Mul on veel hetk aega, sest bussiga läks aega ja saan istuda külalistemaja jahedas vastuvõturuumis, enne kui pean minema välja sauna (niiske ja 30 kraadi palavust).
Eile olin tagasihoitud naerust lõhkemas. Tulime lennujaamast väikese peetud ja päevinäinud väikebussiga, kui hakkas sadama hirmsa hooga sooja troopilist vihma.
Kõik aknad läksid hoobilt uduseks. Jõudsime kuidagi kohale ja bussijuht arvas, et mis te sinna vihma kätte lähete, ootame, ehk läheb üle. Ghanas on vihm ka piisav põhjus mitte tööle minna.
Noh istusime siis seal uduses bussis. Vihmakest lahistas, minu ees hõõrus välisminni ametnik pead, mille ta ühes augus hüpedes oli bussilakke ära löönud, kõrval nohistas riigikogulane ja püüdis läbi uduste akende midagi näha. See oli naljakas, päriselt. Kui välja läksime, siis saimegi hoobilt märjaks, esimesest sammust. Pole ime, et siin nii niiske on.
Öösel oli mul veidi raske magada, sest tundus, et rott närib seina. See võis olla ka mõni hiiglaslik mardikas muidugi. Igatahes keegi seal oli ja midagi ta näris.
Lisaks lendasid üle maja mürinal lennukid, sest lennujaam on lähedal, aga muud huvitavat ei juhtunud. Väiksminni ametnik leidis, et voodialune on surnud prussakaid täis ja järeldas, et tõrje on korralikult tehtud.
Nüüd läheme tähtsa saadiku juurde ja siis sõidame levialast välja. Vähemalt nii on mind hoiatatud.
Tänane esimene peatus pärast Accrat on Kumasi (1,7 miljonit elanikku ja Ghana kõige kuulsam turg) ja siis edasi otse põhja, kus on Bolgatanga linn ja Kongo küla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar