Esmaspäev, 2. mai 2016

Poisid autos rääkisid

Vedasin kahel õhtul poega ja tema sõpra rattavõistlustelt koju.
Väga huvitav oli. Selgus, et poisid räägivad omavahel palju liikumisest ja ettheitvalt nendest, kes ei viitsi üldse liigutada ja söövad pidevalt burkse.
Eile kritiseeris sõber mu last, sest see oli kananagitsaid ostnud. "Mina toitun igatahes tervislikult," tänitas ta. "Ma olin ju pika päeva juba kohal olnud, seal ei olnud muud, sa tulid hiljem," kaitses laps ennast. Seejärel keskendusid mõlemad suurhalli toitlustuse kritiseerimisele, kus lihtsalt ei olnud midagi normaalset süüa!
Siis rääkisid nad hinnetest.
"Mis sul see töö tuleb?"
"Ma ei tea, kolm-neli."
"Mis, mul tuleb neli-viis ma arvan."
"No, ma ei tea, tundus lihtne, aga kunagi ei oska arvata ju."
Jne.
No ma saan aru. Tundlik iga. Tervislik toitumine on meil tõesti pidevalt jutuks, aga noh kasvuhüppeid tegevad noorukid ikka enda vastu ei saa. Meil on hetkel laps otsustanud mitte süüa ja leiba või saia, mis tähendab, et ta sööb ainult kooki.
Väga populaarsed on smuutid ja puuviljad, aga... ega päev ilma kommide või šokolaadita siiski looja ei saa minna. Midagi magusat peab selles olema. Õnnis iga. Ma mäletan, kuidas mu vend sõi kottide kaupa komme ja mahtus veel viiendas klassis esimese klassi pükstesse, need olid lihtsalt hirmus lühikesed. See pikkusse kasvamine on lihtsalt kohutavalt energiatvõttev. Hull on ka see, et samal ajal peab hea välja nägema ja mahtuma kitsasse särki.
Suurhalli tuledepargivihus vaatasin, et mõlema poisi juustes on näha geeliläiget. Nunnud sihukesed.

Kommentaare ei ole: