Huvitav aeg

Üldiselt ma olen alati pidanud talutubasid kabinettidest enda jaoks paremaks kohaks.



Nüüd on aga tekkinud olukord, kus seoses presidendivalimistega on need kaks kuidagi ühildunud. Ilmselt mitte kunagi enam ei kirjuta tähtsad inimesed mulle lahkeid kirju, mille allkirjastavad oma eesnimega ja lisavad mobiilinumbri, et nad kohe kätte saaksin. Asi pole muidugi minu isikus, meie lehe näol esindan 130 000 lugejat ja olen seetõttu vahelüli, kelle tähtsus minetub kohe, kui uus riigipea on valitud.
Aga peab ütlema, et see on mulle olnud siiani väga huvitav kogemus. Mul on sel aastal olnud küllalt intervjuusid, mida ülelugemisel inimene kõvasti muuta tahab, öeldes midagi taolist, et ta ei arvanud, et kõik kirja pannakse. Lugupeetud kandidaadid teavad väga hästi, et kõik pannakse armutult kirja. Nad on valmis, et kirja pannakse ka see, et püksid olid lõhki (ühel juhul olidki) või see, et juba hommikul vara tervitab inimene ajakirjanikke väravas sinimustvalges riietuses, silmalaud kuldseks värvitud (et silmad säraks, vana trikk). Nad teavad, mida nad teevad, keegi ei ütle midagi juhuslikku ja kõik on tagajärgedeks valmis.
Ajakirjanikud on teatavasti inimestega suheldes lahked ja toredad, sellised, et räägi kasvõi kohe kõik südamelt ära ja paljud seda teevadki, aga nüüd on koos kaks sellist inimest - sest ka riigipeaks tahavad saada usaldusväärsed (siiras silmavaade, kindel käepigistus), lahked, empaatilised ja targad inimesed, kellele võib kohe kõik ära rääkida.

Ses mõttes on huvitav kuulata näiteks praamil pealt, kuidas inimesed neidsamu kandidaate lahkavad ja teevad seda mingist täiesti isiklikust vaatenurgast (nagu laste arv vms). Mina võin oma praeguste kohtumiste pealt öelda, et need, kellega olen jõudnud koos aega veeta, on kõik tippklassi poliitikud. Mõtlevad kiiresti, teavad palju ja suudavad suhelda parketil ja põõsa all. Oma keskmisest valijast paraku intellektuaalselt ka mäekõrguselt üle. Noh, igatahes on huvitav aeg.