Lutsu jutustuse jälgedes

Esmalt hõõrus koer endal rakmetega käpa ära. Selgus, et mida enam ta seda lakub, seda hullemaks läheb.
"Miks te kaelarihma ei pannud," tundis vend huvi.
Nüüd käib kaelarihmaga.
"Ta ei tohi seda kohta lakkuda, pange talle mingi särk selga," soovitas tuttav koeraasjatundja.
Panimegi. Koer käis õhtu ja öö läbi suure punase särgiga. Laps leidis, et ta on sellega üsna Venna moodi.
Sellest õnneks piisas ka. Käpp hakkas kohe paranema ja lakkumine lõpetati ära.
Kütsin rõõmsalt sauna. Sain just ahju puid tublisti täis, kui kerisest korstnasse viiv metalltoru ära kukkus. Põmm. Leek kerisest välja, suitsu kõik kohad täis, tulikuum toru risti üle lava.
Harulise puuhaluga toetades ja mingi labakuga suunates sain toru lõpuks kuidagi tagasi. Silmad suitsust kibedad ja hämming suur - Venna tehtud ajutised asjad peavad ka kõik tuuled, tormid ja ajavaod vastu. Väga imelik.
Olin üsna pahane, et koeraga jalutama läinud laps ja külla saabuv Merepiilu astusid uksest sisse just siis, kui ma toru tagasi olin smugeldanud. Ei võinud siis veidi varem tulla!
"Andke labidas, ma lükkan lume trepilt ära, see läheb kõik jäässe," kamandas Merepiilu. Kahjuks sadas pärast veel lund. Kui hommikul trepile astusin, siis lasin sealt alla nagu parimast liutorust. Võiksin sinikat näidata, kui see poleks nii ebamugavas kohas.
Siis ummistus köögikraan. Võtsin toru tusameelselt alt lahti vaid selleks, et tõdeda: kõik on korras.
"See ummistubki kuskilt mujalt, altpoolt ja ma pole põhjust veel leidnud," teatas Vend Slovakkia suusamäelt.
Ütlesin lapsele, et okei, kasutame siis nõudepesumasinat ja kraanist vett ei lase. See on nunnu, sest Vennal on majas umbes kolm taldrikut ja kaks kahvlit ja neli lusikat ja viis potti.
Ma ei pane seda kõike siiski pahaks, sest tal on kena kogum veine, millest suurt osa ta enam kunagi ei näe. Inimene peab ju traumasid ravima ja kuidagi tulema toime sellega, et öösiti magab voodi ees koer, kes krabistab, krõbistab, puhib, käib vahepeal tsekkimas, kas kõik on korras ja siis räntsatab äärmiselt kärarikkalt jälle pikali.
Ilmselt on see maja üldine stiil. Ühel õhtul käis korraga kõva kolin - köögikapi kõik kolm suurt sahtlit olid siinidel hirmsa prahvatusega välja sõitnud. Mis nendega juhtus, seda me ei saanudki aru, panime aga kõik jälle kinni.
"Suurepärane maja," leidis laps. "Ma võiksingi siin elada."