Vaatasin Postimehe leheküljelt filmi Annika Tõnurist. Eriti rõõmus see pole, kuid ikkagi huvitav. Kuna inimene on juba ammugi surnud, siis oli kasutatud mitmesuguseid vanu filmilinte ja sealt mul veidi midagi koitis ning kui end guugeldades järele aitasin, siis jah, ma olen teda laval näinud küll.
Muidugi olin siis üsna lapsuke ja mäletan peamiselt kogumuljet "Cosi fan tutte" etendusest, terviklikku ja sädelevat. "Silvat" mäletan ka.
Tõnuri kaotas haigusest hoolimata lauldes hääle ja teatrist kõrvalejäämine põletas ta mauhti ka muidu läbi. Lisaks oli majanduslikult raske aeg ning vahepeal oli pere ainus sissetulek palk, mille teenis tema keskkooliõpilasest tütar õhtuti tööl käies. Tõnuri olevat ka pudeleid korjanud, et lisaraha saada. Oli see nii või ei, mine tea, igatahes vaesed nad olid ja hädas ka.
ETVst oli sarjas "Meie inimesed" saade noormehest, kes teenib raha YouTube videosid postitades. Ka tema räägib seal, et vahepeal oli tema emal nii vähe raha, et hea, kui kahe päeva peale sai paki kiirmakarone süüa ning seetõttu oli ta oma klassi kõige kõhnem laps. Kui arvutisalongi tööle sai ja esimene palk välja maksti, siis oli see peaaegu šokk - ja saabki osta šokolaadi! Palju ise tahad! Ja saab üleüldse toitu osta! Täitsa lõpp nagu!
Aga ... laulja kahel lapsel pidi ometi olema isa ja youtuberil samuti? Kes saanuks niigi palju aidata, et et ei peaks pudeleid korjama ja pakki kiirmakarone kahe päeva peale jagama?
See on väga häiriv. Ma olen ise ka rääkinud meestega, kelle naised on nad maksmata elatisraha pärast kohtutäituri kätte andnud ja enamasti nad ütlevad, et naine on nõid või midagi muud sellist ja temaga ei ole võimalik rääkida ja teiseks ei saa nad raha maksta, sest neil ei ole ju!
Ühest küljest küll - kui lahkuminek toimub nii, et mees kolib ühisest kodust välja ning peab otsast alustama, võib see olla keeruline. Ent ta ei pea ju valima kõige kulukamat korterit või mis? Ja naisel peab olema raha, et osta süüa ja riideid ja tasuda klassiekskursioonide eest? Kuidas tema saab ja mees ei saa? Mehed on öelnud ka, et hakkavad lapsi toetama siis, kui ise jalad alla saavad jms. See on jabur.
Üks ütles, et kui juba tema peab maksma, maksku siis kõik teised mehed ka oma lastele, sest muidu pole õiglane...
Ma mõtlen ikka, et kuidas siis nii, kas need mehed ise ei taha, et lastel oleks vajalik olemas ja kas nad ei taha nendega aega veeta? Et miks seda peab välja nõudma? Oma lapsega koos olla on ju tore.
Ja see hoolimine on veel tähtsam, kui raha.
Ent näib, et tänane maailm on selline, kus mõistlik kooselu muutub haruldaseks. Isegi kui inimesed abielluvad, ei jää see püsima ning kumbki hakkab jälle otsast peale. (Minu tööl kohatud peredest kõige erilisem oli kooselu, kus kasvasid naise lapsed, kellel oli erinev isa, mehe lapsed, nende ühine laps ja ja siis veel mehe eksnaise laps, kelle ema oli Soome tööle läinud ega saanud väikest poega sinna kaasa võtta.) Lõpuks on nii, et kui ka algus on ilus, siis on parem kohe kalkuleerida nii, et vajadusel saaksid kõigega ise hakkama.
Maailmas pole kunagi varem olnud nii palju inimesi, kui praegu ja mulle tundub ometi, et kunagi varem ei ole oldud oma elu ja otsustega nii üksi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar