Eilsel vaevalisel poetuuril õnnestus mul osta teismelisele korralikud talvesaapad, mida ma ei julgenud lootagi ja mis oli boonus. Kinnaste nime all valis ta välja endale õhukesed jooksukindad, villased sõrmikud lubas osta alles siis, kui mõistis, et meeleheitel ema kannatus on otsakorral.
Joppi ma talle leida ei suutnud. "Mul on PALAV," ta peaaegu üürgas, kui üritasin järjekordset kehakatet näidata.
Kõik olid liiga puhvis, paksud ja kohmakad. Kogu Ülemiste keskuses ei leidnud midagi sobivat.
Andsin alla. Vähemalt on tal korralikud saapad, soe tutimüts ja mingid kindad. Ehk siis see üliõhuke tuule- ja vihmakindel spordijakk ka midagi ikka aitab.
See on see linnalapse asi, koolitee on lühike, jalad pikad ja kiired. Mina omal ajal saabusin koolist teinekord külmast valge ninaotsa või kõrvalestaga ja oi, kuidas need kipitasid. Nahk tuli ka maha pärast.
Ja kuna lapsed olid sel ajal ju pidevalt väljas, siis pandi ikka kaks paari käpikuid, "niidisokid" ja villased sokid. Ikka hakkas mingil ajal külm. Nii-et kuigi ma ise ei ole ka paksude riiete austaja, ma siiski hoolitsen selle eest, et need oleks mul olemas ja läheduses.
Lapsel on aga ilmselt mingi karm viikingigeen, millega käib kaasas suurem külmataluvus.
Vt ka raamatut "Orm Punane".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar