Õnneks selge mõtlemine taastus ja ma jäin kindlalt voodisse. Lugesin seal suure rahuloluga raamatut "Kaheksa väikest, kaks suurt, vanaema, veoauto ja Suitsutoru", mis räägib nunnust Norra väikelinnas elavast perest ja nende elust. Mulle hakkas see raamat lapsena väga meeldima ja kunagi, kui avastasin, et müügil on paks kogumik, kus kõik eraldi ilmunud jutud sees, ostsin selle kohe ära. Väga meeldiv, selline bullerbilik raamat, sobib väga hästi täiskasvanu unetusse öötundi.
Nüüd meie viimase aja põhiteemast ka, milleks on puud. Venna randmevigastuse tõttu oleme sunnitud pidevalt suurte jõududega rabama teha asju, mida tema pigem isikliku hobina võttis.
Aga asjad edenevad. Näete, ladusime sellise toa endale, mis on päris vahva. Laps parandas venna juhiste järgi ära ka puuriida all purunenud laua ja nüüd saab seal jälle pidulikult süüa suviseid maitsvaid grillasju.
Siin on usinad sõbrad, kes saavad tänavu puid kärutada, laduda ja lõhkuda oma keskmisest suvest tunduvalt rohkem. Olen neile väga tänulik!
Me kahjuks ei teinud pilti oma jaanilõkkest, aga see oli äärmiselt meeldiv. Kui olime ära otsustanud, et rahvalikule peole ei lähe, siis tegime kena lõkke, panime toolid sinna ette ritta ja hakkasime tuld innukalt silmitsema. Õhtu edenedes tarisime välja kõik söödava kraami, röstisime, soojendasime ja väga mõnus oli. Laps luges vahepeal ette kommentaare eestlase video alt, kes oli ameeriklaste talendisaates edasi saanud. Seal oli palju etteheiteid kohtunikele, kes nöökisid mehe inglise keelt ja kommentaatorid ruttasid teda kaitsma.
Mu lemmikkommentaari oli kirjutanud keegi eestlane, kes ütles, et mis te norite, mu ema on sama vana ja räägib inglise keelt veel kehvemini ning kõik selle, mida ta oskab, on ta õppinud Facebookist Farmville mängust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar