Põhjas

Ettevaatust, järgnevalt tuleb pikemalt juttu suvisest väljasõidust ja pilte on ka.



Pikem sõit põhjasuunal on olnud midagi sellist nagu õekeste õhkamine Moskvu, Moskvu! Kuna Vennal on käed katki ja midagi mõistlikku ta teha ei saa, aga autot juhtida saab, siis tema tegelikult tiris selle teema nüüd välja ja augusti algul oli meil vaja otsustada - minna või mitte.
Kuna Rooma lennud olid ka odavad hetkel, siis kaalusin tõsiselt ka seda. Tahtsin puhkuse ajal väga kuhugi minna ja see sõit Nordkapi suunas tundus meeletu ajakulu, sest vähemalt ca 3500km edasi-tagasi ikka päevaga ära ei viska. Teismelised ka ju veel pardal... siis peab mõtlema, et asjad sujuks nii, et see nende jaoks poleks hirmus piin ja oleks ka toredaid asju.

Väljasõit Helsingist, matk on kestnud 15 minutit.

Nii et me tegime sõiduotsuse ära tegelikult mõni päev enne minekut. Vend ajas umbmäärast juttu sellest, et ehk saab suurema auto, kuigi minu meelest polnud ka tema Avensisel viga, pealegi on see kenasti ökonoomsepoolne.
Päev enne minekut oli aga asi nii, et plaan oli endiselt umbkaudne ning Vend vahetas veel kiiruga äsjasoetatud Range Roveril õli. Järgmisel päeval sõitsime päevase laevaga Helsingi poole minema, asjad kiiruga pakiruumi surutud. Kuskil seal laeval teatas Vend, et ahaha jajah, see pere, kelle juures me pidime muidu esimese öö olema, on ära sõitnud ja me peame ise vaatame, mis teeme.
Õnneks on andmeside Skandinaavias nüüd mõistlikuma hinnaga ja minu sõbrad Tripadvisor ja Booking ööl ja päeval tööks valmis. Soomes on küll veel teeliste kirikute öömajad, kuid nendega saavad tegeleda pigem need, kes soome keelt kuigipalju tönkavad ja meie nende hulka ei kuulu.
Siin ka vastus ühele küsimusele, mida on juba palju küsitud - ei me ei broneerinud majutusi ette pikemalt kui päev. Sest me ei teadnud hommikuti reeglina, kuhu me õhuks välja jõuame.

1. öö ja järgmine päev lõbustuspargis
Booking annab lingituna Google kaardiga ka võimaluse teekond määrata ja kui kaart on juhistega alla laetud, siis pole otseselt vaja enam andmeside sees hoida, kaart juhatab kenasti õpetussõnu jagades kohale.
Esimese öö veetsime suhteliselt hubases majakeses kuskil Soome rabajärve kaldal. Seal saime teada, et neis kohtades on niisugune süsteem, et majakeses on padjad ja tekid, kuid linad peavad olema endal või siis tuleb need rentida. Kasutasime oma magamiskotte ja lisaraha välja ei andnud.
Järgmisel hommikul sõitsime kohe mürinal pirakasse lõbustusparki umbes kuskil Vaasa lähedal, kus on jubedad atraktsioonid vabalangusteks, pöörlusteks ja keerlusteks. Ei, ma ei sõitnud millegagi, teised kolm käisid see-eest hullemad kohad mitu korda läbi ning olid päeva lõpuks kenakesti väntustatud, kuid väga rahulolevad. Minge oma lastega, nad on tänulikud, info SIIT.

2. öö ja edasi suusakeskusse rattaga sõitma ja kullajõele
Ööseks olime juba jõudnud Lapimaale. Valitud öömaja oli 15km tihedasse metsa mööda väikest kruusateed. See oli veidi veider. Et kell palju ja siis sõidad seal kuskil üksildases metsas, kus kedagi teist ei ole. Lisaks olin ma ette vihane, sest ööbimiskoht oli peale broneerimist saatnud kirja, et nad võtavad krediitkaardilt lisaks 50 eurot nn koristamisgarantiid ja kui meist kenasti puhas plats maha ei jää, siis nad võtavad selle töötasuks endale. See tundus mulle lõks, aga olgu öeldud, et kui peale naasmist vihase kirja saatsin, siis kanti raha tagasi. Ehk oleks muidu ka kantud, aga ma ei jäänud ootama.

Vaatamisväärsus.

Koht oli aga väga lahe - väike majake hulga tubade ja köögiga. Uks oli lahti ja kes sinna peale mõne põdra oleks tahtnudki tulla? Isegi elektrikerisega saun oli olemas, mille kohe sisse lükkasime.
Külalisteraamatus olid pikad hieroglüüfides sissekanded ja keegi eestlane oli ka kirjutanud, et väga meeldis. Noh, meile ka.

Rattur Levi mäel.

Järgmisel päeval sõitsime otse Levi suusakeskusse, sest seal on uhked rattarajad, mille jaoks Vend oli õhutanud mu last ratast kaasa vedama (et ometi oleks, mida pakkida!). Mul oli veel üks töö ära teha, nii-et mulle sobis hästi, et seal kena vaatega kohvikus sai paar tundi istuda. Vennatütar oli ka rahul, sest siledas parklas oli küllalt ruumi tema uue tasakaaluliikuriga sõitmiseks. Vend oli rahul, sest kõik oli hästi.
Noh, siis läks lapsel õhukumm katki, teist tal kaasas polnud, parandamine oleks aega võtnud, mida meil polnud, seega rentisime ratta ja ta sõitis särava näoga viimase võimaluseni küngastest alla. Kokku läks koos mäepileti, rattarendi ja uue õhukummiga see lõbu mulle maksma kuskil 50 eurot. Laps oli võlutud, juusteni õnnelik ja asus kohe planeerima, kuidas tagasi saaks tulla.

Siin saab kullauhtumist proovida.

Seda arutades võtsime uue haagi ja sõitsime Põhja-Soomes asuva Tankavaara kullaküla (lähemalt SIIT) suunas vurinal minema. Seal on päris tõeline kullapalavik olnud ning külastajad võivad proovida panniga kulda uhtuda (muidugi pileti eest), mis neile pärast kenasti kaasa pakitakse, kuid natuke seda puru õnnestub leida. See oli tore koht. Kahjuks jõudsime sinna just enne sulgemist, sest sealkandis on turismikohad ka hooajal lahti viieni õhtul. Aga lapsed said hirmkallis pubis põhjapõdraburgerit (16 eurot) ja mina kalasuppi (10 eurot) ja vend sõi ka midagi, vist metsseapraadi. Uhke värk.

Kalasupp 10 eurot. Maitsev.

Broneerisin meile ööbimise nüüd juba kuhugi Nordkappi, sest sinna me nüüd edasi sõitma asusime. Enne oli sadu kilomeetreid noolsirgelt kuplis õõtsuvat Soome maanteed. Lapsed magasid. Teedel nägi juba põtru.

Ilm läks muudkui valgemaks ja valgemaks ja Norra jõudes hakkasid meie kellad näitama erinevaid aegu. Selgus, et norrakatel on meiega tund vahet ja nii saime tunni juurde.
Imelik, aga peale piiriületust muutus maastik peaaegu kohe. Kuppe kadus ja asemele tulid teravad suured mäed. Mere ääres pidasime kohe kinni ja käisime proovimas, kas on soolane.
Oma üllatuseks sain teada, et seda piirkonda mõjutab Golfi hoovus, mistõttu on see kaunis roheline. Ja kuigi kraade polnud palju, oli ka üsna talutavalt soe.

Valge.

 Teel tulid vastu põhjapõdrad, algasid tunnelid. Väga põnev oli sõita! Tegime paar peatust, et sutika vaadet imetleda ja jõudsime ööbimiskohta umbes kl.1 öösel.
Päike oli vaevalt looja läinud ja sättis end uuesti tõusma.

3. öö, Nordkapp ja kaljujoonised

Öömaja.

Loomulikult polnud retseptsioonis keset ööd kedagi. Olin broneerides hoiatanud, et jõuame hilja, kuid kuidagi maha maganud kirja, milles ööbimiskoht palus helistada, kui tuleme peale kl22. Et siis nad jätavad võtme stendile. Seega meile võtit polnud, aga neil käib seal usin ööbimine ja stendil olid igaks-juhuks võtmeid, juures kiri, et armas hing, sea end rahumeeli sisse ja hommikul kohtume ja küll siis jõuab klaarida!

Seal olid kahese ja kolmese maja võtmed ja võtsime siis suurema, mina sealjuures täiesti alusetult tusatsedes ja kirudes inimeste hooletust. Olime siiski kõik väga elevil, sest päike, mis oli loojunud peale kümmet, pidi kell kaks jälle kohe uuesti tõusma. Hilisest ajast hoolimata käis hirmus saalimine, sest olime kohe tipule mineva tee kõrval ning ühed tulid sealt loojangut vaatamast ja teised olid teel päikesetõusu imetlema. Kolmandad ei saanud und ja väntasid rataste ja matkabussidega niisama sinna-tänna.

Tunnel.

Hommikul olin väga rahul, et ei olnud pannud kahtluse alla Venna mõtet võtta kaasa priimus. Sest keeduplaat meie majakeses oli, ühtki nõud mitte. Keetsime siis rõõmsalt priimuses kohvivett ja nuudlitevett ja kõik sujus väga kenasti. Koristasime enda järel kenasti ära (see ongi seal norm, aga reeglina ei broneeri teised krediitkaardilt raha), kuna ühtki inimest polnud kohale tulnud retseptsiooni, siis panime võtme tagasi ja sõitsime minema. Selle ööbimise eest mul raha maha ei võetudki, nad vist ei saanudki aru, et keegi on käinud.
Nordkapiga on nii, et ilm on seal väga muutlik, pilet aga kallis (meie perepilet oli 60 eurot) ja see on põhjustanud nurinat. Hinda alla pole lastud, kuid see-eest kehtib pilet 24h ja sel ajal võid seal käia ja paremat vaatehetke oodata.
Mõned ka telgivad seal ja Vennal oli hirmus kahju, et me sellest varem ei teadnud, sest nagu ta ütles - 71-l laiuskraadil telkinud ei ole mitte igaüks. Nii-et kui me oleks teadnud, siis me oleks ka seal kivisel platool kena ebamugava öö veetnud, nüüd jäi see järgmiseks korraks.

Kuigi on öeldud, et kõik see asi on üks turismikas ja ehedat pole seal miskit, siis mulle meeldis väga. Minu meelest on norrakad väga nutikalt tühjuse muutnud tõmbenumbriks ja seal on ka mida müüa. Kõik see meeldiv lage avarus, kui vaatad kaljult otse edasi - sõnulseletamatult meeldiv!
Samast lähedalt läheb merre veel üks neem, mida mööda saab veel veidi edasi matkata. See on ka üsna populaarne ja natuke ohtlik, sest ilm muutub kiiresti. Nii palutakse matkale minejatel jätta teelemineku ja enda kohta jätta info auto armatuurile, sest siis vähemalt saab ühel hetkel keegi aru, kui midagi valesti on.

Selgus ka, et jõudsime kohale üsna viimasel hetkel - Nordkapi hooaeg lõppeb 18. augustil. Peale seda jääb koht küll alles ja sinna saab minna, kuid siis tuleb see enne kokku leppida ja talvel toimuvad kõik sõidud üles ja alla lumesaha sabas.  "Muidu võib auto kergesti sõidu pealt lumme kinni jääda," seletas lahke mees kassast.
Nordkapp ise on mandriga ühendatut tunnelite kaudu, varem sai sinna ainult paadiga ekskurseerima. Lisaks tuli kaljudest üles ronida, olla tubli, tugev ja vapper. See et praegu hõbehallide juustega 90aastased sinna oma suvilatega sõidavad ning portselantassidest kohvi rüüpavad, on muidugi jälle üks selliseid ajastumärke.
Aga jah. Tipus on ka vahva keskus, kus näidatakse filmi sellest, milline on koht erinevatel aastaaegadel ning saab süüa kohalikke hõrgutisi nagu kallis krevetisai ja paks vahvel moosi, koore ja juustuga. Me muidugi istusimegi ja kulutasime nii siis kui ka hiljem ning see on ka põhjus, miks jõudsime koju tunduvalt vähesema rahaga, kui algul planeeritud. Noh, siiski ei saa ju alati Nordkapil vahvleid süüa, seega pole sest suuremat häda.

 

Kuna seal käänulistel teedel sõit võtab aega, siis lahkusime kahjutundega ja võtsime suuna mööda rannikut Alta poole, mis on kuulus oma uhkete kaljujooniste poolest.
Ilm läks muudkui hullemaks ja kuna oli pühapäev, siis me ei saanud ka teha värskendavaid poepeatusi, need oli puha kinni. Ostsime aga jälle Statoilist burksi ja jõudsime tihedas sajus muuseumisse. Et kaljujoonised on väljas vihma käes, tuli Vennale üllatusena ja tunnistan, et poleks paha olnud toas olla. Saime ikka läbimärjaks UNESCO pärandiga tutvudes, kuid mul on hea meel, et seda nägime. Võtsime ka kamba peale ühe audiogiidi (nii jääb rohkem raha kohvikus istumiseks), surusime selle mu lapsele pähe ja ta siis tõlkis meile vurinal nii palju kui jõudis.

Pärast muuseumi olime sunnitud kuivemaid riideid otsima ja kärutasime edasi ööbimispaiga suunas, kust juba helistati murelikult, et kus me küll oleme?

Miks me ei võiks siin elada, küsis laps alailma.

4. öö, venelased ja suplus
See oli kõige ägedam putka, kus me ööbisime! Asus täpselt mägede jalamil, näha oli mäestikuoja ning fjord. Mina tahtsin sinna pikemaks jääda ja veel käia mingit juga vaatamas, aga Vend arvas, et ee... ei teea nüüd. Et peab ikka sõitma, sest nii on kuidagi parem ja sajab ka.

Meie kõrvalputkas olid venelased Moskvast, kes läksid väga rõõmsaks, kui kuulsid sõnu Eesti ja Tallinn - nemad olid just kuulanud audioraamatuna Sergei Dovaltovi "Kompromissi". Mina aga olin just autos lugenud Dovlatovi "Leivatöö. Võõramaa naine" ja vehkisin sellega.
Aga rääkisime enamasti inglise keeles, sest minu vene keel kannatab endiselt küll arusaamist, kuid mitte vastuvestlemist.

Järgmisel hommikul läksime kohalikku külapoodi, ostsime üht-teist tühja-tähja, vorstikesi, juustu, kartulikrõpse ja hops - arve oli 55 eurot. Me muidugi saanuks ka vähemaga, aga noh. Pealegi sõime neid asju veel koduski, sest kõik ei saanud järgmiste päevadega otsa ning Norra maitse on ju tore.
Poes oli muhe asi - väike lauake, ajaleht ja kohvitermos koos papptopsikutega. Kohalikud mehed, spinning kõrval, istusid seal, vaatasid uudiseid, jõid tõrvkanget kohvi, rääkisid veidi ja läksid minema. See oli vahva, mõtlesin, et kui kunagi saan midagi avada, siis teen ka jalamaid tasuta kohvinurga. Maksab see vähe, aga rõõmu on palju.
Siis tuli ujumispaus. Vesi oli väga külm. Aga mitte alati ei saa ju 70ndal laiuskraadil vees käia, nii-et kuigi kõik kestis vettemineku ja väljatulekuga kaks minutit, siis me ikkagi tegime seda, sest muidu ometigi ju ei saanud.

Ja tegelikult siis oligi kõik. Kahjutundega võtsime suuna Rootsi ja broneerisin käigult järgmise öömaja.

5. öö ja... pood
Sellest ööbimisest pole midagi rääkida. Kõik oli vinks-vonks, ainult vetsu oli pikk maa kõndida. Seal majakestega kämpades on vetsud ja dušširuumid eemal majakestes ja ühised. Umbes selleks ajaks oli bensukakohvist isu täis. Vend oli öelnud enne reisi, et kuule, võtame termose kaasa, aga ma puiklesin.

Ma nimelt mäletan, kuidas nii kaksteist või rohkem aastat tagasi üks tuntud ajakirjanik hädaldas, et tema kodubensukas on kohv imeliku maitsega ja enne oli parem ja nüüd on ta hommikud rikutud. Sellest tehti täitsa uudis ja kodubensukas uuris asja ja vahetas filtrit ja siis sai ajakirjanik jälle igal hommikul hea maitsega kohvi. Mina tookord imestasin, et kui palju peab inimene palka saama, et jaksab igal hommikul osta bensukast kallist kohvi? Sest see on ometi nii kulukas.

Ja mu sõbrants meenutas, kuidas nad käisid sugulase pulmas Norras ka mingi kümmekond aastat tagasi, selleks oli tellitud buss, millega ühiselt mindi. Bussis oli üks soomlane, kes käis kõigile närvidele, sest ta nõudis muudkui Statoilides peatusi, et osta burksi ja kohvi, milleks teistel raha polnud ja siis nad olid vihased, sest varsti tahtis ta jälle peatust, et WCsse saada. Sõbranna meenutas, et korra ostis ema talle ja õele kohvi ja see oli suur asi, sest neil endal selleks raha polnud ning seda väljategemist meenutavad nad ikka veel. Nii-et nüüd, kus me saame endale bensukast kohvi osta, ei tahtnud ma termosest midagi kuulda. See oli viga, sest tihtilugu saime ainult kohvilaadset toodet, mis meile ei meeldinud. Mingi hotpoti olin ikka kotti visanud, siis see läks kohvi tegemiseks väga asja ette lõpuks. Võtke teie ikka termos kaasa, hea maitsega jook on pikal sõidul oluline.

Sel päeval pidime jõudma Grisslehamni, et sealt järgmisel hommikul sõita edasi Ahvenamaale Eckerösse. Laevapiletid ostsime ära eelmisel õhtul, polnud probleemi. Aga Booking mulle sealkandis head ööbimist ei leidnud ja nii pidin natuke surfama Rootsi lehekülgedel, mis olid rootsi keeles, mida ma ei valda. Aga leidsime siiski päris vahva koha kohe sadama lähedal ja suhtlesime meilitsi.

Kui aus olla, siis hakkasid lapsed selleks ajaks pikkadest sõiduotstest juba tüdinema. Jalad ja seljad olid istumisest kanged endalgi. Nii-et me tegime midagi, mida kõik kõrgelt hindasid - poepeatuse!
Leidsime möödasõidul korraliku kauplustelinnaku ning käisime neist olulisemad läbi, ostes mõndagi. Mina näiteks isetäituva matkapadja, laps päikeseprillid, Vend ja tema laps tulid ka kõva koormaga. Lõpuks käisime veel Burger Kingis, mida Eestis pole ja mida minu poeg väga kõrgelt hindab.
Sinna läks nii palju aega, et oli selge - järjekordselt jõuame ööbimiskohta hirmus hilja. Saatsin kirja ja siis sealne omanik ütles, et jätab meile võtme kuhugi välja katusele ja majake on keerata, pöörata, hoida otse mere poole ja kohal te oletegi.
Selle leidmisega läks pimedas aega, sest otsisime algul valest kohast. Aitasid internet, kust selgitasime pildiotsingut kasutades välja, milline peab tegelikult retseptsiooniputka olema ja oma onni leidsime kaardil satelliidivaate abil, sest neist väikestest teedest, mis olid matkabusse täis pargitud, ei saanud miskit aru. Meri ka pimedas ei paistnud.

6. öö ja Ahvenamaa
Kui me oma majakese lõpuks leidsime, meeldis see meile väga. Kangesti kahju oli, et ei saa sinna pikemalt jääda. Meri oli akna all ja rannas juba need toredad siledad kaljud.

Vaade putka rõdult.

Seest.

Õnneks tegi lahke omanik meile väikse allahindluse (15 eurot) hilise kohalejõudmise arvelt ja andis lisaks ühe voutšeri, mis tõestab, et oleme seal ööbinud ja siis saavad reisijad laevasõidu tasuta. Meil oli see sõit juba makstud, aga saime sadamakassast 16eurose paberi, mille eest sai laevapoes asju osta. Päris tore.
Me muidugi ei mõelnud üldse, et Soomes on teine aeg. Ja et kui Rootsist väljub laev kl.10 ja Soomes on kohal kl.13, siis ei kesta reis mitte kolm, vaid kaks tundi.

Öösel pidime minema Stockholm-Tallinn laevale, mis peatub kl.01 Mariehamnis ja aega oli meil 12 tundi. Õnneks oli meid hoiatatud, et kõik asjad pannakse kl.17 kinni ja tuiskasime siis kohe aega viitmata Pommeri purjelaeva vaatama. See on tore vana puulaev, mis on autentselt säilinud ja kus on palju vaadata.

Laeval.

Peale seda jõudsime veel Kasteholmi lossi ja väikesesse vabaõhumuuseumisse ja Geta mäele. Selle koha päästis meie jaoks mäel avatud kohvik, kus saime kuulsat Ahvenamaa riisikooki ploomimoosi ja kardemoni ja vahukoorega, mis tõstis kenasti kõigil tuju.

Geta mägi.

Vabaõhu muuseumis. Hobusele ronimine omal vastutusel.

Koht on ise imetore, see lage ja sile kaljupind on hästi sõbralik, muudkui viska külili päiksesoojale kivile ja tunne elust rõõmu. See läks ka mu lapse siia-tuleme-tagasi-ja-jääme-kauemaks listi nagu naksti. Ühest küljest oleks veel tahtnud ööks sinna jääda, teisalt ... kodu ka ootas.


Noh ja siis läksime veel ühte poodi ka, aga see pandi varsti kinni nagu nad sealkandis kipuvad õhtuti varakult tegema. Aega meil oli, aga energiat nappis. Lösutasime autos poeparklas ega tahtnud eriti midagi ette võtta. Ühel hetkel kolisime auto ümber sadamasse ja passisime seal, õnneks oli üks vaba wifi ja siis vaatasime arvutist ERRi arhiivist "Hapu vein ja sinihape" lavastust, kuni laev podinal sadamasse tuli.
Seal me tegelikult kukkusime oma vooditesse ja magasime reisi seitsmenda öö, kes kui hästi just, hommikuni välja. Ja oligi kõik.

Täiesti selge, et me tahame Norrasse veel tagasi minna. See meeldis meile nii väga. On ju veel Lofoodid ja... oi, see Norra on tore!
Enne minekut üks mu kolleeg hoiatas, et see on hirmus reis, sõitmist on palju, aga õhtuti pole kuhugi minna ja igav on. Mul oli isegi lauamäng kaasas, et igavusega võidelda, selle harutasime puht kohusetundest kilest lahti laeval teel Eckerösse, sest enne polnud aega. Kaarte mängisime ka autos ühe korra. Ei olnud igav, päriselt ka, ei olnud!
Ma ise tagantjärgi ütlen, et ühe päeva oleks võinud kuskil kohal olla, et tempot maha võtta ja lihaseid puhata. Isegi kui oleks tulnud saju tõttu kogu päev voodis pikutada, see oleks ka sobinud, sest natuke peab inimene lösutama ka. 4300km on siiski päris raju sõitmine, aga vähemaga hästi ei saa ja pole vajagi. Nii-et loodetavasti teeme seda kõike edaspidi veel.