Traumapunktis üleüldse

Ma ei tea maailmastatistikat, aga minuga ei ole enne juhtunud, et saan söögitegemise ajal puuga pähe.
Seekord siis juhtus.

Maamajas kogunes Nanngy Oggi austajatest kokandusring, et valmistada maasikajudinat, päkapikuleiba, rotte pulga otsas jms.
Paigutasime laua kaunilt puuriida ette ja ladusime seda kõrgemaks, et oleks kenam pildistada. Ja kui me seal fotograafiga plaani pidasime, siis hakkas see sein alla vajuma.

Kuna laual oli mitmesugust väga eripärast keraamikat, siis ma ei hüpanud mitte alt ära, vaid käed laiali langevate puude poole, lootes hävingut kuidagi peatada. Noh, laud igatahes purunes, aga osa keraamikat jäi terveks (graatsiline klaasist konn kahjuks mitte).
Mina sain pähe augu ja ülejäänud kokandusklubi utsitusel ning kolleegi toel jõudsin kiirabi vahendusel traumapunkti. See oli väga tülikas, sest kaotasin tund aega ja ei saanud juures olla, kui maasikajudinaid pokaalist õngitseti. Väga paha.
Kuna see väikelinna haigla on veidi omamoodi, siis pandi mind sidumistuppa lambi alla lamama ja mindi minema. Lamasin seal päris pikalt ja tundsin, kuidas minust kerkib grillitud sõravõileiva lõhna. Parasjagu siis kui end püsti upitasin, siiski tuldi, tõmmati haav kinni, tehti teetanusesüst ning saadeti lahkelt minema. Nüüd on mul larakas plaaster keset laupa, mis on päris tobe. Aga ehk võin ma õigustatult teha juhmi nägu a la nagu oleks puuga pähe saanud?

"Ma arvan, et vanasti juhtus seda inimestega kogu aeg, milleks muidu selline väljend," ei pidanud teine kolleeg seda millekski eriliseks.
"Oh, mina sain peahaava, kui läksin ühe jaanipeo ajal nurga taha pissile ja sain ahjuroobiga vastu pead," avaldas kolmas, kuid ei seletanud pikemalt.
Igatahes on see kõik minu meelest väga stiilipuhas.
Reisiraamatute kullafondi kuuluvas teoses "Nõiad võõrsil" on kirjeldatud ka juhtumit, kus Nanny Oggile kukub pähe terve talumaja, kuid tänu oma toekale kübarale pääseb ta vaid vähekese uimasusega. Puuriit on selle kõrval tühiasi.
Kettamaailma kokakunsti austajatega veedetud päev tasub sihukesed pisiviperused ometi ära.

Temaatiline lõik ka:
"Mõned inimesed," sõnas Magrat maailmale üleüldiselt, "vajaksid natukene rohkem südant."
"Mõned inimesed," sõnas Vanaema Weatherwax tormise taeva poole pöördudes, "vajaksid palju rohkem ajusid."
Siis haaras ta kübarast kinni, et tuul seda minema ei viiks.
Mina, mõtles Nanny Ogg innukalt, vajaksin ühte napsi.
Kolme minuti pärast kukkus talle talumaja pähe.

/.../
Magrat ja Vanaema haarasid Nanny kübara servadest kinni ja pooleldi tõstsid, pooleldi kruvisid selle tal peast ära. Nanny pilgutas silmi.
"Pajuvitstest tugisõrestik," selgitas ta, samal ajal kui teravatipuline kübar taassündiva vihmavarjuna kriiksudes endise kuju võttis. Nanny kõikus veidi jalgadel.  "See pajuvitstest sõrestikuga kübar peab kas või vasarahoobile vastu. Tänu sõrestikule. Jaotab löögi jõu ühtlaselt. Ma pean härra Vernissage'ile kirjutama."

Ja lõik Nanny postkaardist kodustele:
"Ja ärge tulege mulle rääkima talumajadest ja nüüd tulebki meelde, saadke keegi Slice'i härra Vernessage'i juurde ja andke edasi pr. Oggi komplumendid ja mis hea kübbara ta tegi ta võib öelda "Heaks Kiitnud Nanny Ogg", see peab kinni 100% kõik teada olevad talumajad ja pealegi, kui sa kirrjutad inimestele ja räägid, kui hääd kraami nad teevad siis saad teinekord midagi tasuta kraami võibolla paistab mulle siit uus kübbar nii et hoolitsege selle eest."

Vaat nii.