Teel

Kuna ma ei soovinud seltskonnaga ümber maja uidata, siis on mul hetk aega.
Olen jõudnud Istanbuli. Turkish Airlinesil on selline teenus, et kui nendega lendad ja nad ei saa sulle 12 tunni sees jätkulendu, siis saab tasuta hotelli. Kui lend on, aga sinna pole kohti, siis ei saa.
Meil on teel Accrasse (Ghana pealinn, pole hullu, ma ka polnud varem kuulnudki) ööbimine. Juhus, kui kedagi huvitab, siis see käib nii: tuled Istanbulis lennujaama alalt peaaegu välja ja siis on seal ühes nurgas Hotel Desk, kus võib olla igavene pirakas saba. Letis korjatakse ära lennukiiletid, mis pärast ilusti jälle tagasi antakse ka ja jagatakse inimesed hotellide vahel ära. Siis tuleb oodata, kuni bussid on komplekteeritud ja reisijad transfeeritakse kenasti teab kuhu ära. Meie hotell on väga korralik nelja tärnikas, aga asub kuskil imelikus kohas. Meiega koos maandus bussi valjuhäälne ammeriklanna, kes väitis, et otsis hotel deski kaks tundi, millest ma hästi aru ei saa. Panen selle siiski tema sünnipärase keeleoskuse arvele, küllap seletas pikalt ja põhjalikult ja ajas kõik segadusse. Kõige targem on rääkida märksõnadega, mida kõik teavad ja oskavad esimese silbi peale käega õiges suunas viibata.
Kuna bussijuht lõikas mööda remonditavat teed, siis oli bussis kõigil palju rõõmu, kui ta välja ronis, et teetõke kõrvale lükata ja omatahtsi sealt end läbi suruda. Nii jõudsime kõigist enne kohale, kuid toad saime ikkagi kätte viimasena. Nagu see asi elus käib.
Õnneks on hotelli kõrval pisike supermarket, kust ma vaevumata liiri kurssi arvutama, ostsin mõned banaanid ja juua ja röstitud kikerherneid. Nendega läksin kahjuks alt, sest tegemist on tõelise tervisetootega, mis on seega kenasti maitsetult jahune.

***
Nüüd on juba hommik. Avastasin hommikusöögil nurga, kus olid kuivatatud mooruspuumarjad ja pähklikaste. Näis, millega Aafrika selle üle lööb.