Teisipäev, 19. aprill 2016

Üks reis

Ilmselt ühegi mu reisi kohta pole nii palju küsitud, kui seekord Ghana kohta. Mõned on tahtnud isegi kokku saada, et sellest pikemalt rääkida. See viib mu suurde hämmingusse ja mõningasse ebalusse, sest ma pigem hoidun oma elust rääkimast, sest kardan inimesi tüüdata või sundseisu panna - noh, et peavad kuulama, sest see on viisakas.
Aga olgu.
Esiteks - ma pidin kaardilt vaatama, kus Ghana asub ja ma ei teadnud, mis on pealinn (Accra).
Kui ma lugesin, et see on endine Kullarannik, siis midagi koitis ja samuti meenus, et see kant oli üks orjarannikutest.
Mulle väga meeldis plaan sõita väikebussiga alt pealinanst üles põhja Burkina Faso (ka üks riik) piirini. Ma päriselt ei teadvustanud, et see on riigi kõige-kõige vaesem ala, kus inimestel ongi nälg varuks ja kulude piir päevas üks euro. Või vähem.


Accra on lennujaam, kus saabujaid esimesena võtab vastu medpunkt. Sa pead seisma täpile, kus masin mõõdab hetkega kehatemperatuuri ja siis esitama vaktsineerimispassi. Vajadusel tehakse süst kohapeal, ilma kollapalaviku vaktsiinita riiki ei saa ja punkt.
Ka lennujaama kontroll oli hoolas, maale sisenemise kaardil pidi olema ööbimiskoht ja ka selle telefoninumber, isegi, kui see on suvaline hotell.

Lõunamaal maandudes on alati hämmastav, kui astud lennukist välja otse niiskesse sauna. Ka õhtul oli temperatuur +30. Õhk niiskust täis ja pilved kogunesid.

"Sadama hakkab või," imestasid kaaslased. Mina ka imestasin, et nad seda ei tea. Kas keegi polnud siis vaadanud, et kogu nädala on Accras olnud ägedad äikesevihmad?
"Ongi hea, lööb tolmu kinni," arvas üks. Ma ei öelnud midagi, aga ma olin lugenud troopiliste sadude kohta. See lööb kõik kinni.

Teel väikesesse hotelli tuligi selline lahmaks vett alla, et me ei saanud parklas välja. Istusime nagu rebased urus, auto läks seest aina udusemaks, juht paistis tukkuvat ja meie ise kattusime kerge kondensniiskuse kihiga.

Kui välja läksime, saime ikkagi paugupealt märjaks. Vett kallas mürinal.

Pidin jagama ühe reisikaaslasega tuba, kuid kuna meile oli eraldatud kahepeale kitsas voodi, siis palus ja meelitas ta administraatorit nii kaua, kuni sai endale eraldi toa. Olin päris rõõmus. Niiskes ja palavas on väga hea asjad seljast minema loopida ja toas omaette olla. Aga see selleks.

Teekond Kumasi algas lõuna paiku. Tänavatel tõttasid edasi-tagasi kaubitsejad, peas kausid veekottidega (närid nurga ära ja jood tühjaks), müüdi pähkleid ja snäkke, ka sokke ja rätte. Kuni foori all või ummikus seisad, saadki siva osta, mida tahad.

Riie kleidi jaoks.
Ma ei ole kunagi kohalike toitude pärast eriti muretsenud ja seni pole see mulle häda toonud. Olen söönud ja neist rõõmu tundnud. Ja ma ütlen ühte asja - enamasti tekib lõunas nagunii väiksem kõhuhäire. Organism kohaneb palavusega, teine režiim, uus toit, uued pisikud. Midagi hirmsat selles pole, kuni saab ringi liikuda ja elu käib. Võimalusel on alati targem abi küsida kohalikust rohupoest, neil on suht tõhusad vahendid, sest NB! ka kohalikel endil on samad kõhuhädad.

Mul kahjuks õnnestus Kumasi turul teha vaid pooletunnine tiir ja turu keskmesse ma ei jõudnud, kui see üldse olemas on. Aafrika ise on nagunii hiiglaslik turg. Ent ma ostsin sealt toreda oranži riidetüki, et lasta endale hiljem kleit õmmelda. Hiljem mõtlesin, et oleks võinud veel kähku mõne kanga haarata, kuid arvasin, te jõuan seda teha edaspidi. Ei jõudnud kahjuks.

Ühe kohaliku noormehe abil sain tööle lennujaamast soetatud SIMi ja netti. See oli hõre ja kõikuv, kuid ma sain asjadel silma peal hoida küll ja samuti navigatsiooni kasutada, kuigi mul olid ka olemas offline mobiilirakendused Ghana kohta, kust ma vähemalt nägin, kus me asume ja mis seal ümbruses on. Muidu üsna mõistlik Triposo rakendus ajas seal küll aadressid segi ja asetas neid kuhugi lähikonda, kuid vähemalt üldine suund oli õige.

Igapäevane kakao
Need valged on kakaooad.
Kakaokasvandus oli huvitav. Seda asusid kunagi kultiveerima koloniseerijad, kui orjaturg ära kukkus ja sel läheb siiani üsna kenasti. Kakao kasvatamine on igavene käsitöö, kus valmis viljad korjatakse ükshaaval ära ja siis võetakse seemned või noh oad kuivatamiseks välja.
Rikkaks ei paistnud farmer saanud olevat, sest kasvanduse äärses kehva välimusega majakes ees oli tema üsna närutav perekond. Naine valmistus just lõunat tegema. Süütas kolme kivi vahel lõkke ja pani paja peale. Nad keedavad seal kõiksugu körte hirsist ja jahubanaanidest ja jamsist. Need on odavad, toit kisub üksluiseks, aga aitab elus püsida.

Edasi põhja
Iga saja kilomeetriga läks pilt vaesemaks. Üha enam traditsioonilisi savimaju, karjas lapsi seal kõõlumas, ka kaubitsejaid. Ghana on enamasti kristlik, aga seal on ka moslemeid ja kõik saavad kenasti läbi. Moslemid palvetasid enamasti alati väljas. Nende puhastuskomme tõi meile palju kasu. Nad peavad end pesema ja siis olid iga palvekoha kõrval lihtsad tasulised vetsud, milleta tulnuks meil ilmselt põllule suunduda. Veidi imelik oli astuda käimlast välja otse palvetajate rivi ette, aga ma ei teinud sellest numbrit ja nemad ka mitte. Ju siis süsteem toimib. "Palveta," ütles üks kena pikk moslemipoiss mulle. "Ma ei ole moslem," vastasin mina. "Mis siis," ütles tema lahkelt. "Palveta ikka!" - See oli kõige mõistlikum religioosne vestlust, mis mul elus on moslemitega olnud.

Temperatuur oli väljas üle +40. See on eestlasele karmivõitu ja paneb aru saama, miks aafriklastest on pilt nagu inimestest, kes ainult lamavad ja ootavad, et banaan suhu kukuks. Sest sa pead olema loll, kui selles palavas rabeled ja teiseks on väga suur võimalus, et see banaan ka kukub suhu või pole keeruline seda kätte saada.

Seal Põhja-Ghana külas, kuhu me jõudsime on olnud hulk eestlastest vabatahtlikke. Minu meelest on nad väga vapralt hakkama saanud ja kui mulle ruumi antaks, siis ma kirjutaks kõigist pikad portreelood.

Haigused ja muu
Nad on seal vaesed ja põevad malaariat ja koolerat ja saavad hammustada nii skorpionitelt kui madudelt. Mul oli huvitav käia seal savimajades külas ja kohalikega otse põllul suhelda. Ma ei teagi, see aitab kuidagi paremini sisse elada ja neid mõista, kui saab seda teha. Mulle praegu tuleb pähe, et on hulk asju, mida ma nägin ja kogesin ja millest ma pole üldse kellelegi rääkinud. Kuidagi ei ole nagu põhjust ja ka milleks? Need on asjad, mis tekitavad minus endas teatud fooni, millelt kirjutada või midagi arvata.
Gruppidega käimine on alati natuke miinuses ja natuke plussis. Sellisel puhul ma pean saama kasvõi kümme meetrit omapäi kuskil kõndida, muidu kiilub mul täiega kõik kinni ja hirmus pahurus tuleb nagu pilv. Nii-et ma olin mõnel korral väga õnnelik, kui sain omapäi uitama kuhugi küla vahele. Siis tekib alati mingi teine keemia - kõnnid, seisad, ootad, vaatad... Inimesed astuvad ligi, kõnetavad, uurivad. Äge. Lapsed tegid sprinte, et mind kähku puudutada, seal pole ju valgeid. Täielik eksootika kõndis minu priske kogu näol ringi.

Keeruline hetk
See oli siis, kui jõudsime ookeani äärde. Imeline rand. Lihtsalt unelm. Aga majutus oli väga lihtne ja tualetis tuli eemal käia. Olin kohale jõudes niiiiiii väsinud ja kui ma nägin järjekordset askeetlikku ööbimiskohta, siis oli see ehmatus. Hiljem ehmatasin oma ehmatuse peale. Et kas ma olen muutunud nii mugavaks? See poleks olnud mu enda valik sel hetkel tõesti.
Järgmisel päeval toibusin ja sain aru, et kõik on hästi ja WCs pole tegelikult kaugel käia ka ja see dušširuum, mille akendest kõik sisse näevad, pole ka katastroof.
Hommikul jalutasin rannal, kust kalurid oma raskeid puupaate merre lükkasid. Minu juurde tuli noormees. "Kes sa oled," küsis ta. Tõstsin üles kaelas rippuva hõbelaeva. "Ma olen viiking!" ütlesin ja põrnitsesin merd. "Mina olen meremees," ütles tema aupaklikult.
Läksin lahkemaks ja rääkisin natuke juttu. Ühel hetkel tuli randa tagasi üks suurem puupaat. Noormees ütles, et on tavaks, et kes saab, need lähevad ja aitavad paati välja tirida ja kui võimalik ja saaki jagub, antakse selle eest kala.
Kuna paati tõmmati lauluga hoogu andes, siis läksin ja haarasin ka nöörist, et aidata, see tundus vahva. Mulle tehti ruumi ja keegi ei öelnud midagi, aga ma ise mõtlesin, et ehkki mul jõudu on ja võin ennast pommina köie otsa riputada, et paar tagasi ei vajuks, siis äkki ei ole see päris viisakas või mida iganes? Väikse pausi ajal, kui paati palgijupil kohendati, naeratasin ja lehvitasin, et tore on, aga ma lähen nüüd ära. Mitu vanameest haaras mul käest ja tiris tagasi, ise ägedalt seletades, et paat pole ju veel väljas. Vaatasin nende kõhnu kehasid ja sain aru, et küllap siin kulub iga kätepaar ära. Noor meremees küsis mu nime ja pani end kohe Facebooki sõbraks.
"Ma lugesin Eesti kohta," kirjutas ta mulle hiljem. "Te olete loonud Skype ja te olete uskumatu riik, ise nii väikesed! Ma lugesin viikingite kohta ka. Sa oled tõesti sealt!"
Noh, see oli temast kena nii öelda.

Üldiselt
See oli huvitav reis. Mulle meeldiks mingis taolises riigis pikemaltki olla, enne kui ma muidugi täiesti ära mugandun ja minust mingi lihtsa elu inimene saab. Me mõtleme neist väga erinevalt, juba meie põhjamaisus teeb meid üksildaseks, aga on ka sarnasusi.
Näiteks soov algul distantsi hoida ja mitte kohe hakata naeratama ja ülevoolavalt vennastuma. Mulle meeldis tegelikult ka nende tava rääkida tähtsaid asju väga vaikselt - siis saavad kõik kohe aru, et see on midagi olulist ja kuulavad tähelepanelikult.
Kui keegi tahab tähelepanu äratada, näiteks kaubitsejat hüüda, siis ta ei karju, et hei, sina seal! Vaid teeb sisinal pssssst! Sihukese sisina peale pööravad kohe kõik pead, et mis tahetakse?
Ja siiani harjutan ma uuesti vasaku käe kasutamist, mis on seal väga ebaviisakas. Reegel on lihtne: vasakut kätt kasutad vetsus või põllul omi asju ajades, paremaga sööd. Vasakuga ei lehvita, ei näita midagi ja üleüldse - ei kasuta seda mõistlikuks asjaks. Püüdsin nii kõvasti seda meelde jätta ja järgida, et siiani tunnen ebamugavust, kui kellelegi vasaku käega viipan, et autš, segi läks. Siin ei saa õnneks sellest keegi midagi aru.
Mangopuu. Enamik süüakse toorelt ära, sest kõhud on tühjad.

Kullakaevur Sandy.

Mullavedajad.

Kiriku trummar.



Majaehitusel lööb pool küla kaasa.

Minu lemmikpilt lasteaiast.

Kool.

Vahetund.

Kool puu all.

Koolikottide asemel olid neil riisikotid ja koolivorm mitmendal ringil.

Krokodill.

Termiidipesa.

Kohalik toit, taignapall leemes, süüakse kätega.
Imeline rand. Liiv ja soe vesi. Armas. Eestlase unelm.

Kohaliku õmblejanna tehtud kleit. Mina andsin mõõdud ja ütlesin vaid ühes juhise: kleit olgu  pikk! Kuna moes on kehasse õmmeldud riided, siis nägin veidi vaeva, et seda selga ja hiljem seljast ära saada. töö on korralik ja selja taga hoolikalt pandud lukk. Väärt töö, riie ja õmblemine kokku 20 eurot.







Kommentaare ei ole: