Loomulikult jälgin ma presidendirallit suure huvi ja põnevusega.
Ja tõesti - elan kaasa heledapäisele naiskandidaadile, kuid seda mitte usust, et ta oleks parim. Mulle imponeerib julgus, sõnaselgus ja otsusekindlus, selliseid omadusi nii väljapaistvalt kohtab harva.
Kui ta tõesti peaks mingil moel võitma, siis aga algab kohe jama. Rahvas avastab, et ups, see inimene toetab pagulaste vastuvõtmist ja kooseluseadust takkapihta. Jah, ta on rääkinud sellest küll, aga... nagu ei pannud keegi tähele varem.
Esimesed avaldused presidendina ja esimene pool aastat - rahva toetus kukub nagu kivi (kui ei juhtu midagi, kus ta saaks kaljuna seista me eest). Ja mida teeb siis inimene, kes on pidevalt argumenteerinud laiapõhjalise rahva usaldusega? Astub tagasi, sest ei meeldi enam kellelegi?
Muide, aasta tagasi küsisin ma istuvalt presidendilt, et kui tema oleks olnud omal ajal valimiskogus koos selle naisega, kas ta oleks tundnud, et hingatakse kuklasse?
"Raske öelda..." venitas härra. "Tunnen teda ammu... ta on tubli... aga poliitikas noor, pole seda tuld saanud... ja üldiselt ma kandidaate ei kommenteeri."
No vot. Raske mitte kaasa elada sellises olukorras söakale naisele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar