aga kuna bussipiletitega asi venis ja saime need soovitust päev hilisemaks, siis käisime ja tutvusime.

Addis

See on üks suur tolmune linn. Õhtul nuuskasin musta tatti ja Vahemerel jooksis nina verd. Mul valutas ka pea ja see tuli sellest, et Addis asub kuskil 2000m peal, mis on esialgu harjumatu.
Seal on mõned muuseumid, mida turistidele soovitatakse ja mille üle nad on päris uhked. Muuseumiasjandus on neil üsna algjärgus, asjad on korralikult sildistamata ja vitriinid tolmused ning mõneti imeliku loogikaga. Muuseumid olid see-eest küll üsna odavad, nii mõni euro.

Esimesel linnapäeval saime tuttavaks soomlasega, kelle sõber oli haigestunud ja pidi hotellis lamama. Soomlane siis oli omapäi ja kuna tema oli reisi lõpetamas, rääkis ta meile hea meelega oma kogemusi ja mis kuskil maksis või kuhu sööma maksab minna. Kuna ta vennanaine oli Antslast pärit ning ta ise Eestis õppinud, rääkis ta meiega eesti keeles.

Nende päevade jooksul, kui me koos ringi jalutasime, ei näinud me linnas ühtki teist valget. Ainult muuseumis ja söögikohas kohtasime kaht turismigruppi, üks oli Hollandist ja teine USAst. Hollandlastega kohtusime ülejäänud kahe nädala jooksul pidevalt, sest turiste ongi  seal väga vähe.

Juba pealinnas kuulsime esimest korda tänaval sõna faranji ehk siis valge või võõras. See pole otseselt sõimusõna või halb, aga kui sul on sõber etioopialane, ei kutsu ta sind kunagi nii. Ma ei tea, umbes nagu meie ei ütle oma sõpradele venelastele, et nad on tiblad. Mõistena kehtib Etioopias ntks faranji-prize. See on see, et sa pead maksma igal pool ja kõige eest rohkem, sest sa oled võõras ja valge. Kui ei maksa, teenust ei saa, mine minema, kui tahad.

Ühesõnaga, kui me Addisist bussiga minema saime, siis oli selge, et linn on nähtud. Seal on üks peenemat sorti itaallaste rajatud tänav, mida nad plazzaks nimetavad ja kus on mõned peenemad (või noh sellised, kus veel rohkem raha püütakse küsida) ärid. Ja ooperiteatri lähedal on suur kivist Juuda lõvi, kus on parim söögikoht turistidele. Kaardiga maksta ei saa ja igal pool mängib vali muusika.

Kui tahad näiteks liinibussiga kuhugi sõita, siis on see üsna kerge, aga oma peatust peab teadma, siis oskab terve buss karjuda ja vehkida ja kaasa elada, kus sul on vaja maha minna.

Vahemeri armastab väga kohalike bussidega liigelda, mina vist oleks takso võtnud mõnelgi korral. See soomlane, kellega me ringi käisime, armastas ka busse. Ja kui takso võtsime, siis ta kauples nii visalt, et oleks peaaegu tasuta sõiduni juba lõpuks jõudnud.

Terve pealinn on täis saapapuhastajaid, kes lausa kisuvad möödujatel kingi ja plätusid jalast. Kohalikud on üldiselt ka väga saapapuhastamise poolt ise ja tolmuste jalanõudega ringi käi. Katsetasin teenust korra ühes teises linnas, tossud tehti puhtaks ja siis asuti kümnekordset hinda nõudma justkui veel mingite lisateenuste eest. Siis ma aga olin juba tülitamisest nii tüdinenud ja vihastasin nii väga, et poiss auras pikemata minema.


Kohvinurk Bahir Dari hostelis.


Preestrid bussis lugemas räbaldunud paberitelt palveid. Kogu päeva jooksul nad ei söönud ega joonud. Paastumine on Etioopias väga tavaline ja meie jaoks tundub äärmiselt range.
Kõigis kirikutes võetakse uksel jalatsid ära. Üldiselt sisse ei mindagi, tavaks on suudelda kiriku välisseina, sest seest on need ka üsna väikesed kolmeosalise plaaniga ruumid. Igas kirikus on nurk, kus hoitakse suuri kaelaskantavaid trumme, mida kasutatakse protsessioonides.

Injera - kohalik hapukas leivataoline toit, mida süüakse paljalt või kastmete ja muude lisanditega. Võetakse parema käega tükke ja selle tükiga pannakse muu mögin ka suhu. Kahvleid võibolla on, aga me ei näinud ühtki. Lõpuks tüütas kohtuavalt ära.

Vaade bussikanast. Teed on üldiselt läbitavad, kaugliinid peamine liikumisvõimalus.

Tavaline kohvik Addissis. Kui tassi eest küsitakse üle 5 birri, siis tuleb häält teha. See ei pruugi küll tulemust anda ja ikka tuleb topelt maksta.      

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väga huvitav �� sooviks lugeda järge �� kuna ka ise plaanime sinna reisida

mererohi ütles ...

Oh vabandust, ma olen siin vilets kirjutaja olnud, tean. Aga kirjutan kohe edasi :)