See tuletas mulle meelde, kuidas läksin omal ajal Tartusse Tartu maratoni kontorisse, et end suusasõiduks kirja panna, kuid asi jäi katki, kui avastasin, et osalustasu on 25 krooni ja kui ma selle ära annan, siis jääb mulle järele vaid 2 krooni.
Hiljem üks mu jõukas ülemus naeris seda kuuldes nagu hüään ja ilmselt pidas mind tobedaks koiks. Aga no polnud siis isegi sellist raha (nagu filmiklassikas öeldakse - teate ise, mis noorus mul oli, sõda, lennukid....). Nüüd oleks raha, aga pole sellist vormi ega entusiasmi. Nii-et kui laps tahtis hirmkalli osalustasuga Haanja100-l osaleda, siis selle meenutuse tuules olin nõus maksma küll ja tundsin isegi kahetsust, kui korraldaja teatas, et vara veel.
Viimati Vormsi rattamaratonil vaatasin jälle lapse aega ja küsisin, et kas ta ei tahaks sõita lühemat distantsi (sel korral 25km 45km asemel), kus ta saaks ilmselt päris hea koha."Ma võiksin...," venitas ta. "...aga mis mõte sellel oleks?"
Et siis lühike distants on tema jaoks sama nagu osalemine tillusõidul, kus nagu ta märkis, oli seekord vaid võitjal pedaalide ja väntadega ratas, teised lükkasid end jalgadega edasi, emad hoogu andmas.
Kui inimene on sellise lati endale paika pannud ja tahab sõita meesteklassis, kus tema vanusele (15) pole isegi osaluskategooriat, siis olgu pealegi. Ärge arvake - muidugi ma toetan teda, kuid ei sunni.
Aga teisest asjast ka. Kui ma presidendikandidaadiga vestlesin, siis ma meelega ei puudutanud kallist käekotti. Ei suutnud. Milleks? Selle paarituhande euroga ei remondi talunik kaasaegsel traktoril ustki ära, hea kui lingi sinna saab. Niisuguse raha eest ei osta harrastajad endale ratastki, head amordid maksavad ainuüksi 1500 eurot. Kui ma vaatasin lapse rattaüritusel ringi, siis see ministri kotiraha on lapsemäng selle kõrval, mida armastavad vanemad on lastele ja endale sõitmiseks ostnud.
On lollus sellest numbrit teha. Ma ütlen - ostke endale kotte, käige nendega ja ärge laske kellelgi sõnagi öelda. Lõpuks - igaühel on võimalus teha riigieksamid, kandideerida ülikooli, õppida juurat, lõpetada cum laude, täiendada end välismaal, saada diplomaadiks ja ministriks ning osta käekott.
Tagantjärgi ma kahetsen, et ei küsinud intervjuus küsimust: kotist me juba teame, kas see on teil ainus kallis asi või on mõni veel?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar