Saarel

Käisin saarel, kus toimusid talgud. Nad kutsusid ja ma kuidagi olin nõus. Hiljem oli muidugi kahju nagu ikka, sest nädalavahetusi on nagunii vähe.
Olen seal saarel või õieti saartel varem käinud ühe korra ja see oli õudne päev, siiani tuleb vastik maitse suhu, kui meenub.


Tookord andis seal tugevat tooni purjus talunik, kes pidas end maailma kuningaks ja lihtsalt lõugas kogu päeva kõike, mis sülg suhu tõi ja käitus uskumatult nõmedalt.
Ainult ime tõttu jõudsime tervelt õhtul paadiga tagasi, sest ta kukkus pidevalt paadis pikali. Kaldal läks kohe tülli ühe venelasega, kes seal sõpradega grillis. Talunik aga ladus ette kogu oma vene keelse ropu sõnavara ja venelased solvusid jubedalt. Tüüp kukkus veel korduvalt pikali ka ja enne see asi ei lahenenud, kui ta ennast auto najal püsti upitas, rooli ronis ja minema sõitis. Ma ei kutsunud politseid vaid seepärast, et ta elas lähedal ja sõitis mööda kõrvalist teed, mida ainult tema pere kasutaski. Ja kui oleks ka kraavi sõitnud, siis ise vaadaku.

Ühesõnaga, oli mälestusväärne ja erakordselt ebameeldiv päev. Kaalusin ka seda, kuidas seda õudust avalikkuseni tuua ja arutasin teemat nendega, kes olid asjaga kursis. Selle või millegi muu pärast, aga talunik kaotas saarel mõne kuu pärast töökoha, käis ravil, loobus alkoholist, püüdis end ebaõnnestunult jahipüssist pähe tulistada, käis veel ravil ja nüüd ei tea keegi, mis elu ta õieti elab.

Tänane käik oli eelmise vastand. Talgulistega olid liitunud ka torupillimängija ning lõõtsamees, kes igal võimalusel pillid haarasid ja mõne lustaka loo lahti lõid. See oli väga tore.
Küpsetatud oli ka värskeid kuumi hõrke pirukaid, kõik olid rõõmsad, jõid morssi ja kohvi.

Oli ka väike n-ö kärbes kohvis: paadis ütles üks juhtfiguuridest mulle, et nonii, ilma tööd tegemata siit saarelt seekord küll ei pääse! Hahahaaa, anname aga kindad ja...! Nali või mitte, aga seda ei maksa öelda, kui olete ajakirjaniku saanud endale laupäevasel päeval ja ta tegelikult ju ... juba teebki tööd!
Ajakirjanik ei saa teha lehekõlbulikke fotosid nii nagu enda jaoks teevad pilte harrastajad. Sealt ei tule midagi välja lihtsalt. Lugu rääkiva pildi saamine nõuab mõtlemist, mitte klõpsimist.
Ajakirjanik ei saa ka mingit juttu kokku, kui omaette nurgas oksi veab. Või noh, saaks ka, aga kes seda hiljem lugeda tahaks? Ma kinnitan kõige austusega: on tihe töö, et saada võõrast kohast endale pilt ette puht selle põhjal, mida räägivad inimesed, kes segavad kokku fakte, hüppavad ajas edasi ja tagasi ning räägivad umbmääraselt teistega juhtunud asjadest nii nagu neile tundub, et see võis kõik olla.
Anname aga kindad kätte! Oh jah. Pange tähele, hiljem nad ütlevad, et nojah, tööd ta suurt ei teinud, aga vähemalt loo kirjutas korraliku!

Mis siin muidugi ikka kurta, eks igas töös on selliseid asju, mida teised ei taipa ja ehk ei peagi taipama. Päev oli tegelikult tõesti tore ja kutsuti uuesti tagasi ka.

Ehk lähengi.