Karge

Oh, kui tore.
Tulin eile maamajja, võiks isegi öelda, et maapakku. Kõik oli kenasti läbikülmanud, lillevaasini välja. Maamaju see õnneks rivist välja ei löö, kaev ju toimib ja ahju saab alati kütta. Meil on siin paar rääbakat ja hõredat akent, kus on ainult üks klaas. Riputasin neile sissepoole asju ette.
"Dekoreerisid," märkis vend.
Noh, umbes nii.
Maja on ju selline, et suvel kasvavad tuppa seina äärde mingid taimed, mis on juured kuidagi seina äärest läbi saanud. Seda arvestades on siin küllalt soe. Ja muidu on ka mõnus, peabki teistsuguste asjadega tegelema, mis muudab rütmi ja tekitab teisi mõtteid.
Kui ma hommikul ärkasin, siis oli teki all kenasti soe, näost käis üle kargemat sorti õhk ja aknast paistis tõusev päike.
See meenutas mulle aega, kui olime lapsed ja elasime ühes vanas talus. Seal oli alati kuskil tuli all ja maja täiesti ja läbinisti soojaks kütta ei olnud suuremate külmadega nagunii võimalik. Ma mäletan, et mingitel puhkudel kiskus toas üks nurk isegi veits härma.Väljas käisime muidugi vetsus, see oli kusjuures suht eemal ja sinna lidusid kõik jalas esimesed suuremad jalanõud, mis ukse juures olid, seljas see, mis varnast kõige pealt kätte saadi.
Polnud otseselt häda midagi.
Ja veab muidugi edaspidises elus sellise piiri üsna kõrgele, kus saab ennast ikka veel mugavalt tunda, kuigi otseselt see tänapäeva mugavuskriteeriumitele ei vasta. Näiteks praegu on väljas -19 ja maja nurkadest õhkab midagi jäist. Aga kui pliidike praksub, oled leidnud kapist sinihallitusjuustu, jõuluks kingitud kalamarja ning sutike leiba, on ikkagi mõnus. Sest mugav ei ole siis, kui on tingimata jube soe ja valge, vaid ka siis, kui saad pärast pingelisi päevi korraks omapäi olla, hinge tõmmata ja teha midagi hoopis muud.
Nagu mina praegu.