Häid raamatuid

Mõtlesin, et panen siia mõned eelmisel aastal loetud raamatud, mis jätsid mulle nii hea mulje, et kavatsen need ka endale osta. Paar tükki olen juba ostnud ka. Pealkirjad on lingitavad.

- Jeruusalemm. Biograafia, Montefiore

Väga hea raamat Jeruusalemmast ja Iisraeli ajaloost, mis aitab mõista sealses piirkonnas igapäevaselt toimuvat. Kirjutatud ladusalt ja nutikalt. Ainuke asi, et raamat on kole paks ja raske on seda lamades lugeda.
Mul oli seal mitu ahaa-hetke, kus asjad läksid peas paika ja tekkis seos seni peas hulpinud faktide vahel. Muuhulgas imestasin ka vanaaegsete inimeste tihedat reisimist, aina sõideti sinna ja tänna, kuigi vahemaad olid nii 500km ja ka 2000km. Asuti aga teele, sõideti mõni kuu ja siis tuldi jälle tagasi. Lihtne asi.

- Hamish Macbethi jõulud, M.C. Beaton

Muhe krimka šoti mägikülast, kus kalvinistlikus vaimus põlatakse jõule ja kuuski ja kinke ja kuidas seal sellest hoolimata siiski pühad ära peetakse. Beatoni raamatud meeldivad mulle muidu ka väga, aga see oli eriti tore, sest ka mul on sõpru, kes pahandavad päkapikkude ja muu tilulilu peale.
Kalvinistid on neist igatahes äärmuslikkusega ette jõudnud. Hästi mõnus lugemine.

- Klaasloss, Jeanette Walls

Vapustav raamat Ameerika perest, kirja pandud neljast lapsest vanuselt teise poolt. Seal ma panin tähele, et vaesust ja viletsust ja vanemate hullumeelset boheemlust oli lastel kergem taluda nii kaua, kui rännati päikselises Kalifornias. Niiskes ja pimedas kaevanduslinnas tuli depressioon nagu laviin perele peale ja kõik käis veel rohkem alla.
Mul oli kohati õudne lugeda, kui segaseks vanemad oma asjadega läksid. Oli ka toradaid hetki. Näiteks siis, kui pere üüris vahepeal vana jaamahoonet ning veetis ühiseid õhtuid ootesaalis raamatuid lugedes.
Eriti mõtlesin ma seiga üle, kus lapsed leidsid solgiaugust briljandiga sõrmuse ja kui ema oli selle juveliiri juures ära hinnanud ning saanud teada, et see on ehtne ja kallis, siis ei müüdud seda toidu ostmiseks maha, vaid ema hakkas sõrmust kandma, kuna tema enesehinnang vajas rohkem tõstmist, kui lapsed süüa ja asju.
Kiirustamise ja ajapuuduse pärast end pidevalt süüdistava lapsevanemana on siiski hea teada, et ma pole veel kõige hullem variant.

- Kadestada pole midagi. Inimeste elu Põhja-Koreas, Barbara Demick

Põhja-Korea mind huvitab ja teeksin sinna meelsasti võimalusel reisi. Seepärast lugesin innukalt seda raamatut, kus räägitakse lihtsate inimeste elust hulludes oludes. Elan neile väga kaasa ja imestan, et see kurikord ikka veel püsib. Vahel vaatan ka YouTubest nende uudistesaateid, kuigi see tonaalsus on jube ja pateetika vohab diktoritel kõrvust välja.
See kuidas inimesed trikitavad ja lapsed õpivad varases eas selgeks, millal suure häälega nutma puhkeda, näitab, et meil on imetabane kohanemisvõime. Kaasahaarav ja huvitav. Lugege.

-Jäine teekond. Omal jõul Põhjapooluselt maismaale, Timo Palo

Tore raamat Timo Palo suusaretkest koos norrakast sõbraga Tervamägedele. Mina, kes ma olen kasvanud lugedes õhinal Nanseni elulugu ja seda, kuidas Fram jääs ulpis, nautisin seda väga. Raamat on suur ja raske, aga seal on väga ilusad pildid jääkarudest, kes üritavad meeste varustust ära süüa.
Selgus ka, et Nansen leiutas omal ajal nii tõhusa priimuse, et polaaroludes pole seda siiani suudetud üle lüüa. Samuti ei teadnud ma, et jäälaamad liiguvad väga kiiresti ja hoogsalt ning võivad inimesi, kes enda meelest lähevad edasi, hoopis tagasi kanda. Heal juhul on nad paigal, havemal kanduvad kilomeetreid tagasi.
Vaadake vähemalt poes pilte.