Naiste olukorrast

Oma talutöid täis nooruses tegin ma küll üht ja teist, kuid kirvest otseselt käes ei hoidnud rohkem, kui hädapärast vaja. Sel suvel olen saanud enam-vähem kõik tasa teha, mis viis mu omakorda mõningate mõtisklusteni.

Mul pole otseselt midagi puude lõhkumise vastu, kuid siiani ma enda teada ei saanud seda suuremas mahus teha; arst keelas ja üldse, viimati, kui mõningad aastad tagasi proovisin, andis selg ülalt-alla täiega tuld. Näib siiski, et olen sellest paranenud, sest panin tähele, et mõningase keskendumise ja põrnitsemise abil (sest vastavaid muskleid mul pole, vaatasin peeglist) võin tulla toime ka ebameeldivalt jändrike ja jõmakate ahjupuudega. Mitte kõigiga, kuid enamikuga neist.

Vend muidugi väidab, et puude lõhkumine on imetore ajaviide, vaat et sama tore, kui tsiklisõit (ta paraneb üsna hästi, sõrmed liiguvad, arst oli meeldivalt üllatunud). Et võtad, aga puu ja kirve ja... Päh.

Et kontoritöö ei ole olnud selliseks pingutuseks suurem asi ettevalmistus, siis eile kirvega vehkides hakkasin juurdlema nende tuttavate jutu üle, kes on välja toonud mõningaid plusse olukorrale, kus majas on mees ning jaganud mulle mitmeid isiklikku laadi soovitusi. Olen viidanud sellele, et olen korra juba abielus olnud ning enam-vähem kursis, kuid säärased inimesed lasevad end harva mõistlikust jutust eksitada ning tõesti – puude osas võib neil ehk õiguski olla?

Just sel suvel meenutas mu suurepärane Saaremaa vanaema, kuidas tema vanaema omal ajal keelitas teda mitte abielluma. Vanaema vanaema ei oleks saanud üksi tallu jääda, ta poleks seal hakkama saanud ja oleks pidanud minema poja peresse, kuid ei saanud selle naisega läbi ja kartis, et elu poleks väga hea seal tõredate inimeste toanurgas. Nojah, nii ta siis ütles minu vanaemale, et kahekesi nad saaksid ju väga hästi hakkama ja kasvataksid ka lapse ühiselt üles, mis raskust seal saakski olla?

Vanaema aga kahtles. Täpsemalt ütles ta: „Aga siis on ikka need tööd, talvel hakka vaatama, kus sae otsa paarilise leiad ning et... kahekesi elades pole vähemalt seda muret... et pead minema kedagi küla pealt abiks kauplema...“

Praktiline! Ja selge. Töö tuleb ju ära teha, muidu jääd talvel külma ja nälga.

Õnneks on tehnoloogia areng jõudsalt naistele ka selles vallas abikätt andmas – on ju olemas kreissaed ja puulõhkumismasinad, millega ka õrnad naisterahvad kergesti saavad need tööd ära teha, mis omal ajal neidusid tanu alla kihutasid.

Ja nagu märkas teraselt üks mu sõpru – see mees oleks siis ju koguaeg kohal...

Seda on miinusena märkinud ka mu elunäinud naisskolleegid, eriti üks, kel on olnud juhust kaks meest matta.

Ka ei tea ju neid mehi, algul ehk isegi lõhub puid, kuid siis tüdineb. Ja tõesti, mida ta vahepeal teeks?

Mõtlen sellest edasi siis, kui on soetatud vajalikud masinad ning juurdlemiseks tänu neile rohkem aega jääb.

Ah, praegu tuli just meelde, et eelmisel talvel käisin külas 98. aastasel memmel (elab koos tütrega, mehed ammu surnud mõlemal), kes oli samal sügisel kõik talvepuud puhtalt igavusest ise ära lõhkunud. Äkki aastatega tulebki jõudu aina juurde, kui küllalt oodata jaksad?