Neljapäev, 12. mai 2016

Vaatamas

Käisin kahel raamatuesitlusel järjestikustel päevadel.
Esimene oli ühe tähtsa ja tuntud inimese oma. Läksin veidi varem, et jõuaks teisi raamatuid ka vaadata. Inimene oli aga juba koos kaasautoriga kohal ja rõõmustas hirmsat moodi, kui mind nägi: "Oh, no üks inimene vähemalt on olemas!" Palus mu enda kõrvale istuma ja vestles innukalt. Tasapisi aga tuli veel tähtsaid ja tuntuid, kuni toolid olid täis ja raamatuostjaid pikk saba ja siis läks ta tuju veel paremaks.
Täna läksin järgmisele esitlusele. Jõukas ärimehest autor tuli parklas pika sammuga vastu, selline saagu-mis-saab nägu ees, et pidasin auto kinni ja hüüdsin tere ja et sinu pärast ma tulin! "Ma armastan sind," rõõmustas tema hirmsat moodi. "Sest et sa tulid minu pärast!" Ta edasi läks juba päris kepslevalt, ilmselt mõtles ka, et noh, igatahes üks inimene on olemas!
Tegelt tuli päris palju neid veel juurde.
Mõlemad autorid palusid edaspidi tulla endaga veini jooma, kuigi see võis olla ka esimene eufooria.
Ma mõtlesin siiski, et raamatuesitlus on üks mõtlemist vajav asi - esimene neist oli liiga lühike ja keskendus tegijateringile ja kõik nad siis kiitsid üksteist. Teine läks ehk pikale ja võib-olla mõne isiklikumat laadi küsimuse küsimise võiks enne omavahel kokku leppida ka.
Lisaks ma mõtlesin, et kui mina peaksin kunagi mõne raamatu kirjutama, siis ma ei tea, kas ma üldse tahaks seda esitleda ja kui, siis ma lepiks enne sõpradega kokku, et vähemalt nemad tulevad kohale ja sõidaks nendega hoopistükkis näiteks Koeru raamatukokku kõike seda tegema. Sinna tuleb kohalik leht ju ikka kohale, nii oleks väike kajastus ka naksti olemas.
Aga ma loengi nüüd oma uhiuusi raamatuid.


Kommentaare ei ole: